Seemnepärli kõrinat ja uneliiva sahinat

Tarmo Teder

Loodusrahvas Rao Heidmetsa “Pärlimehes”. Mehed mustas on suikunud Mati Küti “Une instituudis”. KAADER FILMIST

Juba aastaid järjest on Nukufilmil kombeks esilinastada neli filmi korraga. Eelmisel nädalal toodi vaataja ette kaks täiskasvanutele ja kaks lastele rihitud nukupilti, kuid nagu mu ühe hea kolleegi viieaastane tütar kui maitsetester kuulutas, meeldinud talle rohkem suurtele suunatud kui otse lastele mõeldud tükid. Pole ime, kui täiskasvanute puhul on asi vastupidi.

Minul erilist vaimustust esilinastunud teosest kui tervikust kohe ei tekkinud, aga pärast ühe suhtes küll. Kohati, tükati, hooti ja paisuti oli lummavat pildijada, episoodi või kineemi pea igas filmis. Režissöörid ja stuudio Nukufilm näitasid jälle oma suurmeisterlikku oskust ja jätkusuutlikust olla rahvusvahelises konkurentsis, mida peab kinnitama tulevik.

 

Nukufilm “PÄRLIMEES”. Idee, stsenaarium, režii, kunstnik-lavastaja Rao Heidmets. Operaator Kristjan-Jaak Nuudi, helilooja Sven Grünberg, kunstnikud Liina Keevallik ja Keesi Kapsta, montaaž Rao Heidmets ja Kersti Miilen, produtsent Arvo Nuut. Nukufilm, 2006. Esilinastus 20. IV kinos Sõprus.

 

Tegelikult näidati Rao Heidmetsa värskeimat linateost “Pärlimees” eelesilinastusena juba viimase PÖFFi alafestivali “Animated Dreams” avamisel. Siis haaras see nukufilm mõneti skisoidse kui dünaamilise vormiga, mille elemendid on väga nurgelised, kribulised, detailiti ja tüübiti rebestatud. Ent maalilised taustad – maa ooker ja mere indigo, vastupidi, pakuvad hingamist. Kuid võrreldes tegusate vidinatega, on hoopis teise koodiga taustade võimsusega nagu koonerdatud. Tihe sebimine kipub korduval vaatamisel üle pea kasvama, loo tuumtelge ja mõtteoksi uputama. Kuid lugu kui algupärane filmikunsti sõnum on täiesti olemas ja seda pole kuigi raske oma arusaama lugeda.

“Pärlimehes” leiab aset kaose organiseerimine nii sisuliselt kui vormiliselt. Maakera mingis põsekoopas elutseb loodusrahva hõim, kohinaga voogav merelaine, trummiga šamaan ja jääst stalagmiidid annavad viite Põhjala areaali. Inimkribulad neelduvad merevette, hinged lenduvad šamaanisambasse, sünnile järgneb surm ja hinge ülestõus uude kehakesta. Viikingilaeva maabumine annab märku mingi teise tsivilisatsiooni dessandist, millega kaasneb esimese, punase Pärlimehe tulek – too peaks värskendama tõugu. Ka edaspidi võib tõlgendada eugeenika momenti, oma ürgsiniveres visalt hingitsev hõim vajab uut värskendavat DNAd. Šamaan lõikab Pärlimehe kui selgesti inimesekujulise elava struktuuri kääridega (trumminui teiseneb lõikavaks) lahti ja ta jookseb tühjaks nagu herned hunnikuisse, mille kallale spermajanus sigimisüksused kahmima tormavad. Uus laadimine on aset leidnud, sünd, surm ja šamaanitrummi kaja jäävad jäisesse keskkonda korduma, ajaloo laine keerab kohinaga järgmise lehekülje.

Saaga jätkub 1000 aastat hiljem, mil kordub pea kõik eelnevalt nähtu ja siin kirjeldatu, ainult uue, veidi modernsema purjelaevaga maabunud Pärlimees nr 2 on valge. Edasi on filmi sündmustik kahe eelmise, omavahel sarnase plokiga võrreldes veidi teisenevalt vormistatud. Kuid väga uut informatsiooni see vaatajale ei lisa.

Hõimlased sibavad kui sipelgad hiidstalagmiitide vahel, jäätuvad, langevad põrmu, kuid sigimisrituaalid ja viljakusemaagia aitab elu tulel hoida. Pärlid kui eluseemne monaadilised algühikud muutuvad värviliseks, kuni korraga on jääl iluuisutav paar, kellest üks on juba värviline Pärlimees nr 3, mille peale kukub trummi taguval šamaanil käsi otsast.

Aga pole häda. Järgmises filmifaasis (1000 aastat pärast iluuisutamist!) istuvad juba mustad pärlimehed kompuutri taga, paikavad šamaani ära, nõid taob kuvari sodiks ja lendub hingena oma sambasse, mida kärmesti ka üks must pärlimees kaameraga filmib. Kas neegrid on tulnud viimast autentset boreaalsust dokumenteerima? Surm ja sünd vahelduvad, eksistentsi karussell kordub, pärlimeeste ahel jätkub, elu läheb edasi. Kuhu, ei tea?

Heidmetsa “Pärlimees” kujutab Põhjala loodusrahva eksistentsiaalset võitlust justkui Ladina-Ameerika karnevali rütmikas; usume, et šamaanitrumm kõmab ka Tulemaal.

 

Nukufilm “UNE INSTITUUT”. Käsikiri, kujundus ja lavastus Mati Kütt. Kaamera Urmas Jõemees, helilooja Andres Tenusaar, montaaž Urmas Jõemees ja Mati Kütt, heli Horret Kuus ja Film Audio, peaanimaator Märt Kivi, produtsent Arvo Nuut. Nukufilm, 2006. Esilinastus 20. IV kinos Sõprus.

Kuigi pealkiri on “Une instituut” on see Mati Küti vaat et selgeim film. Sõnaga kokku võttes kujutab linateos une külvamist. Loomulikult midagi fundamentaalselt uut une kui sellise kohta linateos ei ütle, aga kindlasti on see jõulise sümboolikaga maaliline, luuleline ja maagiline nukufilm. Äkki kui ütlekski midagi novaatorlikult põhjapanevat, pööraks doktor Jung end seal ümber ja Kütt oleks paugult neofreudistlik äss. Animarežissöör Kütt on kogu aeg oma loomingus nukutehnikatega ja -materjalidega kombineerinud, eksperimenteerinud, ka omalaadset allveeooperit teinud. Piksillatsiooni ei saa enam ammu  mingiks põrutavaks uuenduseks lugeda, Kütil on see laad tunnetatult käpas ja “Une instituudis” hästi motiveeritult rakendatud. Näiteks ridamisi liivale unne vajuvate mustade ülikondadega meeste rivi või taevast alla maisele hiidpadjale unne langev valge ingel või ilmateadet lugevat jänest püssiga sihtiv jahimees.

Filmi pealkiri on sisuga lõdvalt seotud, instituuti näeme alles lühikese filmi lõpupoole, kui mütoloogiline unekülvaja oma alkeemilises laboris iseennast uneliivaga toidab ja kolvid-retordid laual podisevad. Samas suure vanni põhjas on valmis ka musttuhat, ütleks unesõdurit või -misjonäri, kes liivadušis ergastatuna unepuudust likvideerima lähetatakse.

Filmi pealkiri võinuks olla lühidalt “Uni”, sest linateos tervikuna mõjub üpris unenäolisena ja selles oli vähemalt viis-kuus superpaueriga kohta: sinitaevas pilvedena libisevad valged padjad, tähistaeva all lagedale liivale kummuli unne suikuv punnsilmne jonnipunn, kuuvalgel aasal rituaali tammuvad unekülvajad, unenugiliste mahutist ülestõus külvimissiooniks, kultuskivi ümber iseennast ja spiraaljälge liivale vedav reha ja filmi lõpetav uneliiva külv kosmosesse.

Kindlasti võib mõne kujundi puhul võrdlust vedada sürriklassik René Magritte’iga, aga see tsitaadilisus pole üldse oluline. Tähtis on võimas ja terviklik järeltunne, mille jätab film kui subjektiivne kunstiline nägemus une tekkimise ühest võimalikust tagamaast ja tegelastest. Et veidikegi psühholoogiliselt analüüsida või vähemasti küsimuski püstitada, siis “Une instituudi” puhul on väga huvitav ja tähtis see, kes on need lumememme ja karumõmmi tüüpi, aeglaselt viltides mööda lagedust tatsavad-taaruvad hiidjõmmid, uneliiva külvajad kui filmi kesksed sümboltegelased? Seda peaks iga vaataja endale ise seletama; režissöör midagi näpuga ette ei näita, vaid kujutab – maagiliselt, selgesti ja võimsalt. Unne kui universumis paratamatult ette nähtud ja möödapääsmatusse lovesse langejad on esindusliku läbilõikelise valikuga gradueeritud, on ka paar-kolm ühiskondlikku või humoristlikku näidet.

Pole mingit kahtlust, et uni ja unenäod on globaalselt seestuvas ühiskonnas järjekindlalt alahinnatud. Teadlaste, mate-realistide ja ühemõõtmeliste poliitregulaatorite silmis on mis tahes protsendituhandik ikka tähtsam kui mingi kiusakalt eendunud unenäosümbol. Miljardid inimesed pole üldse võimelised oma unes ilmuvatele sealse psüühe märkidele vähimatki tähelepanu pöörama. Usun täiesti tõsiselt, et Eesti peaks gümnaasiumi ülemastmesse ja ülikooli sisse seadma mitte usu-, vaid uneõpetuse.

Mati Küti “Une instituut” on geniaalne film, aga sellest filmist pole erilist mõtet kirjutada, see ei anna filmile midagi juurde. Seda filmi peab lihtsalt vaatama ja mida rohkem sa vaatad, seda paremaks see läheb.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht