Scorsese kauaoodatud dokumentaal eksbiitlist

Aare Ermel

Esimese filmisajandi jõulisemate lavastajate esiritta kuuluvat ameeriklast Martin Scorseset  on tunnustatud nii Euroopas kui Ühendriikides. Nii nagu tema põlvkonnakaaslase Francis Ford Coppola looming on ka Scorsese filmilavastused läbi imbunud lapsepõlvekogemustest Ameerika metropoli itaalia kvartalis. Suurpere, maffia, kirik, vägivald tänavatel ja enamasti võimetu, kui mitte korrumpeerunud politsei – need on nende filmide nurgapostid, mis moodustavad taustsüsteemi, mille ees avaneb nende tegelaste elu.  Kuid erinevalt Coppolast, kes ei pidanud end aeg-ajalt mitte üksnes režissööriks ja stsenaristiks, vaid ka ärihaiks, on Martin Scorsese keskendunud üksikutele filmiprojektidele. Ameerika unelmal, mida Scorsese oma filmides kujutab, pole midagi pistmist nõudepesijastmiljonäriks-lugudega. Tema filmid on ameerikalike müütide töötlused. Müüte on ajaloolisi („Kaubavaguni Bertha”, 1972; „Omad poisid”, 1990; „Süütuse aeg”, 1993;  „New Yorgi jõugud”, 2002), populaarseid („New York, New York”, 1977, „Viimne valss”, 1978; „Raevunud härg”, 1980), religioosseid („Kristuse viimane kiusatus”, 1988) ja ideoloogilisi („Taksojuht”, 1976; „Komöödiakuningas”, 1983; „Hirmu neem”, 1991). Ajalugu, popkultuur, religioon ja ideoloogia põimuvad nõnda kompleksseks pildiks Ameerikast, mis lummab just oma vastuolulisusega.

Martin Scorsese on lavastanud või produtseerinud  mitmeid muusikadokumentaale. Fookuses on olnud „Viimne valss”, „Bob Dylan” („No Direction Home: Bob Dylan”, 2005) ja „The Rolling Stones” („Shine a Light” – „valgus peale”, 2008). Eriti väärib esiletõstmist kuuest täispikast dokfilmist koosnev sari bluusi ajaloost (2003), selle kaasrežissöörideks olid muuhulgas Clint Eastwood ja Wim Wenders. Viimaks on ekraaniküpseks saanud Scorsese kolmetunnine portreefilm „kõige  eraklikumast ja napisõnalisemast” eksbiitlist George Harrisonist (1943–2001), kus head sõpra meenutavad Paul McCartney, Eric Clapton, Ringo Starr jt. HBO kaheosaline dokfilm „George Harrison ehk Elades materiaalses maailmas”, („George Harrison: Living in the Material World”) esilinastub 5. ja 6. oktoobril . 

Meirellese visioon urbanistlikust armastusest 
Maineka brasiillasest filmimehe Fernando Meirellese („Jumala linn”, „Ustav aednik”, „Pimedus”) verivärske projekt „360” on kollaažfilm, kus keskendutakse mitmes linnas (London, Pariis, Viin, Bratislava, Rio de Janeiro, Denver, Phoenix) elavate paaride armastuse ja  truudusetuse probleemidele. Kesksetes rollides teevad kaasa näitlejad Rachel Weisz, Jude Law, Sir Anthony Hopkins, Ben Foster, Moritz Bleibtreu, Eminem, Vladimir Vdovitšenkov ning mitmed teised. Ekraaniteost reklaamitakse kui Arthur Schnitzleri kunagise kõmunäidendi „Ringmäng” tänapäevast versiooni; stsenaariumi on kirjutanud Peter Morgan, kes oli ka menufilmide „Šotimaa viimane kuningas”, „Kuninganna” ja „Frost/Nixon” stsenarist. 

Romantilise suhtedraamaga „360” avatakse Briti Filmiinstituudi korraldatud XV Londoni rahvusvaheline filmifestival, mida peetakse 12. – 27. X. Tänavuse Londoni filmifestivali avafilmiks oli algselt planeeritud „Raudne leedi” (nimiosas Meryl Streep), Phyllida Lloydi eluloofilm Margaret Thatcherist.         

Lähiminevikus lahkunuid       

Gualtiero Jacopetti (4. IX 1919 – 17. VIII 2011), Itaalia dokumentalist, kes tegi esimesed teadatuntud šokidokumentaalid ehk nn mondofilmid. Jacopetti oli soliidse ajakirja peatoimetaja  kuni 1950. aastate lõpuni, kui asus koos Franco Prosperiga (sünd 1936) oma skandaalseid dokke tegema. Filmimas käidi Austraalias, Borneol, Aafrikas, Hiinas, Jaapanis, Palestiinas, Polüneesias ning muidugi ka Euroopas ja USAs. Esmalt valmisid „Mondo Cane” (1962) ja „Mondo Cane 2” (1963) ehk „Koeramaailma” diloogia, kus ilustamata demonstreeriti loomapiinamist, kõikvõimalikke õnnetusi, suguharuriitusi, seksuaalseid perverssusi ja  tuimestuseta kirurgiat. Pisut vähem kui pool sajandit tagasi võeti kogu see jõhkra tõe pähe eksponeeritud filmimaterjal „metslaste” ja „barbarite” igapäevaelust kohkumisega vastu. Polnud ju varem üksnes lääneliku kultuurimaailmaga kokku puutunud auditoorium midagi kuulnud näiteks mastaapsetest sigade tapamajadest Uus-Guineas, koeralihaga maiustavatest asiaatidest ja havailaste hularõngastest. Hiljem jätkati samas vaimus  filmidega „Kogu maailma naised” (1963), „Hüvasti, Aafrika!” (1966), „Hüvasti, onu Tom!” (1971) ja „Mondo candido” (1975).     

Raoul Ruiz (tegelikult Raúl Ernesto Ruiz Pino, 25. VII 1941 – 19. VIII 2011), Tšiilis sündinud produktiivne prantsuse kineast. Ta oli üks innovatiivsemaid ja mitmekülgsemaid režissööre, kes jõudis lavastada üle saja kino-, tele- ja dokumentaalfilmi. Prantsusmaale emigreerus Ruiz 1973. aastal. Tuntumaid töid:  tragikomöödia „Kolm elu ja üksainus surm” (1996, neljas erinevas rollis oli Marcello Mastroianni), draama „Ühe kuriteo genealoogia” (1998, Catherine Deneuve’i ja Michel Piccoliga), „Taasleitud aeg” (1999, Marcel Prousti epopöa „Kadunud aega otsimas” järgi), fantaasiafilm „Süütuse komöödia” (2000, Isabelle Huppert’iga), sürrealistlik krimikomöödia „See päev” (2002), „Süütuse komöödia” (2003), eluloofilm „Klimt” (2006, nimiosas  John Malkovich), eepikafilm „Lissaboni müsteeriumid” (2010).   

Ia Savvina (2. III 1938 – 27. VIII 2011), vene näitleja. Lõpetas 1958. aastal Moskva ülikooli ajakirjanikuna. Tõsisem huvi näitlemise vastu tekkis tal juba tudengipõlves. Tuntuks sai ta juba oma esimese filmirolliga Jossif Heifitsi Tšehhovi ekraniseeringus „Daam koerakesega” (1960, koos Aleksei Bataloviga). 1960.–  1977. aastani töötas Savvina näitlejana Mossoveti teatris, seejärel Moskva Kunstiteatris. Teisi filmirolle: nimiosa („Lugu Asja Kljatšinast …”, 1966), Dolly („Anna Karenina”, 1967), Anikejeva („Garaaž”, 1979).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht