Rotterdamis võidutsesid naisrežissöörid

Argo Lilles

Üks Vana Maailma mainekaim ja alati intrigeeriv filmifoorum leidis aset juba 41. korda. Rotterdami filmifestivali peeti tänavu 25. I – 5. II . Kokku linastus nüüd 268 täispikka ja 469 lühifilmi. „Tiigri” auhinnale kandideeris 15 filmi üle maailma ning tavapäraseks kriteeriumiks oli, et film peab olema kas režissööri debüütfilm või siis teine täispikk mängufilm. Valitud filmid konkureerisid seekord 15 000 euro suurusele auhinnale ja tasuta leviõigusele Hollandis. Kuid keskendume nüüd filmidele, mille hulgast parimate väljaselgitamine kujunes igaaastaseks keeruliseks kohvipaksult ennustamiseks. Žüriid juhtis Ludmila Cvikova. Võidufilme oli seekord lausa kolm: „Muna ja kivi” („Egg and Stone”, rež Huang Ji, Hiina 2012), „Teisipäevast pühapäevani” („De jueves a domingo”, rež Dominga Sotomayor Castillo, Tšiili 2012) ja „Klipp” („Clip”, rež Maja Miloš, Serbia 2012). Kõik kolm märgitud filmi on naisrežissööride debüüdid ning samuti oli nende puhul tegemist maailma esilinastusega. Hiina režissööri Huang Ji debüütfilm „Muna ja kivi” on eriline film, kuna puudutab teemat, mida Hiina filmide puhul mitte just sageli ei kohta (verepilastus), ning mis režissööri väitel põhineb tema enda varateismelise eas läbikogetule. Honggui on 14aastane unustatud ja mittesoovitud tütarlaps (Yao Hong-gui), kes elab juba seitsmendat aastat oma sugulaste juures vaikses kolkakülas, sest tüdruku vanemad on sunnitud tööd otsima naaberprovintsis. Jäädes lapseootele oma onu vägistamise tõttu, pole tal sellest ühiskonna moraali ja läbipõimunud sidemete tõttu võimalik välja tulla. See on film, mille puhul kõik ekraanilt kumav on puudutavalt tajutav ja hinge puudutav.

Tšiili režissööri Dominga Sotomayor Castillo debüütmängufilm „Teisipäevast pühapäevani” on teekonnafilm, kuid pole teps mitte lõbus retk argirutiinist punuma pistmiseks, vaid tasakaalukalt kulgev sõit ühe perekonna ilmselt viimaseks jäävaks koosolemisest. Lugu esitatakse läbi kümneaastase Lucia (Santi Ahumada) ja tema venna Manueli (Emilano Freifeld) silmade, just nimelt silmade, kuna vanemate vahel aset leidvad vestlused ja vaidlused on antud edasi selliselt distantsilt ning olukordadest (nii vaatab kaamerasilm läbi auto esiklaasi tüli, kui lapsed sõidavad auto katusel), mis ei võimalda lastel neist osa saada. Tundub tuttav igale perekonnale, kus tülisid klaaritakse sumbunud sosinate saatel või uneaja arvelt. Nii kulgeb mängulises toonis algav sõit melanhoolse suhteloojangu suunas. Film on üles võetud 16 mm kaameraga, andes väga täpselt edasi selle tooni ja värvirikkuse, kus on luitunud päike, päevinäinud auto ja vanemate vaikimine koos laste segadusega. Tõeline maiuspala filminautlejale, kes hindab stseene ühest abielust.

Vene režissööri Vassili Sigarevi teine täispikk mängufilm kannab pealkirja „Elus”, kuid tegeleb vastupidiselt pealkirjale surma teemaga ning seda väga rusuvas toonis. Kolm paralleelselt hargnevat lugu kusagil Venemaa provintsilinnas laotavad vaataja ees laiali sündmuste ahela, milles kaotavad oma elu hasartmänguvõlgades laostunud pereisa, noormees, kes sõidab oma pruudiga pärast paaripanekut rongiga koju, ja kaksikutest tüdrukud, kes sõidavad lastekodust emale külla. Eriline saatuse sõrmeviibutus tabab kaksikuid, kui matustel näeb ema jõhkralt kinninõelutud lapsenägudes veel elu ning arvab, et kõik see on kättemaks. Nii joodab ta matuseviinaga purju paar külajoodikut, kes kaevavad öösel äsja sängitatud kirstud üles ning ema viib oma lapsed aiakärul koju tahenema. Film hõljub kusagil siinpoolsuse ja teispoolsuse vahel, mingil hetkel naasevad hinged puretud kehadesse ja viivad läbi lahkumisrituaalid. See kõik antakse režissööri poolt edasi nii eluliselt, et nõrganärvilistel tekib kindlasti selle vaatamisel vastumeelsus. Kuid kahtlemata on tegemist vapustavalt hea filmiga. Tundub, et keegi teine ei suuda paremini edasi anda sellist mõttelaadi kui vene hingest ja elust kantud režissöör.

Kreeka režissööri Babis Makridise debüütmängufilm „L” jätkab viimaste aastate Kreeka sõltumatu kino edulugu. See on absurdihõnguline linateos sohvrist, kes teenib elatist meekullerina ja järgib oma luitunud Volvoga sõites rutiinselt ranget distsipliini. Kuid ühel päeval öeldakse talle amet üles, heitunud mees ei suuda enam leppida saatusega ja ühineb mootorrattajõuguga. Tegemist on süsimusta komöödiaga, kus möllavad inimkarud, hammaste vahel rebitud jäsemed. Eksistentsiaalsed maanteemonoloogid on kantud tuntud Rootsi filmimehe Roy Anderssoni filmides leiduvast huumorist ja nende ootamatud käigud on nauditavad.

Alati tugevalt esindatud Lõuna-Korea oli seekord esindatud režissöör Park HongMini vändatud esimese sealse 3D-trilleriga „Kala” („Mulgogi”), mis kujutab müstilist lugu mehest, kes on palganud detektiivi oma salapäraselt kadunud naist otsima. Selgub, et naine on pagenud üksikule saarele, kus on hakanud šamaaniks. Kuid kui kohale jõutakse, selgub asjaolu, et mees on tegelikult surnud ja naine on tulnud saarele läbi viima rituaale hukkunud mehe hingekergenduseks. Filmis, kus kalad räägivad ja müstilised rituaalid on läbi põimitud segadusest, võib kergelt kannatuse ja reaalsusetaju kaotada, kuid režissöör suudab kõike seda tulevärki talitseda ja tulemuseks on väga teistsugune mediteeriv põnevuslugu.

Meeldejäävad on samuti kaks Brasiilia juurtega režissööridebüüti: Kleber Mendonça Filho „Naabrite hääled” („O Som ao Redor”) ja Eduardo Nuñese „Edelasse” („Sudoeste”). Eduardo Nuñese debüütfilm on poeetiline LadinaAmeerika maagilisest realismist kantud mustvalgena komponeeritud laiformaatfilm, mille hiilivad kaadrid ning tohutu nüansirikas heliväli (väidetavalt on kasutatud filmis 80 helitausta) annavad pildi elu katkemisest, taassünnist, mälu leidmisest ja kaotamisest. Peategelane, noor tütarlaps Clarice sünnib, kasvab, vananeb ja sureb – seda kõik ühe päeva jooksul, kantuna süngest saladusest, mis on nutikalt peidetud filmikardina taha. Film on täis leide, kus heli ja pilt sulavad üheks naudinguks, mille puhul on hetkiti tunne, et tahaks filmilindi seisma panna, kuna kõik vastu peegelduv sunnib vaatajat veel kord kompama ja tajuma.

Tai režissööri Wichanon Somumjarni film „Järgmise aasta aprillis oli tulekahju” („Sin maysar fon tok ma proi proi”) on huvitava ülesehitusega autobiograafiline pooldokumentaalfilm, mille tegevus algab palavikulises protestivas Bangkokis ning seejärel kandub märksa rahulikumasse Põhja-Tai maakohta, kus peategelane võtab osa oma tuttava pulmast. Olles jäänud ilma töökohast ühel pealinna ehitusel veedab ta aega vanade tuttavate seltsis, kuid siis muutub filmi struktuur ning režissöör vestleb venna ja isaga lapsepõlvest ja oma valikutest. Nii kulgebki film segipaisatult lavastatud kaadrite ja päriselu portreteerimise taktis. On püütud tabada tolle meilgi soositud puhkuse elulaadi teistsuguse nurga alt. Kokkuvõtteks võib öelda: ühe noore mehe kiikamised minevikku ja olevikku.

Rotterdami filmifoorumi koorekihis olid esindatud veel Myanmari, Poola, Türgi, Islandi ja Jaapani filmid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming