Rokkstaari surm 20 aastat hiljem

JANNO ZÕBIN

Dokumentaalfilm „Kurt Cobain: Montage of Heck“ (USA 2015, 145 min), režissöör-stsenarist Brett Morgen, helilooja Jeff Danna. Film linastub kinos Coca-Cola Plaza 24. – 30. IV.

Kui lugematutes Nirvana-teemalistes dokkides on seni toetutud sensatsioonile ja emotsioonile, siis „Montage of Heck“ on pigem lugu Kurt Cobainist kui inimesest, muusikust, abikaasast ja isast.

Kui lugematutes Nirvana-teemalistes dokkides on seni toetutud sensatsioonile ja emotsioonile, siis „Montage of Heck“ on pigem lugu Kurt Cobainist kui inimesest, muusikust, abikaasast ja isast.

Kaader filmist

Ansambli Nirvana keerulise elukäigu ja kurva lõpuga liidri Kurt Cobaini kultus valitseb fännide seas juba 20 aastat. Usutavana on kõlanud ka rock’n’roll’i üks armastatud klišeesid, mis jookseb meediast ikka ja jälle läbi: lihtrahva seast tõusnud kangelasele oli edu hukutav ja ta ei tulnud lihtsalt toime pöörase kiirusega saabunud kuulsusega. Nirvanast on aastate jooksul tehtud lugematul hulgal dokke. Nüüd, 21 aastat pärast seda, kui Kurt endale kuuli pähe tulistas, nägi ilmavalgust Cobaini kunagise miksteibi järgi nime saanud „Montage of Heck“, väidetavalt esimene, mille on heaks kiitnud Kurti naine Courtney Love ja nende tütar Frances. Film pretendeerib olema põhjalikum kõigist eelmistest ning on tehtud fotode, ajakirjade, Kurti joonistuste, videokassettide, 8mm filmide ja rariteetsete audiosalvestuste põhjal. Sümboolne 21 aastat langeb peaaegu kokku ka Francese täiskasvanuks saamisega. Isa surma hetkel oli tütar vaid kaheaastane ning režissööri soov oli anda Francesele midagi, mis näitaks Kurti uues valguses. Lisaks filmis kõlava muusika õiguste omamisele sai Francesest ka filmi kaasprodutsent.

Neil, keda Nirvana muusika on kunagi sügavalt puudutanud, on ilmselt mällu kinnistunud teatav kujutluspilt bändist ja selle lauljast. Püüan siin edasi anda pilti, mis mul oli enne „Montage of Heck’i“ vaatamist tekkinud 1990. aastatel läbi elatud muusikapalaviku (lisaks Nirvanale kuulusid siia teised haigustekitajad nagu Mudhoney, Sonic Youth, Pixies, Gun Club, jne), hiljuti nähtud Nirvana dokkide „Kurt Cobaini tõus“ („Rise and Rise of Kurt Cobain“, VH1, 2003) „Kurt & Courtney“ (Nick Broomfield, 1998), „VH1 Nirvana grunge special” (VH1, Sp!n, 2001) ja muidugi Nirvana muusika ja muusikavideote põhjal. Olgu öeldud, et need on vaid mõned mu tähelepanekud, millega ma ei pretendeeri lõplikule tõele.

Seattle versus Tallinn

Eespool välja toodud dokkides on räägitud sellest, et Nirvana oli esimene põrandaalune bänd, kes murdis välja peavoolu. Kurti ambitsioon ja soov oli mängida pigem tuhatkonnale fännile, kuid staadionikontsertideni jõuti kiiremini, kui keegi oleks osanud karta. Et kontrollida esimese põrandaaluse bändi läbimurdmise fakti, võiksime Nirvana paigutada toonase Eesti konteksti, kui 1980. aastate lõpus tungis jõuliselt peale varakapitalism. Perestroika tõi uued väljundid senistele Viru ärikatele, edu metallinduses ja metsanduses tuli eriti kiiresti. Igaüks hangeldas kus ja millega sai. Vabaduse väljakul klaarisid mustade nahkjopede ja kandiliste peadega mehed omavahel avalikult arveid, võidukäiku oma missivõistlustega alustas Valeri Kirss. Trendikas naine käis Mainori majanduskoolis, trendikas mees töötas turvamehena. Üldsus ei sallinud pehmosid, boheemlasi ja kunstiinimesi. Mees pidi olema tugev ja mehelik, naine õrn ja naiselik, soorollide üle ei peetud ülearu tüütuid dialooge, peaaegu ainus hea haridus oli majandusharidus. Washingtoni osariigist Aberdeenist pärit kulunud flanellsärgi ja veidi lõhkiste teksadega depressiivsusele kalduva nooruki arusaamatut müra ei osanud selle kõige taustal 98% eestlasi küll kuidagi hinnata. Nirvana debüütalbum „Bleach“ tuli välja 1989. aastal ja oli Eestis esialgu pigem autsaiderite muusika, mis sobis välimuselt üldisele moele vastanduvatele ja omaette hoidvatele keskkoolinoortele, kes kippusid diskodelt hoopis eemale jääma. Nirvana oli esialgu valgusaastate kaugusel 1990. aastate fordsierrajõmmide muusikamaitsest – ja karta on, et ka vana kooli hevimehed ei võtnud neid avasüli vastu.

Bändid, kes banaanivabariigis midagi ligilähedast üritasid, olid kunstiülikooli Heveni prooviruumis pesitsenud Zahir, ÖÄK, Illomen ja veel mõned üksikud. ÖÄKi aktivist Erkki Tero lasti mõned aastad hiljem Uuno raadiost Zahiri ja teiste eklektiliste bändide mängimise eest päevapealt lahti, kinga said veel Juhan Ulfsak ja mitmed teised nihestatud muusikamaitse ja hullude ideedega eetris katsetajad.

Oma võsukestelt uut kiire edu mudeli järgimist ootavad ja lootvad lapsevanemad ei saanud grunge-eelse depressiivse roki olemusest mitte midagi aru. Selline vastandlik olukord muusikas aga võis sünnitada protesti. Kunstikalduvustega noored kogunesid ja lõid oma uue skeene, sest võimalus peavoolu murda näis esialgu nii kaduvväike, et sellest polnud mõtet unistadagi. Muidugi oli Tallinnas kunstiülikooli Heveni seltskond palju väiksem kui Seattle’is. Aga isegi seal ei osanud keegi ennustada Nirvanale edu, mis bändile juba kaks aastat hiljem albumi „Nevermind“ ilmumisega osaks sai. Rolling Stonesi, Vibe’i ja Spini muusikaajakirjaniku Alan Lighti sõnul „polnud mitte keegi „Nevermind’i“ läbimurdeks valmis, ei muusikatööstus, meedia, plaadifirma ega bänd ise“. Kulunud ja räpastes urgastes mängivast siseringi bändist sai muusikatööstuse abiga rokihiiglane, kes tõrjus Billboardi albumimüügi edetabeli esikohalt välja Michael Jacksoni. Nirvana maania levis üle maailma. Meedia sünnitas grunge-imidži, mida ekspluateeris põhjalikult moetööstus. Grungeriietus ja välimus jõudis massidesse, stiili algatanud bändidest ei teadnud uued jüngrid enamasti midagi.

Šokeerivad surmad

Võimalik, et äkilist edu oli lihtsa loomuga Kurt Cobainil tõesti raske taluda. Kui veelgi võrrelda Tallinna ja Seattle’it, siis pole Tallinna muusikud minu teada kunagi tugevamaid narkootikume manustanud. Kanep, amfetamiin ja LSD on olnud kasutuses, aga heroiin mitte – kui, siis väga marginaalselt. Ameerika muusikute seas polnud heroiin aga uudis. Juba 1960. lõpus tegi The Velvet Underground loo „Heroiin“, seda temaatikat on puudutanud ka paljud teised. Neli aastat enne Kurt Cobaini enesetappu šokeeris Seattle’it varase ja lootustandva grunge-bändi Mother Love Bone solisti Andrew Woodi surm heroiini üledoosist. Bändi liikmed moodustasid hiljem uue bändi, mille nimeks sai Pearl Jam.

1990. alguses andsid Ameerika ühiskonnas tooni mentaalne ebastabiilsus, sotsiaalsed probleemid vaesema elanikkonna hulgas, relvad paljude inimeste kodudes, ülerahvastatus linnades ja kõigest sellest tingitud pidev turvatunde puudumise paranoia. Sotsiaalne kehv staatus ja normaalse perekonna puudumine jätsid noorukesse Kurti oma jälje. Cobaini vaimse ebastabiilsuse ja suitsiidile kaldumise algeid võib väidetavalt otsida lapsepõlvest: Kurt oli üheksane, kui ta ema ja isa lahku läksid, oli hetki, mil poisil polnud kusagil elada, ja sõbra vanemad võtsid ta enda juurde. Suitsiiditeema oli ta laulusõnades juba siis, kui ta 17aastasena lindistas oma esimesi muusikalisi katsetusi. Kurti enesetapp bändi edu laineharjal oli tõeline šokk noortele kõikjal maailmas, mõned neist kopeerisid ka Kurti enesetappu. Puutumata ei jäänud ka Tallinn. Heveni prooviruumis tegutsenud Zahiri vokalisti ja ninamehe Tambet Jürno sõnul: „Mäletan päeva, kui see tüüp ennast maha laskis. See oli tõenõoliselt kõige veidram päev minu elus. Käisin linna peal ringi ja paljude tuttavate hulgas oli üleüldine lein. Enamik võttis tema surma ikka eriti tõsiselt. See tähendab, et see bänd tähendas midagi ikka paljudele.”

Igaühe oma pilt Kurt Cobainist

Üldse tundub Kurti tõelist olemust olevat meedia vahendusel väga raske tabada. Courtney ja Frances on elanud pärast Kurti surma pideva meedia tähelepanu all ja noorukesel tütrel, tundub, on teinekord olnud seda üsna keeruline taluda. Kurti ja Courtney lähedased ja sõbrad, keda on dokkide tarvis omajagu filmitud, on paljuski endised narkarid või raju elu elanud rokkarid. Nende meenutustes ärkavad ellu abielubaari omavahelised keerulised suhted, Courtney suhted teiste meestega ning kogu see Seattle’i hämar ja keeruline suhtevõrgustik, millest on uustulnukal peaaegu võimatu end läbi närida.

Sügavalt soovitan aga kinno minna ja selle pildi õigsuses veenduda või hoopis valelikkuses pettuda. Kurt Cobain pole ju mingi pühak, kellest igaüks oma personaalset kujutlust luua ei tohiks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming