Saladuse puudumise saladus

Toomas Hussari mängufilm „Luuraja ja luuletaja“ viitab luureringkondade eksistentsi mõttetusele.

KAAREL TARAND

Me ei tea, kas luurajate saladustel on mingit sisu või kas neil üldse saladusigi on. Võib-olla ei tea seda ka luuraja (Jan Uuspõld).

Me ei tea, kas luurajate saladustel on mingit sisu või kas neil üldse saladusigi on. Võib-olla ei tea seda ka luuraja (Jan Uuspõld).

Kaader filmist

Sel ajal kui Toomas Hussar ja Ivo Felt lihvisid võtteplatsil „Luurajat ja luuletajat“1 stsenaariumist filmiks, ei võinud nad aimatagi, et nende omaga paralleelselt rullub Toompeal lahti tegevus, mis võinuks ideaalselt sobida nende kunstitöösse kõrvalliinina. Seal luges kõrgem võim Ilmar Raagi memorandumit ja hakkas tasapisi valmistuma kõige halvemaks ehk Ukraina sündmuste kordumiseks Ida-Virumaal.

„Luurajast ja luuletajast“ on räägitud kui filmist, kus vastanduvad võim ja vaim, tunded ja kohustused, riik ja üksikisik, kuid tegevuse käivitajaks ei ole ju tunded, luule, nurka aetud inimese eksistentsi mõttetus või patriotism. Kõik taandub ühele – saladuse olemasolule. Saladus on see, mida ühed varjavad, teised püüavad ja kolmandad on valmis meeleheitest müüma. Selle kauba nimel tapetakse ja ollakse valmis langema. „Kolm inimest suudavad saladust hoida juhul, kui kaks neist on surnud,“ nentis kunagi Benjamin Franklin. Kui poleks saladusi, siis ei heitleks agentuurid ja teenistused üle maailma varjatud võimu nimel, kaoks spionaaži ja šantaaži mõte.

Pärast memo avalikukstulekut kirjutas Ilmar Raag kahetsevalt oma blogis: „Ma ei tea, mis oli selle inimese mõttes, kes lekitas minu kirjutatud Ida-Virumaa memo Eesti Ekspressi.2 Juba artikli alguses oli hoiatav viga, sest vastupidiselt artiklis väidetule salastatuse märget see memo ei kandnud. Võib aru saada kiusatusest taoline vinjett paberile visata, aga samavõrd etteaimatav oli, et pool järgnenud diskussioonist läks otsima hirmukõdi vastavalt igaühe isiklikule õudusunenäole.“3

Tõsi on, et seekord tuli avalikuks dokument, mis rangelt võttes pole üldse salajane olnudki, kuid mis paljastab siiski kaudselt midagi sellist, mida võimukandjail on kombeks avalikkuse ees üksmeelselt eitada. Nimelt seda, et Eesti võim kardab irratsionaalselt Venemaad ja neelab seda kergemini keskmiste ja tõenäolistena alla äärmuslikud ja realiseerumise osas täiesti ebatõenäolised stsenaariumid. Majanduslikus mõttes, aga ka ühiskondliku närvikulu poolest on see puhas raiskamine. Paari nädala eest käis peaminister Rõivas rääkimas oma infooperatsioonide, küberrünnakute ja hübriidsõjaga seonduvatest hirmudest ida suunalt ka kolleegidele Brüsselis.

Hussar jätab filmis lõpuni selgelt ütlemata, milline imeline saladus väikesel ja vapral Eestil siis ikkagi oli, et seda tuldi Venemaalt suurte jõududega ja isegi mustlase kavalust appi võttes püüdma, sest mujalt seda kätte ei saanud. Ja see peaks igaühes, kes ei vaadanud filmi kui pelka meelelahutust, vaid võimalikku ühiskonnakriitilist seisukohavõttu, tekitama õigustatud küsimuse: miks ei selgu saladuse sisu, mille alusel saaks hinnata võitlevate poolte tegevuse põhjendatust?

Kunstniku vaikimine ses asjas ongi ehk ausaim vastus. Me ei tea, kas luurajate saladustel on mingit sisu või kas neil üldse saladusigi on. Kuni me seda ei tea ja kuni julgeolekustruktuuride avalik järelevalve on peaaegu olematu, peame leppima vaid luurajate salapäraste ja tähenduslike nägudega, millelt välja loetava mure suuruse järgi on valitsustel kohustus kasvatada luurestruktuuride eelarvet ja koosseisu.

Siiski, mõned kogemused meil uuemast ajast on. Eesti on suutnud paljastada oma organite ridadesse imbunud vaenlasi, nagu Herman Simm ja Aleksei Dressen. Mõlemad jõudsid ametliku seletuse järgi edastada enne kinnikukkumist vastasele hulgaliselt salastatud, konfidentsiaalset ja ametkondlikku infot. Kas selle tõttu tuli meie teenistused reorganiseerida ja ulatuslikult puhastada? Kas lendas kõrgemaid päid, et Eesti võiks taas paista vähegi usaldusväärne oma liitlaste ja välispartnerite silmis? Mitte sugugi. Sellest saab järeldada vaid üht: saladused, mille ümber kogu lahing käis, polnudki mingid saladused, mille avalikustamine midagi muudaks või mõjutaks. Tähendab, mõlemad pooled kulutasid ressurssi olematu või sisutühja info ümber tantsu lüües.

Just sedasama Hussar meile demonstreeribki. Kogu luurajate komplekt (lisaks peaosatäitjale Jan Uuspõllule teevad hea rolli Peeter Jalakas, Ivo Uukkivi, Priit Võigemast ja Pääru Oja) on tehtult tõsine oma „suure asja“ juures: teil pole tarvis teada, et me saame ise väga hästi aru, millise mõttetusega me tegeleme, teie asi on meie teater kinni maksta! Paraku varjutab autorite irooniat või teravamatki kriitikat luurekogu­konna aadressil teise ehk luulekogukonna suurelt sissetoomine.

Rain Tolk kisub patriootilise ja ühtlasi süüdimatu poeedina suure osa tähelepanust luurajate pilkamiselt endale. Tolk ise on selgitanud, et Hussar „läks mingile luuleüritusele, kus Marko Mägi magas ning kui äkitselt ärkas, siis tõusis püsti ja karjus valjusti „anarhia“ – selle sündmuse järel sai Toomas Hussar aru, et peab luuletajast filmi tegema. Luuraja lisandus sinna alles hiljem“.4 Kui see vastab tõele, siis peaks ütlema, et kahju küll. Parem olnuks, kui luuletajast ja luurajatest saanuks eraldi filmid, oleks mõlema sõnum selgemini välja paistnud.

Muidugi on ka luuletajal sees saladus, sama suur või suuremgi kui luurajal. Luuletaja saladus on tema loomata (võimalik, et mitte iial sündiv) luule, mis on tema moondunud kujutlustes saanud siiski juba kirjastamiskõlbulikuks käsikirjaks. Luuletaja minapildis on olematud asjad muutunud olevateks. Samasugune on ka luuraja argipäev. Oma igapäevast tööd saab ta teha aina lennukamale kujutlusvõimele toetudes, sest reaalne, tajutav maailm vajab aina vähem „luure­teenust“. Äpardunud luuletaja kõrval on alati olemas ka hea, tegelikult loov luuletaja. Aga kas saab olla samasugust äpardunud luuraja kõrval? Paraku mitte.

Kui analüütikud (ja ka julgeolekutöötajate poolt positiivselt hõlmatud meedia) vaikivad, siis kes muu kui kunstnik peaks tooma tabud päevavalguse kätte ja näitama, mis valesti. „Luuraja ja luuletaja“ võtab seisukoha küll, kuid täiesti väljapoole mängu jääb see, kuidas luurajate peremehed kogu võitlusest osa võtavad või ei võta. Keskmises spioonifilmis on kõrgem avalik võim ikka kohal, olgu siis musta või valge jõuna. Riigi ja rahva päästmine ei saa lõpuni olla ametkondlik soolo, saatuslikud lõppotsused peab langetama mõni põhiseaduslik demokraatliku võimu institutsioon. Hussari filmis jääb see aspekt vaataja mõelda ehk kaadri taha.

Igapäevase enesepettuse ulatuse poolest ei pruugi ka keskmine minister palju erineda äpardunud luuletajast. Temagi ju elab unistuste maailmas, kus kohe-kohe valmib kodanike heaolu hüppeliselt kasvatav programm või strateegia (peab selle vaid korra järgi menetlusse andma). Paraku ilmneb alatasa ootamatuid asjaolusid, mis lükkavad õnnepäeva saabumise edasi. Olgu selleks siis tähtis kohtumine (teise olulise otsustajaga õhtuses kõrtsis jorutamine) või koguni tähtsate dokumentide kaotamine (mida on Eestis reaalselt ette tulnud nii välis- kui ka kaitseministril).

Aga seekord on läinud nii: filmis tegutseb luuletaja, mitte minister. Ja see olukord annab võimukandjatele mugava ettekäände kunsti kaudu saabunud kriitika eiramiseks. See pole ju meist, saab kinnitada peaminister. Sellele vaatamata on loodud rahuldav alus avaliku arutelu alustamiseks Eesti hirmude, saladuste ja luuramise üle. Ja peab lootma, et Hussari kolmandas filmis viiakse „Seenelkäigu“5 poliitiline kriitika kenasti kokku „Luuraja ja luuletaja“ ametkondliku kriitikaga ning kuulutatakse kunstitõena, et saladusi polegi. Järelikult pole ka põhjust hirmuks, veel vähem luuramiseks. Motoks sobib Bertrand Russelli kunagine tõdemus, et oma arvamuse ekstsentrilisust ei maksa peljata, sest kõik tänapäeval tunnustatud arvamused on kunagi olnud ekstsentrilised.

1 „Luuraja ja luuletaja“, Toomas Hussar, 2016.

2 Sulev Vedler, Salamemo: Eesti on kaotamas Ida-Virumaad. – Eesti Ekspress 14. IX 2016.

3 Ilmar Raag, Millest Ida-Viru memo tegelikult rääkis? – Ilmarraag.blogspot.com, 23. IX 2016.

4 Ringvaade. – ETV, 22. IX 2016.

5 „Seenelkäik“, Toomas Hussar, 2012.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht