Seal, kus lõpeb asfalt, ootab harukontor

Donald Tomberg

„Pangarööv” areneb nagu segaduses aktsiaturg: stseenid, mis järsu hooga alla kukuvad, vahelduvad kandvamatega. Film hüpleb dramaatika, olustikulise, literatuurse ja kerge absurdi vahel.        Mängufilm „Pangarööv” (Filmivabrik 2009, 93 min), režissöör Andrus Tuisk, operaator ja kunstnik Manfred Vainokivi, stsenarist Mihkel Ulman, helilooja Vaiko Eplik, helirežii Mart Kessel-Otsa, kostüümikunstnik Anu Lensment, grimeerija Tiina Leesik, produtsent Manfred Vainokivi, tegevprodutsent Marju Lepp. Osades Hannes  Kaljujärv, Henri Kuus, Karin Tammaru, Marilyn Jurman, Indrek Taalma, Marika Barabanštšikova jt. Esilinastus Tallinnas 22. X Hobujaama tn 5.        Andrus Tuisu esimene täispikk film „Pangarööv” on road movie, mille kõiki kolme peategelast ühendava teema võiks vahest kokku võtta sõnadega „kollektiivselt ebaõnnestunud katse alustada uut elu”. Vanglast vabanenud kriminaal Madis tahab kuritegeliku maailmaga lõpparve teha ja Lõuna-Eestisse kirjasõbrast pruudi Milvi juurde elama asuda. Milvi, kellele Madis külla saabub tema pulmapäeval, laseb  Madisel end ära röövida ning Madise õepoeg, varateismeline Hannes, kes koolis tõrjutu rollis, tahab saada tegijaks, ehk siis Madise abiga panka röövida. Nõnda on stsenaariumi karkassis ju iseenesest üsnagi kandev konflikt ja suhete kolmnurk olemas.

Arengulooliselt ja lavastuslikult hakkavad filmis domineerima aga harali kiskuvad motiivid. „Pangarööv” ei ole iseenesest ühemõtteline lati alt läbijooksmine. Film areneb nagu  segaduses aktsiaturg: stseenid, mis järsu hooga alla kukuvad, vahelduvad kandvamatega. Kui võrrelda „Pangaröövi” näiteks teise hiljutise Eesti filmiga „Vaša”, mida „Pangarööviga” seob ka selline oluline teema nagu üksiku poisi eeskuju ja isafiguuri vajadus, siis „Vaša”, kuigi kippus klišeedesse, edenes üsna ühtlaselt. „Pangarööv” lubab eeldustelt küll isegi nagu suuremaid võimalusi, rapub aga üles-alla.       

Õilis pätt

„Pangaröövi” veab suuresti välja Hannes Kaljujärve mängitud Madis. See on tegelane, kelle puhul elujõud, romantikuhing, mängurilust ja kriminaalne plaan loovad kokku sarmika, veidi naiivse ja tegelikult õilsa päti kuju. Õilsat  pätti on iseenesest muidugi kergem kohata kirjanduses kui tavaelus, ka n-ö aklimatiseerub Madis tavaühiskonnas üllatavalt kergelt (meenutagem, et ta istus siiski kümme aastat), ka paadumine pole selle mehe probleem, kuid säärane (loomult pigem kirjanduslik) kangelane on ikka romantiliste ootuste horisondil ja kuidagi armas. Igatahes on Kaljujärve mängitud Madis tegelane, kellega vaataja saab end samastada, ja seda pole sugugi vähe, õieti ongi  ju meil pigem selliste filmitegelaste põud. Nõnda saabki „Pangaröövi” puhul rääkida ühest kandvast liinist, Madise omast.

Kogu film aga, nagu juba märgitud, kisub motiivides harali. Eraldi on need motiivid ju kõik paljulubavad. Lõuna-Eesti talupidajanna Milvi (sümpaatne roll Karin Tammarult) on armunud Madisesse kirja teel ja tema osaks jääb ka filmi lõpus ikkagi vaid kirja teel Madisega edasi  suhelda. Hannes tahab tagakiusatu staatusest vabaneda pangaröövi abil, tegemata vahet tegelikkusel ja romantilisel kujutlusel, kuna puberteetide maailmas määrab staatuse ja elulise reaalsuse suuresti just seadusega vastuolu. Hannese kiivas vajadus, et inimene, kellest ta hoolib, kuuluks vaid talle. Nii Hannese, Madise kui Milvi „uue elu algus”. Madise ja Hannese, poisikese ja täismehe, kriminaali ja tagakiusatu, vastandlike natuuride kasvav  inimlik lähedus jne. Jah, motiive, mis võiksid kanda, on ju üksjagu, aga ometi ei taha need sujuvaks tervikuks vormuda. Film hüpleb dramaatika, olustikulise, literatuurse ja kerge absurdi vahel. Joviaalne huumor vaheldub stseenidega, kus domineerib (juba süžeest tingitult?) kerge võõritusefekt, ning kuigi Madise elujaatav kuju silub pealispinnal nurgad, on ikkagi selge, et stiililist ja terviklikku ühist nimetajat filmis ei leita. Nõnda võibki lakooniliselt kommenteerida: tore, et filmis nii palju juhtus, kahju ainult, et liig tihti markeeritult.

Olulisemad pöörded on „Pangaröövis” iseenesest rohkem või vähem määratud tegelaste minevikuga, minevikuplaan on selles filmis n-ö ettevalmistav, minevik jääb aga väljatooduna pigem sündmusi õigustavaks eelduseks, kui et avab tegelaste sügavuse. Võib märkida, et Madise ja Hannese kujul on selles filmis olemas ka teisiku teema. Hannes  ja Madis, kuigi poisike ja täismehest kriminaal, on ometi vastastikku justkui peegelsuhtes, ent ka selline (võimalik) äratundmine jääb vaid stsenaariumi potentsiaaliks. Filmi finaalis aset leidnud pangarööv pakub omakorda võimaluse lahenduseks, kus üks žanr läheb üle teiseks, võimaluse selgemalt vastandada kriminaalromantiline kujutlus ja tegelikkus, kuid ka see stseen vajub kuidagi ebamääraseks. Muidugi on kõige lihtsam olla  tagantjärele tark, kuid alles päris filmi lõpus võis vaataja mõista, millest peamiselt oli tahetud ikkagi filmi teha. See kokkuvõte toimis siiski vaid katsena otsad kokku sõlmida.     

Karkudega stiil

„Pangarööviga” seoses meenub muu hulgas  ka näiteks Clint Eastwoodi „Täiuslik maailm”. Nii mõnedki etteantud eeldused ja ka dramaatilised motiivid on neis filmides lähestikku. Andrus Tuisu esimest täispikka filmi ei ole muidugi põhjust võrrelda vanameistri tööga, kuid „Täiusliku maailma” võiks kõrvale tuua kui võrdluse, kus samuti on koos mitmed plaanid, koomiline kõrvutub traagilisega, kuid hetkekski ei teki kahtlust, kus on filmi rõhud. See film on lihtsalt draama algusest lõpuni.  „Pangaröövis” jääb puudu just stiililisest ühtsusest, kõnekatest detailidest, tegelaste vahel avanevast ühisosast, mis lubaks kaasa elada ka tegelaste suhetele, mitte vaid üksikutele karakteritele. Nõnda joonistub ka stsenaarium filmis välja skemaatilisemana kui võiks ja tervikpilt kisub sisemistelt suhetelt nihestatuks.

Muusikaline kujundus näib selle olevat ka lähtepunktiks võtnud ja tekitab pildirea kõrvale kohati kerge võõritusefekti. Samas jääb aga  mulje, et suhete nihestatus pole filmis olnud eraldi taotlus, nõnda on lihtsalt välja kukkunud. Tahan siiski aga märkida ka sümpaatsed momendid selles filmis ning Hannes Kaljujärve Madise roll ei ole kindlasti ainus. Operaatoritööle pole põhjust miskit ette heita, kunstnikutöö on õnnestunud. Sümpaatselt ja isegi üllatavalt ilmneb Andrus Tuisu „Pangaröövis”, et Eesti on iseenesest küllalt suur, et siin saaks üks road movie areneda. Lasnamäe hämarat  vakstukultuuri esindava korteripugeriku ning kusagil Lõuna-Eesti talus edendatava lambakasvatuse vahel on mõtteliselt tõesti umbes miljon miili. Sündmused ja loolised pöörded ei pea teekonnana tingimata arenema tuhandete kilomeetrite kaupa ja kaugusel, erinevused on siinsamas.

Selles mõttes on „Pangarööv” õnnestunult kohakeskne ja selle üle vaataja kindlasti rõõmustab. Eesti on selles filmis miski mõtteline tervik ning ka loodus on selles filmis tähtis (Milvi on ju maalt, Madis tahab minna maale). Loodus ei kanna endas pretensiooni ja see plaan on filmis sisuliselt vaat et veel kõige orgaanilisem. (Siia vahele võiks naljaga pooleks isegi küsida: kui kaugele saaks kas või teoreetiliselt minna ühe road movie’ga, mis leiab aset kilomeetritelt võimlikult ahtas ruumis, mõtteliselt aga mitmeidki piire ületades? Kas näiteks road movie Soome kelguga või jalgratastega vaesest külast rikkasse naaberkülla  minekust toimiks?) Ka on filmis jämedakoelist ja heasüdamlikult elujaatavat hoiakut, mis läheb samuti kindlalt plusspoolele. Ning lõpetades kohakeskselt: Milvi ja Madis loovad selles filmis sümpaatse paari. Isegi natuke kahju, et Milvi mõnd Lõuna-Eesti murret ei rääkinud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming