Repliik:Kas lahtisest uksest sisse kogemata?

Olev Remsu

  Ilmar Raag alustab oma kaitsesüüdistusfilipikat (”Klassiviha kultuuris”, EPL 20. IX, lk 2) minu “Maleva”-teemalise retsensiooni (””Malevas” pulli ei saanud”, Sirp, 9. IX, lk 9) vastu kena rahvaliku näitega seksuaalselt korralikust hiinlannast Susannast, kellel on teistsugune maitse kui meil. Jääks nagu mulje, et mina ei kannata silmaotsaski seda kahepaikset pilusilma. Kummati kõlab minu artikli kolmas lause: “Teiselt poolt pole meie postmodernistlikul innovatsiooniajastul mingit esteetilist hierarhiat, kellelgi pole õigust hakata ilmeksimatuks maitsekohtunikuks, kõik võivad kuulutada, et näiteks mulle see asi kohutavalt meeldib, ning sellise hüüdja hääl on igati aktsepteeritav.”

Mis see siis on? Kas polemiseerija tähelepanematus? Või üsna kale ja kaval arvestus, et Sirbi ja Eesti Päevalehe lugejaskond kattub vaid noorkuusirbist kõhnema segmendi ulatuses? Et päevalehe tiraaž on kümmekond korda suurem?

Kõigi hüüdjate hulka, kelle kuulutusi ma aktsepteerin, loen ma tõemeeli kõik sõnavõtjad tingimusel, et tegemist pole kalkuleeritud šlikerdamisega laadis: kuna sinu jõupotentsiaal on nii suur, kuna sina toetasid/ei toetanud mind, kuna sinu toetamine/mittetoetamine on mulle momendil soodne, siis kirjutan ma praegu vastavas, mulle tulusas tonaalsuses. Millega mingil konkreetsel juhul on tegemist, kas kaalutlemisega või mitte, seda otsustan ise, samas aktsepteerin kõiki, kes sama teed käivad.

Raagi söakus täispika mängufilmi “Malev” patroneerimisel on teada, ja, ausõna, on südamest meeldiv, et ta pole püssi põõsasse visanud pärast filmi valmimistki – et näete, poisid ei väärinud usaldust, keerasid asja nässu. Raag on mind juba peaaegu veennud, et “Malev” on tema aus maitse stsenaariumi esimesest variandist peale (millist mul oli au lugeda ja oma otsus selle kohta ka teatavaks teha). Hüva, ei vaidle!

Samas ei ole suurt hajunud mu kõhklus, et viimaste eesti mängufilmide läbikukkumiste (minu maitsevinklist) jada valmistab ette pinda juubeldamisele. Kui lähemas või kaugemas tulevikus valmiks mingi (minu maitsevinklist) keskpärane või koguni pisut lahjem film, oo, milliseks suurejooneliseks võidutsemiseks siis lahti läheks!

Raagi enda päris korralik ja mind isiklikult haaranud dokumentaaldraama “August 1991” on jäänud meie tõsises ajakirjanduses ilma teenitud analüüsita, on vaid tühja glamuuritsetud ja niisama reklaamiõlgi tulle loobitud. Ehk on sealt okas hinges?  (Mõneti kummastav on aga asjaolu, et “August 1991” DVD-l on ETV püsikingiks.)

Täna ei jaotu kultuur kõrg- ja vähem kõrgeks kultuuriks, nõnda et Raag murrab “Maleva” arvustajate üle kohut mõistes sisse lahtisest uksest. Jääks küsida, kas Sirbi loo (mida ehk mõnisada inimest tähelepanelikult loeb) võrdsustamine telesaatega “Ärapanija” (mida mina olen vaid vilksamisi näinud), on ikka juhuslik eksitus?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming