Robotite lõputu küünlapäev

MARTA BAŁAGA

Mängufilm „Terminaator Genisys“ („Terminator Genisys“, USA 2015, 126 min). Režissöör Alan Taylor, stsenaristid Laeta Kalogridis ja Patrick Lussier, operaator Kramer Morgenthau, helilooja Lorne Balfe. Osades Arnold Schwarzenegger, Emilia Clarke, J. K. Simmons jt. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Solaris, Kosmos, Cinamon ja Ekraan.

Mitu korda ma  ühte ja sama meest pean maha lööma? Üle 30 aasta vana Terminaatori-filmisari kõrbeb igast otsast  ja ei suuda enam pakkuda ühtki uut ideed.

Mitu korda ma ühte ja sama meest pean maha lööma? Üle 30 aasta vana Terminaatori-filmisari kõrbeb igast otsast ja ei suuda enam pakkuda ühtki uut ideed.

Kaader filmist

Nüüdseks on ilmselt juba kõik mõistusele tulnud ja nõus, et sarja viimane ehk „Terminaator. Lunastus“ („Terminator Salvation“, McG, 2009) polnud mitte lunastus, vaid viga, millest peaksime kõik õppima. Arnie on tagasi – jälle – ja oma Venuse-lohukesi eksponeeriva Kristanna Lokeni (mis on temast küll saanud?) asemel on meil siin see kuum tšikk „Troonide mängust“ („Game of Thrones“, 2011–). James Cameron ise on andnud filmile oma õnnistuse, väites, et see on filmisarja tegelik ja ametlik kolmas osa. Nii et kõike seda arvesse võttes peaks „Terminaator Genisys“ olema ju kindel võit, eks? Vale.

Hoiatus: edasine võib tuttav ette tulla. 2029. aastal saadab Kyle Reese’i (Jai Courtney) ajas tagasi aastasse 1984 ei keegi teine kui John Connor (Jason Clarke), et too päästaks ta tulevase ema Sarah’ (Emilia Clarke, seekord ilma draakoniteta). Ajajoonde tekib aga muutus ja, nagu ütleb ka Taylor Swifti laul, „Everything has changed“ – kõik on muutunud. Alustame soorollidest. Uus, täiustatud Sarah Connor ei ole mõni ettekandjana päästmist ootav tibi ja tal pole abi vaja, tänan-teid-südamest, isegi mitte terminaatoritelt. Nüüd on hoopis tema kord kaitsta Kyle’i. Õnneks ei ole ta oma raske ülesandega päris üksinda, tal on ka kaitsjast liitlane, vana T-800 Terminaatori sõbralikum ja veidi aegunud versioon (Arnold Schwarzenegger), kes on tema eest hoolt kandnud 1973. aastast peale ja keda ta kutsub, khm, Papiks.

Iga tähelepanelik inimene, kellel on võrguühendus, on ilmselt näinud sellist meemi, kus väga habetunud ja nähtavalt segaduses Robin Williams filmist „Jumanji“ esitab küsimuse, mis tundub käesolevaid asjaolusid arvesse võttes olevat igati põhjendatud: „Bush ja Clinton kandideerivad presidendiks, Jurassicu sarja dinosaurusefilm on kassafilm number üks ja „Terminaator“ tuleb välja järgmisel kuul. Mis aasta praegu on?!?“. Selles on oma iva.

1984. aastal linastudes tõi „Terminaator“ („The Terminator“, James Cameron, 1984) tõelise kirgastumise. Efektile aitas omalt poolt kaasa see, et keegi ei näinud edu ette: produtsent ostis filmi õigused ühe dollariga, filmi hiigelmõõtu staar ei osanud õieti inglise keeltki rääkida (üks põhjustest, miks stuudio soovis selles rollis näha O. J. Simpsonit) ja kogu kontseptsiooni haudus välja mees, kellel oli selleks hetkeks vaid üks film ette näidata („Piranha II: The Spawning“, James Cameron, 1981) ning kes oli ise sel ajal haige ja deliiriumis.

Ja ometigi, justkui kõigi tingimuste kiuste, see töötas. „Terminaator“ ja seitse aastat hiljem tulnud järg „Terminaator 2. Viimne kohtupäev“ („Terminator 2: Judgment Day“, James Cameron, 1991) tegid nii kasumi- kui ka filmiajalugu. Suruti teineteisel kätt, anti üle väljateenitud palgatšekke ja säravaid filmiakadeemia auhindu ning mindi laiali. Harv Hollywoodi happy ending, mille osalised taipasid õigel ajal lõpetada. Vähemalt ideaalis võiks see käia nii.

Mõne arvates oli esimene häiresignaal stseen, kus ihualasti Arnold jalutab stripiklubisse filmis „Terminaator 3. Masinate mäss“ („Terminator 3: Rise of the Machines“, Jonathan Mostow, 2003). See meenutas pigem anekdoodi algust kui filmi inimrassi vastupanuliikumisest. Veidi hiljem palgati „Terminaator. Lunastuse“ osatäitjateks nii Christian Bale kui Sam Worthington ning ikkagi oli kõigil täiesti ükskõik. Millised ka olid esimesed sümptomid, oli olukord muutumas üsna tõsiseks. Cameroni täpselt ajastatud lahkumishetkest peale on Terminaatori sari viselnud, lämbudes omaenese verre. See lihtsalt keeldub suremast, kuna stuudiobossid on hoidnud seda kunstlikult elus ja ka Scwarzen­egger on andnud aeg-ajalt liiga kergelt järele soovile vahetada oma karjääri kõrghetked taas peenrahaks.

Kui me sellest uuest filmist aga nüüd midagi õppima peaksime, siis seda, et palju parem ja humaansem oleks vaesekesele halastada ja talle kuul pähe lasta.

Keeruline öelda, mis elukas see Alan Taylori film tegelikult on. On see uusversioon? Või järg? Või … uusjärg? Mis vahet seal on – see film imeb. Esimene tund ei paku mitte midagi peale häbitu nostalgiapalagani, kus pilgutatakse vaatajale pidevalt teadvalt silma (jah, seal on veoauto, sigarit näriv autojuht ja punkarid, kes üritavad ära arvata, mis on pildil valesti). Teine tund lihtsalt mitmekordistab absurdsusi. OK, nii et tulevikku võib konstantselt muuta. „Terminaatoris“ on alati mängitud ideega, mis on ja mis oleks võinud olla, ja ilmselt pole mõtet süüdistada märulifilmi selles, et siin on vaid veidi või pole peaaegu üldse mingit loogikat.

Asi on aga järgmises: kui hakata muutma kõike ja pühkida ühtäkki varem hoolikalt paika timmitud looliinid laualt nagu tolm, siis ei suuda ühest hetkest enam ei hoolida ega huvituda. „Vana, aga mitte aegunud,“ väidab Arnie filmis. Sorri kallis, aga see lause ei kehti enam.

Et asja veegi hullemaks teha, pole see film enam isegi vägivaldne. Olgu siinkohal öeldud, et keegi Los Angeleses vihkab ilmselt väga San Franciscot, sest kui anda suviste kassafilmide sündmustes vabad käed, ei jääks sellest linnast eriti midagi järele. Action on peensusteni etteaimatav: joostakse, tulistatakse ja istutakse siis loomulikult kopterisse. Ja loomulikult pole Kuldvärava silda mingit mõtet näidata ilma selleta, et keegi selle küljest lõpuks alla ripuks. Kõigest sellest hoolimata ei teki hetkekski ohutunnet. Kuidas saakski, kui põhiline pahalane on äpp?

„Ma ei taha hakata rääkima ajas rändamisest, sest kui me sellega pihta hakkame, siis jääme siia terveks päevaks ja joonistame teineteisele õlekõrrega mingeid diagramme,“ ütleb Bruce Willis filmis „Ajasõlm“ („Looper“, Rian Johnson, 2012). Väga hea nõuanne, mida küll kiputakse liiga lihtsalt unustama. Näitlejad ajavad täiesti seosetuid lauseid suust välja, nii et ei tee teist nägugi. Isegi Khaleesi ei suuda seda putru täielikust häbist päästa. Kuigi rõõsa Clarke on nunnu nagu nöps oma tillukese nahkjakiga ja toob oma alakirjutatud rolli vähemalt veidi väga vajalikku haavatavust, ei ole täpselt selge, miks on Jai Courtneyl üldse olemas selline asi nagu filmikarjäär. J. K. Simmons ja „Dr Who“ (2010–2014) telesarjast tuttav Matt Smith ilmuvad ja kaovad enne, kui nende kohalolekut üldse märgata jõuab, ja Arnold kõnnib ringi tohutu kaisukaruga. Viimnepäev on tõepoolest käes.

„Terminaator Genisyse“ suurim õnnetus pole aga mitte süžee, mis aetakse pusasse ja mida harutatakse lugematuid kordi lahti nagu kausitäit kleepuvaid spagette, ega ka näitlemine, kuigi suurimaks väljakutseks on liikumine eemale plahvatavatest objektidest. Asi pole isegi igasuguse originaalse mõttepoja puudumises, vaid elavas mälestuses, kui head ikkagi olid sarja kaks esimest filmi. Ja on siiani: tänavusel Cannes’i filmifestivalil jätsid filmi­friikide hordid oma tiheda päevakava sinnapaika, et jääkülmas rannas välilinastusel seda maagiat taas kogeda, selle asemel et kirjutada näiteks Jia Zhang-ke uuest filmist. Tõestisündinud lugu, muideks.

„Terminaator Genisys“ näitab taas, et selle loo puhul on keereldud juba liiga palju aastaid ühe asja ümber – kuidas vana ellu äratada. Loomulikult on kena, et seekord vähemalt üritati originaalile viidata, aga kui filmi kõrghetkedeks ongi eelmistest osadest tuttavad situatsioonid, siis on see ikka ohu märk. Samad kaadrid, samad ideed ja, aidaku meid jumal, samad killud. Uuesti ja uuesti ja uuesti. Kui üks filmiajaloo paremaid fraase tekitab vastikusrefleksi, siis on selge, et seda on nüüd lõplikult kuri­tarvitatud. Schwarzenegger on kasutanud seda „Palgasõdurites“ („The Expendables“, Sylvester Stallone, 2010), California kuberneri valimiskampaania raames, Põhjamaade ärifoorumil Helsingis ja teeb seda ilmselt iga kord, kui käib poes toitu ostmas. „I’ll be back?“ Loodame, et mitte.

„Ma näen igaühes teist selle pika ja hirmsa sõja märke,“ ütleb John Connor filmis. Sama hästi võiks ta viidata selle lausega publikule. Üsna irooniline, et taustaks mängib samal ajal Ramonese lugu „I Wanna be Sedated“ – tahan olla tuimestatud. Pärast sellist filmi ei tundugi see nii paha mõte. Palun laske sellel filmisarjal rahus roostetada. Palun. Kuigi, kui arvesse võtta, et elame maailmas, kus isegi „Blade Runnerist“ (Ridley Scott, 1982) on tulemas uusversioon, ei paista asjad just eriti roosilised.

Tõlkinud Tristan Priimägi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming