Revolutsionäärid, kes ei pääsenud külma käest

Linda Kaljundi

 

Norra režissööri Jens Lieni “Tüütu mees”

esitas sealsest ühiskonnast julge ja laia

joonega maalitud kafkaliku üldistuse,

 omalaadse “Trumani show” Norra moodi.

 kaader filmist

 

I thought I could organize freedom / How Scandinavian of me kuulutab Björk laulus “Hunter”. Kui ma töötasin paar aastat tagasi ühe Rootsi ülikooli juures ning tegin ühel heal päeval toakaaslastele, kes vaevlesid näilise akadeemilise vabadusega nii sageli kaasneva alatise ajapuuduse käes, ettepaneku see laulurida seinale riputada, siis vaatasid mind etteheitva pilguga needki kolleegid, kes täitsid kõik meie lõunapausid lõputute arutlustega Rootsi sotsiaaldemokraatia allakäigu üle. Ega ma seda ometi tõsiselt ei mõelnud?

Kummatigi sobiks see laulurida iseloomustama paljusid uuemaid Skandinaavia filme, millest mitmeid oli võimalik näha ka PÖFFil. Ajal, mil Eesti suhe nende maadega on kujunemas üsnagi ambivalentseks, tasub neid filme kindlasti tähele panna. Ühelt poolt on ju siinseid arenguid tagant kannustanud ilmselge skandinaaviasarnaseks saamise soov, teisalt aga iseloomustab hinnanguid Põhjamaadele sageli üleolek, mida hiljuti väljendas ilmekalt Enn Pandi väide, et soomlased ei oska enam tööd teha. Kollektiivset kogemust muudavad kindlasti mitmetahulisemaks, ent ka komplitseeritumaks ja isiklikumaks need tuhanded, kes on viimastel aastatel rännanud piiri taha kogu seda “tegemata jäänud” tööd ära tegema.

Eeskujuna on Skandinaavia tähendanud esmajoones heaolu- ja kodanikuühiskonda ning sõna- ja korruptsioonivabadust. Ent just siin on need maad viimasel aastakümnel pidanud silmitsi seisma põhimõtteliste küsimustega, kuidas neid mudeleid ajakohaseks muuta: kuidas säilitada heaolu ka muutunud maailmamajanduse ja suurte vanuserühmade pensionile mineku järel või kuidas tagada sotsiaalne kindlustatus ja võrdne kohtlemine ka sisserännanutele. Samuti kipub sageli ununema tõsiasi, et Skandinaavia ühtsus on siiski vaid näiline, hõlmates endas tegelikult väga erinevaid paikkondlike identiteete ja ajalugusid. Seega olgu siinkohal vaadeldud põgusalt ühte ulmelist “võimaliku maailma” pilti tänapäeva Skandinaavia ainetel ning kahte selle lähiajaloo valupunkte vaaginud filmi. 

 

 

Heahalboluühiskond

 

Mitmed PÖFFil linastunud Põhjamaade filmid tegelesid ootuspäraselt ühiskonna äärealadele jäänud tegelastega (“Äärelinna tuled”, “Suust suhu”) või lahkasid võõrandumist (“Paksem kui vesi”) ühiskonnas, kus Taani filmi “Seep” peakangelanna saab end iseloomustada naisena, “kellel on kõik olemas”. Norra režissööri Jens Lieni “Tüütu mees” (“Den brysomme mannen”, 2006) esitas aga sealsest ühiskonnast julge ja laia joonega maalitud kafkaliku üldistuse, omalaadse “Trumani show” Norra moodi.

Enesetapu sooritanud Andreas (Trond Fausa Aurvåg) satub paradiisi või põrgu asemel linna, kus teda ootavad ees hea töökoht ja abivalmis kolleegid, kaunis naine ja kodu. Kogu filmi vältel näeme ainult tasakaalukaid heal järjel inimesi ja blonde kaunitare, kelle nimi on Ingeborg, puhast klaasist linna ja hoolega disainitud eramuid. Midagi näikse selles külmades toonides veiklevas IKEA ideaalmaastikus siiski valesti olevat: siin puuduvad lapsed ja loomad, lõhnad ja maitsed. Isegi alkohol ei tee purju. Sotsiaalsed rituaalid on asendanud empaatia ja sõpruse ning argi- ja tööelu valitsevast kodeeritud käitumisest, žestidest ja fraasidest ei olegi võimalik välja murda. Ainult ühest keldriavast immitseb nostalgilisi lõhnu ja muusikat, mis näikse olevat pärit mõnest kadumaläinud, ehtsast maailmast. Linnast pole aga võimalik põgeneda isegi enda vastu suunatud vägivallaaktide abil: küljestlõigatud sõrmed kasvavad tagasi ja ka kümnete rongide alla hüpates pole võimalik ennast uuesti ära tappa.

Sisuliselt kujutabki filmi episoodide ahel endast rida stiilipuhtaid variatsioone ühel ja samal tuumikteemal: satiir sotsiaalset insenerikunsti harrastava ühiskonna pihta, mis annab elu n-ö valmiskujul kätte. Seda kriitikat ometigi edasi ei arendata, ehkki filmi lõpp, kus tegevusse sekkuvad orwellilikud hallis mundris ühiskonna sanitarid, hülgab musta komöödia mängulisuse ning jõuab oma allegoorilisuses hetkeks pateetilisuse piirile.

 

 

Revolutsiooni võimatus Norras

 

1960.-70. aastatel läänemaailma vallanud kommunismivaimustusega on viimastel aastatel tegelenud mitmed filmid ning seda mitte ainult Skandinaavias (nt prantsuse režissööri Philippe Garreli “Les Amants réguliers”, 2004). Näikse, et toonased sündmused ja nende peategelased on saavutanud mäle(s)tamiseks õige vanuse. 

Hans Petter Molandi film “Seltsimees Pedersen” (“Gymnaslaerer Pedersen”, 2006) jutustab kunagise mauisti Dag Soltsadi raamatule tuginedes ühes Norra väikelinnas tegutsenud revolutsionääridest. Kaastundliku ja samas hoiatava iroonia võtmes keskendub see varjamatult vasakpoolse ikonograafia ülevõimendamisele: peategelase, ajalooõpetaja Pederseni (Kristoffer Joner) peas segunevad juba avakaadritest peale omavahel lootusetult naiste punased seelikud ja punalipud. Filmi alguses võib isegi näha paralleele “Tüütu mehega” – mauistidest õpilaste kutsel revolutsionääridega liitudes otsib Pedersengi väljapääsu oma õlitatult kulgevast töö- ja argielust ning mööblimaja väljapanekuga identsest kodust.

Nii nagu filmis vahelduvad nõukogude ja Hiina arhiivikaadrid Norra väikelinna reaaliatega, nii põimuvad revolutsiooni visuaalia (värvikirevad plakatid, lipud ja loosungid) ja laulud neid ümbritseva tegelikkusega ka peategelaste peas. Püüdes Larviki vaiksetel tänavatel harvadele möödakäijatele tulutult “Klassivõitluse” uut numbrit müüa, kujutleb Pedersen end innustamas rahvahulki filmist nähtud “elust suuremal” miitingul. Paradoksaalsel moel film aga mitte ainult ei taanda peategelaste püüdlusi ja ideid ikonograafia ihale, vaid kasutab ka ise stereotüüpset arusaama revolutsionääridest, kes isegi voodis kutsuvad teineteist seltsimeheks. Näeme peategelasi, kes kümne aasta vältel pole kordagi võimelised elu mitmeplaaniliselt nägema, kaugenevad reaalsusest üha enam ja muutuvad ülla eesmärgi poole püüdlemisel järjest ennasthävituslikumaks, loobuvad tööst ja isiklikust elust kuni nad on lõpuks sunnitud leppima iha sünnitanud kujutluste ja tegelikkuse vahel haigutava lõhega.

Kolmandat maailmasõda ei tule, aga ei tule ka revolutsiooni Norra väikelinnas. Filmist jääb aga kahjuks kõlama ka seisukoht, et toonased noored mässasid tulutult ideaalse maailma vastu, endast mingit jälge jätmata – ja et igasugune poliitiline aktiivsus on naeruväärne.

 

 

Laulva revolutsiooni igivõimalikkus Soomes

 

Kui juba “Seltsimees Pedersenis” mängis muusika olulist rolli, siis Soome režissööri Jouko Aaltoneni dokumentaalfilm “Kelle ridades seisad?” (“Kenen joukoissa seisot?”, 2006) tegelebki sõna otseses mõttes laulva revolutsiooniga ehk Agit-propi ja teiste 1970. aastatel Soomes ja Berliiniski revolutsiooniliste lauludega ilma teinud bändidega. Filmi ülesehitus on leidlik: kaadrid omaaegsetest kontsertidest ja demonstratsioonidest vahelduvad stseenidega, kus toonased lavatähed laulavad vanu laule uuesti, taustaks nende praegused töökohad. Muusikapalade vahele jutustavad need “suure põlvkonna” esindajad, kelle pensioneerumise ärevuses Soome praegu elab, mälestusi oma noorusest. Meenutused on empaatilised ja humoorikad (ainult üks muusikutest keeldub otsustavalt toonasi sündmusi meenutamast).

Kommentaaridest on filmis loobutud: ehkki vaetakse SKP jagunemist ja nn taistolaste liikumist, lastakse kõnelda vaid lauludel ja asjaosalistel endil (kuigi nende, sealhulgas mitme kodumaal tuntud tegelase nime küll mainitakse, puuduvad ka nimetiitrid). Seega jäävad suure üldistuse asemel kõlama hoopis detailid nagu näiteks see, et punased särgid olid kallid ja ebamugavad kanda või NSVLi õppima saadetute meenutused neid kommunismimaal tabanud olmelisest šokist, millest nad Soomes vaikisid.

“Punasel” Soomel on ühelt poolt pikk traditsioon: rahva kaheks jagunemine Kodusõja päevil võib soomlastega nende perekonnast vesteldes sageli kõneks tulla. Samas on see aktuaalne tänapäevalgi, kui alatasa võetakse kõneks mõne avaliku elu tegelase “punaminevik”. näiteks võib mõnes Soome väikelinnas olla mitu Soome-Eesti sõprusseltsi just erinevate poliitiliste veendumuste tõttu. Filmis aga ei panda meenutajaid andma enamat hinnangut tõdemusest, et kommunistliku liikumisega liituti ühtekuulumisvajaduse ja noorusidealismi mõjul. Tegelaste suhet toonasesse avavad seega peamiselt nende näoilmed, mis on eriti ilmekad kunagisi laule esitades, aga miks mitte ka nende praegune ühiskondlik positsioon. Enamus neist töötab kultuuri ja sotsiaaltöö aladel, kuigi ei puudu näiteks ka Soome Loto juhataja.

Nagu “Seltsimees Pedersenis”, on siingi oluline koht märgilise käitumise visuaalsel ja performatiivsel küljel: lippudel, loosungitel ja vormiriietel, pidustustel ja demonstratsioonidel, lauludel, rituaalidel ja žestidel. (Laiemalt seondub see 1970. aastate retro hõllandusega, mis tagas kevadel tähelepanu muu hulgas ka Enno Tammeri raamatu “Elu Nõukogude Eestis” soomekeelsele väljaandele.) Kõnekalt iseloomustab vasakpoolsuse ikonograafia liikumist populaarkultuuri sfääri stseen filmi lõpust, kus Agit-propi kontserdile elab kaasa tänapäeva noorsugu, sirbi ja vasara ning Che Guevara piltidega särgid seljas.

Endise NSV Liidu maadest punalipu märksa teiselaadset ikoonilist tähendust – mis tähistab muu hulgas just solidaarsust 1970. aastate poliitiliselt aktiivse põlvkonnaga – sobib aga lõpetuseks hästi illustreerima ka üks Lars von Trieri ülesastumine, kui ta sel talvel protestiks koolidele mõeldud uue rahvusliku “kultuurikaanoni” vastu ühes Taani õhtuses uudistesaates Dannebrogi tükkideks lõikas ja selle sealsamas punalipuks ümber õmbles. Ning kas ei võiks tema viimast, PÖFFilgi linastunud filmi “Kõige kõrgem ülemus” (nappide vahenditega tehtud ja väiksel teravmeelsel lool põhinevat komöödiat) ühtlasi lugeda ka kui seisukohavõttu tööjõuga manipuleerimise teemadel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming