Sada kevadet pärast „Kevadet”

Annika Koppel

Eesti kirjandusmuuseum tähistas 6. jaanuaril Oskar Lutsu 125. sünniaastapäeva konverentsiga „Sada kevadet: müüt, märk, keel”. Tänavu möödub „Kevade” esmatrükist sada aastat. Konverents oli kavandatud meediumiülesena ehk lisaks Lutsu igakülgsele kirjanduslikule käsitlusele oli vaatluse all ka kirjaniku looming teatris ja filmis. Mind kutsuti rääkima Lutsu lugude fenomenist filmis, sest olen sel teemal kokku pannud raamatu „„Kevade”. „Suvi”. „Sügis”. Arvo Kruusemendi filmid”. Kutse konverentsile sundis veel kord läbi mõtlema ja analüüsima, miks ikkagi juhtub nii, et üks film jääb inimeste mällu ja meeltesse aastakümneteks ning selle korduvast vaatamisest ei väsi sugugi, teised aga kaovad mälust, nagu poleks neid olnudki. Kui sellele küsimusele leiduks ammendav vastus, küllap siis ilmselt oleksid kõik filmid väga head. Aga ei ole. Järelikult pole ka valemit. Või isegi kui valemi saab kokku panna, jääb sellesse lihtsalt liiga palju muutujaid.

Kui linateose aluseks võetakse hea lugu, tekib tõsine lootus saada hea film. Paljud head lood on ka kehvalt välja kukkunud. Kui aga head lugu ei ole, siis head filmi kindlasti ei tule. Muidugi kui jätta kõrvale asjaolu, et mõned head filmid on erandlikult sündinud väga napi stsenaariumiga või hoopiski ilma.

Oskar Lutsu „Kevadet” võib kindlasti pidada heaks looks – kirjandusteadlased on selle määratlenud tüviteksti, tervikteadvust võimendava tekstina. Režissöör Kaljo Kiisk on öelnud, et Luts on kirjutades sügavalt elus eneses: ta loob orgaaniliselt nii huvitavad ja täpsed karakterid kui ka situatsioonid. Sellest kõigest saavad ühtemoodi aru nii lapsed kui ka vanad, ja see on suur asi.

Rein Veidemann oma raamatus „101 kirjandusteost” ütleb „Kevade” kohta umbes sama, aga veidi teiste sõnadega: see on esivanemate kooliseikluste entsüklopeedia lastele ja mälestuste mälestus täiskasvanutele. Nüüdseks on „Kevade” toiminud põlvkondade sidustajana sada aastat.

Film on raamatust rikkam, aga ka vaesem

Ehkki Lutsu rikkalik keel kõlab tänapäeva lastele juba vanamoodsalt ja enamasti avastavad nad „Kevade” siiski filmi kaudu, leidub ka palju neid, kes ikkagi teose juurde pöörduvad ja loevad. Maailm muutub küll järjest audiovisuaalsemaks, pildilisemaks ja märgilisemaks, ent kõige aluseks, ärgem unustagem, on siiski tekst, kirja pandud lugu. See võib eri meediumides küll väga erinevaid vorme võtta, ent ilma algse olekuta lihtsalt hajub.

Hea lugu tuleb filmikeelde tõlkida. Kirjandusteoses näeme ainult seda, mida jutustaja tahab, et me näeksime. Filmis lisandub paratamatult detaile, mida jutustaja ei ole kirjeldanud – juhus mängib siin suuremat rolli. Filmikaader sisaldab palju rohkem informatsiooni, kui jutustaja kirjeldada jõuab. Sõnad leheküljel on alati samad, aga pilt ekraanil muutub pidevalt. Vaataja osaleb siin aktiivsemalt, sest jutustaja on nõrgem ega hoia vaatajat oma kontrolli all. Filmivaatamine on lugemisest seega ühtpidi rikkam, aga ka vaesem kogemus. Minavormis jutustajaga filmi pole ilma kaadritaguse tekstita võimalik edasi anda. Ka teksti iroonia läheb filmis suuresti kaduma, sest usume seda, mida näeme, juhul kui seda pole teisiti iseloomustatud. Irooniat pildiliselt edasi anda on aga hoopiski kaelamurdev ülesanne. Koomikaga aga pole probleemi. Näiteks „Suve” stseenis, kus Toots läheb Rajale ja Kiir püüab teda takistada, on edasi antud kogu halenaljakas olukord selle täies ilus.

Lutsu lugude triloogia puhul on juhtunud ka nii, et fiktsionaalne maailm on hakanud segunema reaalsusega. Toimib kohamüüt. Parim sellekohane näide on Paunvere väljanäitus, mis toimub igal aastal Palamusel, rääkimata muuseumist Palamuse koolimajas, parvest Amme jõel, „punsli elist” apteegis. Ka tegelased elavad oma elu. Kõigepealt prototüübid, kelle üle arutletakse, et kas ja kui palju nad siis olid prototüübid, missugused on nende tegelikud lood ja mis on saanud nende järeltulijatest. Filmi osatäitjad, kes mänginud kolmes filmis ühte ja sama tegelaskuju läbi kahekümne aasta, tunnistavad, et need rollid on käinud nendega kaasas kogu elu. Triloogia lugudega liituvad orgaaniliselt filmitegijate ja osatäitjate lood, kohalike inimeste lood, kes osalesid filmitegemises ühte- või teistpidi, ning veel paljude mingil määral asjaga seotud olnud inimeste lood üle Eesti. Kõigil on oma „Kevade”-kogemus. Kõik see moodustab ühe suure ja tiheda võrgustiku, loob kiht kihi haaval müüti ikka ja jälle uuesti.

Müüti loob uuesti ka „Kevade” ja „Suve” taastamine, DVD-l väljatoomine, taasesitlemine, meenutusfilmide tegemine ja raamatu ilmumine. Oskar Lutsu müüt saaks kestmiseks muidugi ilmselt piisavalt toetust ka üksnes kirjanduslikest kordamistest, ehkki vahest mitte ehk nii suures ulatuses kui teatri ja filmi abiga.

Müüt elab kordustes

Sellepärast ei saagi üksnes filmijutuga piirduda, vaid teen ülevaate ka muust konverentsil räägitust. Oskar Lutsu majamuuseumi perenaine Liivi Rosenvald käsitles näiteks teemat „Laps Lutsu loomingus”. Ta tõdes, et Oskar Luts on loonud erakordselt täpsed aegumatud rahvuslikud lapsetüübid, kelle kaudu võime endasse vaadata tänagi. Eetilised probleemid, mis inimeste ees seisavad, on nüüdki samad.

„Kevadet” soolisest aspektis, rõhuga Teele lool, analüüsis Eve Annuk. Selge, et naistegelasi peale Teele siin polegi, ühelgi teisel tüdrukul pole nime, kuid Arno ja Kiir on mitmeski aspektis naiselikud. Teele lugu aga lõpeb küsimärgiga, sest kui triloogia kolme osa peategelased on Arno, Toots ja Kiir, siis Teelel oma lugu pole. Selleüle võib siiski polemiseerida: „Suvi” on siiski ka Teele lugu, sest just Teele pärast võitlevad Kiir ja Toots ning Teele on see, kes endale mehe võtab. Kuraasikas tüdruk, selline, kes eesti kirjanduses võis veel eeskujuks olla ka Kõrboja Anna tegelaskujule.

Elevuse saalis kutsus esile Mihkel Muti humoorikas arutelu Joosep Tootsi ja teiste varjatud elu üle, aruteluks tuli isegi antisemitismi teema Lutsu loomingus.

Marju Mikkel rääkis „Kevade” varasest vastuvõtust kriitikas. Anneli Saro andis ettekandes „Müüt, rituaalid ja kunstid. „Kevade” teatris ja filmis” hea ülevaate „Kevade” lavastustest eesti teatris, keskendudes viimase 15 aasta etendustele, mis on „Kevade” kultuuriloolist müüti ühel või teisel viisil modifitseerinud.

Semiootika doktorandid Katre Pärn ja Katre Väli käsitlesid meediumiülest „Kevadet” kultuurimälus. „Kevade” eksisteerib Eesti kultuuriruumis nii algse romaani, selle illustratsioonide, ekraniseeringute, lavastuste, kirjutiste, metatekstide ja videokatkete kujul. Iga esitus mõjutab kultuurilist ettekujutust tekstist ja selle tegelastest, kuid enim on edasisele „Kevade” kujutamisele mis tahes meediumis mõju avaldanud film. „Kevade” on tekstide võrgustik, mille rekonstrueerimine hierarhiseerib mäletamist ja toob esile tähtsamad momendid teksti kultuurilises mõistmises.

Paul-Eerik Rummo, filmi „Suvi” stsenarist, konverentsil ise osaleda ei saanud, aga saatis oma ettekande, kus on meenutanud „Suve” tegemist. Kirjandusmuuseumi direktori Janika Kronbergi ettekantuna tõi see vahetu kogemuse kuulajate ette.

Konverentsiga kaasnes veel näitus „Mälestusi „Kevadest””, mille kultuurilooliste materjalide väljapanek põhineb Eesti Kultuuriloolises Arhiivis säilitataval Lutsu kirjanduslikul pärandil. Väljapanekus esitletakse „Kevadest” lähtuvalt Oskar Lutsu elu- ja kirjanikulugu, taustaks näiteid teose kajastusest kirjanduses, teatris ja filmis. Eksponeeritakse ka fotosid 1937. aastal esimest korda lavale jõudnud „Kevadest”, mille dramatiseeris ja lavastas Andres Särev Eesti Draamateatris. Lutsu käsikirjade ja kirjavahetuse hulgas leidub kirjaniku 1926. aastal „Kevade” põhjal loodud mängufilmi stsenaarium, samuti tegelaste kohta antud iseloomustused. Kokku pandi ka neljast värvitrükis pannoost rändnäitus, mis hakkab rändama koolides.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming