See ja teine

„Portugalis“ saab keskenduda ka nähtamatutele seostele, jälgida, kuidas tekivad hoopis uued tõsiasjad, kuidas kaadri taha kasvab täiesti uus maailm oma mängureeglite, esteetika ja eetikaga.

PEETER LAURITS

Mängufilm „Portugal“ (Allfilm, Eesti 2018, 110 min), režissöör-stsenarist Lauri Lagle, operaator Erik Põllumaa, helilooja Taavi Kerikmäe. Osades Mirtel Pohla, Margus Prangel, Meelis Rämmeld, Taavi Eelmaa, Anne Türnpu jt.

Alustama peaks põhilisest, aga nii värske filmi puhul poleks spoiler alert üldse tore, seepärast jätan ma põhilise kus see ja teine.

Esiteks teine. Film on täis üllatusi. Sissejuhatavate kaadrite psühhedeelne virvendus kasvab üle reisivideo fragmentideks – kellegi mälestused, kellegi igatsused – me elame digitaalse kapitalismi kummituslikus maailmas, kus isegi unistused on second hand, ühismeedia laenuvara. Me elame igaveses olevikus, kummalises mineviku ja tuleviku vahele surutud akvaariumis, kus mõlemad jäävad äraolevana klaasi taha. Meie ulmefilmides ei ole enam futuristlikke rekvisiite, kõik toimub praeguses miljöös. Muusika võngub tsitaatide ja sämplite äärteta meres. Kõigist kultuuriepohhidest laenamine sünnitab lõputu variatiivsuse asemel lõputut ühetaolisust. Mõiste „avangard“ kõlab nagu „naftaliin“. Unistusi enam pole ja usk heasse on asendunud haiglase lootusega paremusele. Aja­horisont ulatub eelmisest reisist järgmise liisingu­makseni. Meile korrutatakse, et „sellisele maailmale ei ole alternatiivi“, me korrutame seda kaasa nagu mantrat, aga põeme ängistavat igatsust mingi täieliku muutuse järele. Millegi teise! Portugali!

Enamik episoode filmi alguses triivib äraoleva pilguga seriaaliesteetikas. Mingid banaalsed üksikasjad, lame kaubamajakataloogi valgus, üksteisele ärapanemine, võõrandunud suhted ja küproksahtlit meenutav olme. Nagu mingi täiesti võõra inimese paha unenägu. Tavaliselt on see mulle talumatult igav. Mitte Béla Tarri monotoonsuse igavus – see on ülendav –, vaid tuimestatud ja pakendatud depressiooni lõputu tüütus. Ma ei viitsi sellist kapitalistlikku realismi kunagi pikemalt vaadata, aga siin filmis toimib see kõik kuidagi täiesti teisiti.

Karinat (Mirtel Pohla) poob sundmõtteline igatsus millegi senikogematu järele ja ta laseb sellel agressiivsusena välja pursata.

Kaader filmist

Filmi autorid vaatavad episoode tähelepaneliku fokusseerimata pilguga ja perifeerne muutub alatasa olulisemaks kui pilgu suund. Igas kaadris toimub veel midagi, midagi teist, mõistatuslikku ja ärevakstegevat. Mitte põhjuslikud, vaid sünkroonsed seosed. Mingi siil sibab täpsel hetkel üle kaadri nurga ja Eva Klemetsi peedimahlast punetavad sõrmed teevad kulli küüntena tahtmatuid kõdistamisliigutusi.

Roland Barthes lahkab „Camera lucidas“ fotograafilise kujutise toimemehhanisme ning eristab studiumit ja punctumit. Studium on tähendusloomes kõik see, mille autor sinna teadlikult komponeerib ja „alla kriipsutab“. Foto on aga viirastuslikult üksikasjalik ja alati jääb kaadrisse juhuslikke detaile, millel pole pildi „tähendusega“ mingit pistmist. Sellised detailid, punctumid, on just need, mis vaataja „läbi pistavad“, ta pildi külge naelutavad ja meelde jäävad. Barthes kirjeldab ühte William Kleini 1954. aasta fotot New Yorgi itaalia kvartalis mängupüstoliga mängivatest jõnglastest: „ … see foto on liigutav ja lõbus, kuid selleks, mida ma vastutahtsi vaatama jään, on hoopis poisikese katkised hambad“.1 Punctumit ei saa teadlikult sisse istutada, sest siis muutub ta kohe studiumiks. Igal vaatajal on oma punctum, oma õrn koht, mille hea pilt üles leiab ja läbi torkab. Seda ei saa autor ette sööta. Siiski on võimalik kaadrit valides tekitada atmosfäär, kus on ruumi ja energiat, kus punctumid saavad kasvada ja paljuneda.

Lauri Lagle kõrvutas Postimehe intervjuus2 teatrit ja kino: „teatris luuakse maailm musta tühja ruumi, pead sinna kõik viima. Aga maailmas (ta peab silmas filmi võttepaika) on kõik olemas“. Lagle oskab seda kasutada. Tekitada kohalolu, märgata detaile ja varjundeid, tunnetada sügavuti, lasta punctumitel paljuneda, ootamatutel seostel voolata ja jätta otsad lahti. Nii saab pildid ja olukorrad ellu äratada.

Tegelaste vahele tekivad nähtamatud niidistikud ja energiad, millegi teise kohalolu, katastroofiline eelaimdus. Peategelased tiirlevad ümber nimetu ängistuse nagu paralleelorbiitidel. Nad otsivad lähedust, aga kumbki on oma tasakaalukeskmest nii välja löödud, et ainult laperdavad. Karinat (Mirtel Pohla) poob sundmõtteline igatsus millegi senikogematu järele ja ta laseb sellel agressiivsusena välja pursata. Martin (Margus Prangel), pinges materialist, unistab aga, et tegelikkusega oleks midagi peale hakata. Tema klammerdub olemasolevasse nagu uppuja ja püüab tühjaks voolanud kooselus mingit stabiilsust taastada. Ta otsib terviklikku maailma, üldistatud pilku ja pildistab lennukiaknast inimesteta maad. Karina sealt aga ennast ei leia, tema ainus suund on – nagu ühel Kafka tegelasel – „ära siit, ära siit, ainult nii võin ma sihile jõuda …“.3 Chega de saudade. Fado. Halvad aimdused aina tihenevad. „Kui sa midagi ette ei võta, siis tuleb uputus. Ja kui sa siis ka aru ei saa, siis tulekahi“.4

„Portugali“ episoodid on nagu mikronovellid, mida nähtamatud niidistikud seovad tugevamini kui lineaarne narratiiv. Filmi esimeses pooles vaheldub olmeline seriaaliesteetika aina hullumeelsemate, aga väga väljapeetud sürreaalsete motiividega. Mida edasi, seda eklektilisemaks muutub kujundikeel, episoodid pärineksid nagu erinevatest filmidest. Operaator Erik Põllumaa käekirjade repertuaar on muljetavaldavalt lai ja siin on nad lavastajaga läbi mänginud terve hulga stilistilisi võimalusi. See ei ole äpardus, vaid meetod.

.

„Portugal“ on road movie, igaveste teelolekute ja õnneotsingute maanteekaart, mida mööda liigutakse pidevalt hobuseid vahetades. Stiil muutub paljudes episoodides. Kõrvaltegelased ei ole kõrval, vaid moodustavad kaadri taga hingavaid omaette elavaid kudesid. Nende otsingud ja liikumised on peategelastega paljuski seotud ja paralleelsed, me ei näe nende arengut, aga see on vaevumärgatavate vihjete abil tajutavaks muudetud. „Natural Born Killersi“ („Sündinud tapjaks“, Oliver Stone, 1994) punaste prillidega külafilosoof (Taavi Eelmaa) ja loitsiv külapoe müüja (Anne Türnpu) on äärmiselt meeldesööbivad. Ja kirjandushuviline tume teine (Jaan Rekkor), kes oma koopast Karinat jälgib. Ajuti tundub, nagu sulaksid tegelased üksteiseks üle ja muutuksid teemärkideks või enneteks Karina kujutlustes. „Sa ei ole üksi, eks!“5 „Ära karda midagi!”6 Lagle näitlejad tulevad sellise viirastusliku plastikaga suurepäraselt toime.

Muidugi saab filmi vaadata ka lineaar­set narratiivi pidi, aga mulle meeldib väga, et mõlemad võimalused on lahti jäetud. Me oleme harjunud, et filmid jutustavad ja kirjeldavad mingeid sündmusi, illustreerivad tõsiasju. Samas saab keskenduda ka nähtamatutele seostele, jälgida, kuidas tekivad hoopis uued tõsiasjad, kuidas kaadri taha kasvab täiesti uus maailm oma mängureeglite, esteetika ja eetikaga. Lauri Lagle on intervjuus ise tunnistanud, et „lavastuse või filmiga alustades loon ma võrrandi, kus mind just huvitab see tundmatu, miski, millest ma tahan tunnetuslikult aru saada.“7

Teiseks see. „Portugal“ on road movie. Teisenemise, metamorfoosi ja vaimse ülenemise teekond. Aga ta on staatiline road movie, sest sellist teekonda ei käida kohti vahetades, see on sisemine, varjatud teekond. Liikumiskaadrid seovad filmis eri episoode, episoodid ise on staatilised. Treiler ei ole siin mitte purjekas, vaid ankur. Ja Laaban on ütelnud, et „ankruketi lõpp on laulu algus“.

Vaimne ülenemine ja ümbersünd on halastamatu protsess. Selle käigus tuleb lahti lasta kõigest armsast, harjumuspärasest ja enesestmõistetavast. Šamaaniks saadakse läbi sügava haiguse, sümboolse surma kaudu. Alles siis, kui vaimud on teelise lõpuks nahka pannud ja välja oksendanud, saab toimuda metamorfoos. Karina teeb kõik selle läbi. Uputus tuleb ja tuleb ka tulekahi. Algelemendid on valla päästetud. Maailm selles filmis variseb kokku ja moodustub uuesti mitmel erineval korral.

Oleme ennast harjutanud mõttega, et me oleme konkreetsete piirjoontega indiviidid, autonoomsed tervikud. Et meie teadvus asub kõigest muust eraldi, meie autonoomses kesknärvisüsteemis, meie privaatses ajus. Et me toimime nagu võrku lülitamata arvutid. Et maailm on miski, mis ümbritseb ja lihtsalt juhtub meiega.

„Portugalis“ me näeme aga hoopis, et kõik on kõigega seotud elav protsess. Maailm on see, mida me mõtleme, mida me ütleme ja mida me teistele inimestele teeme. Me ise teeme maailma, me oleme oma maailma loomise protsess. Sel talvel sain osa Ajarn Jayasaro dharmaloengust. Õpetaja sõnastas lühidalt ja selgelt selle, kuidas budismis tuleb kõiki nimisõnasid lugeda pigem tegusõnadena. Mõista maailma mitte objektide, vaid dünaamiliste protsesside kogumina.

Väga palju vaimujõudu on pingutatud küsimusse, mis on teadvus. Kus on teadvus? Kuidas teadvus tekib? Otsekui oleks teadvus miski, mida saab vaadelda meist eraldi, ja defineerida. Võibolla oleks rohkem kasu küsimusest, kes on teadvusel? See on see küsimus, mida Karina aegamööda seedib, või hoopis teisipidi, mis aegamööda seedib Karinat.

Need ei ole protsessid, mida oleks filmis kerge näidata. Film ei sobi eriti hästi filosofeerimiseks. Fotograafiline kujutamisviis on detailne, nii pagana üksikasjalik ja konkreetne, et üldistusteks tuleb imetrikke teha. Eks püüdke pildistada või filmida üldmõistet „inimene“. Siin on abi Taavi Kerikmäe kavalast helimaailmast ja erakordselt tundlikust montaažist (Liis Nimik ja Hendrik Mägar), mis unenäolisi seoseid tähenduslikku vormi resoneerib. Liis Nimiku anne mittelineaarset materjali organiseerida võttis mind pahviks juba Martti Helde „Risttuules“ (2014) ja Veiko Õunpuu „Rouklis“. „Roukli“ ja „Portugali“ esteetikas ja maailmanägemises on mõndagi ühist. On samu võtmenäitlejaid, sarnast lähenemist narratiivile ja apokalüptilist atmosfääri. Me teame autorite mõttekaaslust ja koostöid. Lagle ise mängis nii „Rouklis“ kui “Free Range’is” (Veiko Õunpuu, 2013). Isegi pealkirjaks on mõlemal kohanimed. Kinopublikule kuluks praegu marjaks ära võimalus neid filme dialoogis vaadata. Kinolevile on see paras väljakutse, aga näiteks „Sõprusele“ võiks küll jõukohane olla.

1 Roland Barthes, Camera lucida. Märkmeid fotograafiast. Eesti kunstiakadeemia kirjastus, 2015.

2 Heili Sibrits, Lauri Lagle: Oluline on olla igas punktis kohal. Postimees, 11. IV 2018.

3 Franz Kafka, Teeleminek, kogumikust Öösel. Loomingu Raamatukogu, 1983.

4 filmis Ann (Helena Merzin-Tamm)

5 filmis Ülemus (Elmo Nüganen)

6 filmis Ann (Helena Merzin-Tamm)

7 Postimees, 11. aprill 2018

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming