„Sarv soe, Samm sees, Säde silmis ja Meri põlvini!”

Jaak Lõhmus

Kodumaisest filmiarheoloogiast seoses Lennart Mere filmidega.  Pealkirjas kasutatu ütles välja Heno Sarv, Tartu ülikooli geograafiatudeng, aastatel 1976-77 režissöör Lennart Mere assistent „Linnutee tuulte” võttegrupis. Küllap iseloomustab lõbus loosung ilusti seda meeleolu, mis valitses kolme aastakümne eest Tallinnfilmi esimese tõsiseltvõetava rahvusvahelise koostööfilmi  võtetel. „Filmigrupp on nagu väike tank,” meenutas Lennart Meri noid aegu 1999. aastal oma pöördumises Oulu filmipubliku poole. Nii sai filmirühm lause sisse pandud. Sarve roll on öeldud, Vello Samm oli „Linnutee” tootmisjuht, toonase ametinimega direktor, Enn Säde helimees ja Meri oli Meri. Operaatorid Rein Maran ja Enn Putnik ning nende assistent Aado Lintrop – mees, kes selle filmi võtetel eluks ajaks šamanismipisikust nakatus,  ei mahtunud Sarve lausesse kuidagi ära, sest ükski loosung ei võida löövuses, kui on liiga pikk ja ülearu siira-viira. Hea keelenäide on Heno Sarve lause muide ka sellepärast, et – ehkki laiem avalikkus palju pole kuulnud – on isegi sellisel väikesel rahvarühmakesel nagu eesti filmitegijad oma õhuke folkloor ja omapärane rahvalik sõnavara, kas või nagu väljendid „surnud põdra pilguga” või „optilise telje määrimine”.  Kui Lennart Mere võttegrupp käis 1985. aastal filmimas handi karupeiesid, lõikasid handid filmikaamera pildi rituaalikroonikana kasutatavatele puust laulupulkadele, eesti filmitegijad olevat figureerinud ka peielaulude tegelaste hulgas. Nii palju siis filmirahvaluulest ja -lauludest.   

Ajalooline võit

Räägime siin üksnes Lennart Mere filmidega seostuvast. Filme sai kokku valmis viis, mitu huvitavat kavatsust, nagu näiteks „Paat”, jäigi paberile. Ajaloolase koolitusega kirjanikust režissöör säilitas pedantselt oma koduses arhiivis kõigi oma filmidega seotud kirjavahetuse,  dokumentide koopiad, märkmed, lepingud, stsenaariumivariandid, tõlkeversioonid jms. Riigiarhiivis hoiul Tallinnfilmi ja Eesti NSV Kinematograafia Komitee kaustad, samuti Eesti Rahvusringhäälingu arhiivi toimikud täiendavad kodust arhiivi (mis on praegu ju tegelikult Riigiarhiivi korrastamisel isikufond) n-ö ametlikult poolelt. Väga palju kirjalikku materjali on kunagiste filmigrupi liikmete käes. Üks põhjus, miks hoidsid nii hoolega alles oma paberid niihästi filmide autor kui ka filmirühmade liikmed, oli see, et Lennart Meri kavatses kirjutada oma filmireisidest raamatud (näiteks kirjades Paul Aristele, mis hoiul Eesti Kirjandusmuuseumi EKLAs, mainib ta sellist kavatsust niihästi „Veelinnurahva” kui ka „Linnutee tuultega” seoses). Küllap samal põhjusel kehutas režissöör filmigrupi liikmeid pildistama, filmide võttereisidelt on kokku säilinud mitu tuhat fotot ja slaidi, millest saaks koostada  mahuka ja põneva pildialbumi.

Peale vaatamisrõõmu pakuvad need pildid ka äärmiselt põnevat informatsiooni kõigi nende filmide valmimisloo kohta, täiendusena sellele, mis on kirja pandud või mida mäletatakse – nagu ikka, mäletavad filmigruppide liikmed võtteperioodil või tootmise käigus aset leidnud juhtumeid üpris eri viisil. Lisaks Eestis leiduvale on põnevaid dokumente välismaa, eriti Soome arhiivides, sest Lennart Mere kõigi viie  filmi valmimise juures oli oluline roll Soome sõpradel ja filmipartneritel, ehkki tiitrite järgi toodeti koostöös ainult kolm film: „Linnutee tuuled”, „Toorumi pojad” ja „Šamaan”. Arhiivinäide. Soome filmiprodutsent (kes omal ajal tegi koostööd muide Theodor Lutsuga) Risto Orko kirjutas Tallinnfilmi direktorile Nikolai Danilovitšile 6. septembril 1965. aastal muu hulgas: „Oleme mitmetel puhkudel arutanud soome-eesti ühisfilmi loomise võimalusi. 

Viimati kaalusime neid probleeme Moskva filmifestivali ajal möödunud suvel. Nüüd, kus Helsingi ja Tallinna vahel on avatud laevaühendus, teostuks ühistöö ajaliselt märksa kergemini. Juhul, kui probleem leiaks ka Teie poolt huvitatud vastuvõttu, tuleks meil esimeses järjekorras kokku leppida sobiva ainestiku käsikirja (stsenaariumi) suhtes”. (Regulaarne laevaliiklus Tallinna ja Helsingi vahel algas mõni kuu varem, juulis.) Kõigepealt kaaluti ühise  mängufilmi tootmist, 1969. aasta alguseks oli kindel plaan teha tunnine dokumentaalfilm. Suomi-Filmi saatis kevadel Eestisse Toivo Vuorela ja Kari Uusitalo koostatud stsenaariumi „Piisk meres. Uurali keelepere rahvaste kaardil” (23 lk, eestikeelne käsikiri Paul Ariste fondis EKLAs). Koostööst ei tulnud seekord siiski midagi välja, selle põhjusi oleks huvitav uurida kas või Kari Uusitalo käest. Lennart Mere stsenaarium „Veelinnurahvas” läheb samal aastal tootmise ettevalmistusse üksnes Tallinnfilmi märgi all. Eestlase stsenaarium on väga hästi kirjutatud ja detailselt läbi töötatud, kasutamist leidis ka mõni mõte soomlaste pakutust. Miks neist arhiivimaterjalidest siin nii pikalt rääkida? Aga sellepärast, et arvatavasti on Lennart Mere filmide kohta säilinud vaata et kõige põhjalikum materjalikogu Eesti filmiloos (paljud filmiloojad ei ole pidanud arhiivimaterjalide hoidmist oluliseks ja riiklikes arhiivides  on ainult ametlikud dokumendid või on asjad lihtsalt aja jooksul kaotsi läinud) ning nende filminäidete põhjal on võimalik päris põhjalikult kirja panna mõned peatükid Eesti filmiajaloost ajavahemikus 1965 kuni 1997.       

Tundmatu must materjal

Briti filmiajaloolased ja -dokumentalistid Kevin Brownlow ja David Gill hakkasid 1980. aastate alguses rääkima „filmiarheoloogiast” seoses oma „väljakaevamistega” maailma filmiarhiivides. Nad leidsid hulganisti seni tundmatut või õieti unustatud materjali David Wark Griffithi, Chaplini jpt loomingust ning asusid rekonstrueerima ja restaureerima tummfilmiklassikat,  võttes aluseks eri maade filmikodudes leidunud variandid, autorite ja tootjate märkused, omaaegse ajakirjanduse jpm ajalooallikad. Väga põnev töö, selle töö tulemusi nii taastatud filmidena kui ka dokumentaalportreedena on 1990. aastatel demonstreerinud ka Eesti Televisioon. Nõukogude filmistuudiod ei hoidnud pärast filmide ametlikku vastuvõttu alles ei montaažijääke, duubleid, variante ega muud  seesugust. Filmimaterjal põletati, et täita filmilindis leiduva hõbeda riismetega riiklikku hõbedaplaani, saada vaba ruumi uute filmide materjali hoidmiseks jne. Nii tehti ka Tallinnfilmis.

Lennart Merel oli juba „Veelinnurahvast” tegema hakates kindel plaan teha sellele filmile üsna varsti järg. Et vältida materjali hävitamist või kaotsiminekut, toimetas ta negatiivijäägid oma kodu sahvrisse. Paraku läks nii, et järgmise filmini läks peaaegu kuus aastat.  „Veelinnurahva” jäägid seisid autori kunagise kodumaja keldris kuni 2009. aasta alguseni, kui õnnestus neist materjalidest tänu Alfred Kordelini Sihtasutuse toetusele Digital Film Finlandis videolindid läbivaatuseks valmistada. Sama sai tehtud 1977. aastal Soome viidud ja hiljem Soome Rahvuslikku Audiovisuaalarhiivi jõudnud „Linnutee tuulte” negatiivijääkidega. Praegu ei julge vist keegi väita, kas ühegi teise Eesti filmilooja töödest on  säilinud nii palju musta materjali (kahe filmi peale kokku umbes kaheksa tundi). Igal juhul on tegemist fantastilise filmiarheoloogilise materjaliga. Ehkki mitmed inimesed teadsid nende materjalide olemasolust kogu aeg, osutusid need alles nüüd uuesti läbivaadatavaks, „Veelinnurahva” puhul ligi 40 aastat pärast seda, kui pilt filmile võeti, „Linnutee tuulte” puhul rohkem kui 30 aastat pärast negatiivi eksponeerimist. 

Praeguseks Eesti Filmiarhiivi jõudnud Lennart Mere filmide „musta materjali” ligem uurimine seisab alles ees. Peale selle ei saa unustada, et kogu „Toorumi poegade” unikaalne karupeiematerjal seisab tänini Saksamaal, kusagil endise Göttingeni Teadusfilmi Instituudist järele jäänud arhiivimaterjalide hulgas. „Veelinnurahvas” pidi esialgu kestma 80 minutit, „Linnutee tuuled” 70 minutit. Tootjate kategoorilisel nõudmisel lühendati mõlemad  50-le minutile. Säilinud musta materjali üle vaadates paistab siiski, et nn director’s cut’i valmistamine neist filmidest ei ole paljudel põhjustel enam võimalik. Arvatavasti poleks see ka vajalik, sest mõlemal filmil on oma tubli ja väärikas koht Eesti dokumentalistikaloos.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming