Romantilises võtmes hõrgult kihiline

Margit Adorf

Prantsuse lühimängufilmide valik „Maagiline Pariis” kinos Artis        Kino Artis pakub suvel täispikkadele kunstfilmidele vahelduseks mõnusat kokteili prantsuse lühimängufilmidest. Seitsmest filmist koosnev kompott on hõrgult kihiline, valdavalt romantilises võtmes ja üldiselt hea. Kaks lühifilmi sellest programmist tekitasid nõutust, kuna tundusid liiga pinnapealsed, mõjusid pigem filmikooli näpuharjutusena kui arvestatava lühifilmina, ülejäänud viis aga olid igati nauditavad. Õnneks saavad  lühifilmid kiiresti läbi ja nii ei suutnud kaks kehva linateost head üldmuljet ära rikkuda. Esimesena viib vaataja prantslaslikule lainele muusikaline film, mis kulgeb elegantselt ning kergelt mööda Pariisi tänavaid ja elu. Yohann Gloagueni filmis „See on õhus” kõlab Dominique Grimaldi muusika ning laul, millele film on üles ehitatud, täidab linateoses üht pearolli. Peab tegema etteheite, et kodupublikule ei olnud laulusõnad tõlgitud, kuid nii läheb  nendest inimestest, kes prantsuse keelest suurt ei mõika, filmi pool sõnumit kaduma. Hoolimata sellest, et tegemist on tummfilmiga, see tähendab, et dialoog kui selline puudub, suheldakse ümisedes, vilistades ja lauldes üht meeldejäävat rõõmsas toonis viisijuppi, millel on sõnad täiesti olemas ja mille sõnumit rõhutatakse filmi viimastes kaadrites.       

Elu voolab meist läbi ja mööda, nooremana näed seda helgetes toonides, kuni vanaduses see, mis varem rõõmu tegi, võib hoopis kibedana tunduda. Viis on sama, pilk juba teine. Ka teises lühifilmis, Guillaume Martinezi „Kirjavahetuses”, puudub kõneldav dialoog.  Autor pakub stseenikese metroost, kus tekib prantslaslikult kirglik lühike armudialoog kahe noore vahel. Joonitakse alla sõnu raamatust ja sellest saab kiire õnneliku lõpuga metroosuhe. Pigem mõjub see pika reklaamina kui eraldiseisva filmina, kuid idee ning selle teostus on osavalt lahendatud. Frédéric Mermoud’ film „Rachel” jäi minu ja mu kinokaaslase jaoks arusaamatuks. Me ei osanud selle filmi peale teha muud, kui vaid  käsi laiutada. Lühifilm on lihtne lugu sellest, kuidas lapsehoidjal tekib üheöösuhe mehega, kelle last ta hoiab. Öö muutub armurõõmude nautimiseks pärast seda, kui vihane mees on enda juurest välja visanud terve kamba noori, kelle vastutustundetu lapsehoidja on tema korterisse jooma kutsunud. Pärast kireööd astub neiu oma tööandja majast välja, kus otse ukse all ootab truult ilmselt neiu enda noormees. Rõõmsalt sõidavad noored Pariisi hommikusse  ja ongi kogu lugu. Võib-olla mõjuks see film mõnes teises kontekstis paremini, kuid antud programmis jäi lugu nõrgaks ja film pinnapealseks. Mida sellega siis öelda taheti? Minu jaoks oli see liiga lame saba ja sarvedeta ajaviitefilm.   

 Seevastu väike Alban Menchi absurdikomöödia „Williamid” mõjus värskelt ja naerutas suvist kinopublikut küllaga. See film oli üles ehitatud pigem dialoogile. Kogu tegevustik toimus pulmakoha ees asuval parkimisplatsil autos. Kupees on kaks meest ja koer, kes hakkavad veinist pisut joobnuna lahti harutama keerulist minevikku, vaevad foobiaid ja täiesti absurdseid situatsioone. See on intelligentne  komöödia, nauditav, hea tempoga ning samas minimalistlike vahenditega tehtud taies. Violaine Bellet’ „Väikemees Martin”, kujutab väikest poissi laadal ja lõbustuspargis veedetud sügispäevas. Autor püüab poisi maailma edasi anda väikemehe enda pilgu läbi ja see õnnestub tal päris hästi. „Väikemees Martin” on poeetiline miniatuur, maaliline ja emotsionaalne film, mis kindlasti äratab vaatajas mõne isikliku lapsepõlvemälestuse. Peaosas  olevat poissi on väga hästi juhendatud, ta mõjub vahetult ja ehtsalt.

Eraldi kiitust väärib selle filmi operaatori- ja kunstnikutöö. Pean tunnistama, et pärast viiendat filmi hakkas minu tähelepanu juba hajuma ning päris viimase filmi juures tekkis soov enne seansi lõppu kinosaalist välja jalutada. Kuues film, Alexis Mallet’ „Esimesest pilgust”, takerdus veidi lühifilmi vormi sisse, lugu väärinuks pikemat sissejuhatust, veidi  süvenenumat pilku naispeategelase hinge, sest olgem ausad – keegi ei hakka ennast siiski tapma vaid kerge uiu ajel. Lühidalt filmi sisust: ratastoolis naine töötab basseini administraatorina, ühel päeval kohtab ta kaunist meest, kes temaga flirdib. Pärast oma tööpäeva lõppu läheb naine ujuma, mees näeb, et tegemist on invaliidiga. Ja siis, põmaki! Naine püüab end tappa, kui bassein on suletud, tuled kustutatud ja rahvas lahkunud. Õnnekombel  on mees ikka veel basseini juures ja päästab naise. Ilmselt on siinkohal tegemist minu jaoks juba liiga prantslasliku sisuga, niisuguse loo puhul tahaks põhjamaisem vaataja vast suuremat süvenemist ja mõnda vihjetki sellele, mis toimuma hakkab. Praegu viskub suitsidaalne näitsik täiesti ootamatult basseini ja tõmbab filmi tõsiseltvõetavuse sellega alla. Viimane film, Alice Winocouri „Maagiline Pariis”, räägib taas ühe armuloo. Selles leiab  keskealine naisterahvas endale kohalikust baarist armukese, on selle üle õnnelik, võtab hommikul mehe koera, läheb jalutama, aga oh ebaõnne – eksib ära. Selgub, et eksimisest saab ta siiski valgustunuks, mingid sisemised probleemid, millega daam on kaua maadelnud, leiavad lahenduse. Loo poolest jäi ka see film nõrgaks.

Kõiki filmiprogrammi valitud töid iseloomustab heal tasemel tehniline teostus. Ka näitlejatööd on neis laitmatud, kuid sisu poolest  on mõni teos tugevam, teine nõrgem. Arvan, et seitse filmi programmis on isegi liiga palju, viiest oleks piisanud, sest kõik tööd on intensiivsed ning nõuavad täit tähelepanu. On väga tänuväärne, et kinos näidatakse auhindadega pärjatud lühifilmide programmi. Paluks rohkem, kuid väiksemate portsjonitena!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming