Remsu kaleidoskoop

LINNAR PRIIMÄGI, Mephistopheles

Õppige! See minu soovitus on ühtaegu nali ja teistaegu mitte.

Olev Remsu, „Filmidraamatehnika“, lk 22.

See raamat on kirjutatud „loengute põhjal“ ning mõeldud „üliõpilastele ja kõigile teistele asjahuvilistele“. Kas ta kõlbab õpikuks? Ei kõlba. Selleks on ta liiga kaootiline, tulvil pooltõdesid, mida esitatakse populaarses stiilis, aga mitte populaarteaduslikult. Kindlasti oleks sama ainese saanud anda ka ülevaatlikumalt, aga siis läinuks kaduma autori isikupärane intonatsioon. Ka väitekirjana „Filmidraamatehnikat“ kaitsta ei saaks, see on liialt subjektiivne, kokku pandud isiklikest muljetest ning ad hoc üldistustest. Hiidessee? Hüva, võtkem seda sellena.

Remsu meetod on induktiivne, mitte deduktiivne, tõed tuletatakse isiklikust vaatajakogemusest, millele leitakse sporaadilist kinnitust teistelt autoritelt, keda võetakse suht kriitikavabalt. Nii tsiteerib autor Jüri Talvetit: „Goethe paneb Fausti tamme ehitama, aga see on juba valgustuslik, pigem müüti lagundav kui ehitav lisand“ (160–161). Küll tahaks teada, mismoodi Goethe sotsiaalutoopia Fausti-müüti lagundab, mitte ei ehita!

Oma üliõpilastel keelan ma „Filmi­draamatehnikat“ lugeda, sest sellest on raske välja sõeluda, mida tasuks meelde jätta. Näiteks määratletakse välisautoritele viidates, et „tegevussituatsioon sünnib siis, kui tegelast mõjutavate psüühiliste, füüsiliste ja vaimsete asjaolude mõju on suurem, kui ta suudab taluda“ (24) ja nenditakse pärast seda kohe, et „kristlikus kultuuris kujutatakse nii Jumalat kui ka Jeesust ilma situatsioonita“ (25). Kuidas nii? Meenutan vaid Jeesust Ketsemani aias: „Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!“ (Mt 26:39) – kas see ei ole just säärane „tegevussituatsioon“?

Julgetele järeldustele napib katet. Näiteks loeme: „Femme fatale on ka kristliku arvepidamise esimene naine, Vana Testamendi Eeva, Aadama küljeluu“ (162). Kui juba süveneda Vana Testamendi pärimusse, siis ei olnud esimene femme fatale mitte Aadama teine naine, tema küljeluust loodud Eeva („Ja Issand Jumal ehitas küljeluu, mille ta inimesest oli võtnud, naiseks ja tõi tema Aadama juurde“ – 1Ms 2:22), vaid Aadama esimene naine, kes loodi koos Aadama endaga („Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks“ – 1Ms 1:27) ning kes demoonilise olendina sai nimeks Lilith.

Piibel piibliks, järgmise autoriteedina tsiteeritakse Aristotelest: „Juba Aristoteles nõudis, et konflikt peab muutma protagonisti karakterit.“ (54) Seda ei maksa uskuda. Aristoteles ütleb „Poeetikas“ (ptk XV, 1454a26) hoopis, et karakter peab jääma muutmatuks (ὁμαλός) ning isegi järjekindlusetu karakter peab jääma lõpuni muutumatult järjekindlusetuks.

Filtreerisin tekstist välja Aristote­lese poeetika ühe salapärasema mõiste kohta öeldu: „Peripeetia (περιπέτεια) on Aristotelesel ootamatu pöörak, vaataja hakkaks nägema justkui uut filmi, esialgu ehk mõistmatagi, kuidas see kõige eelnevaga kokku kuulub. Meie kasutame siinkohal terminit „peripeetia“ tähistamaks tegevuse kõige olulisemat pöördepunkti kulminatsiooni ja konklusiooni vahel …, „pöörak“ aga siis, kui peame silmas tegevuse pöörde­punkte kogu filmi tegevustiku ulatuses … Aristoteles … soovitab pärast kulminatsiooni ootamatut peripeetiat … Aristoteles soovitas pöörakuid, eriti dispositsioonis, aga ka muudes kompositsiooni osistes. Pöörak annab teosele dünaamilisuse, mida Aristoteles pidas väga tähtsaks … Pöörak pillutab tegelased rõõmust muresse ja meid koos nendega, võimaldades meil näha tegelase karakteri varjul omadusi … Just peripeetia-ülemineku kaudu lahendatakse dramaturgia peamine ülesanne – kuidas saavutada vaatajaga tihe emotsionaalne kontakt …“ (124–126).

Edasi läheb asi hoopis hulluks. „Peripeetia mängib rolli ka baastekstides – meenutame vaid Jeesuse, prohvet Muhamedi ja Siddharta Gautama elu, neidki pillutavad saatusepöörakud … A. Jeesus on õnnelik jüngrite keskel. B. Pöörak, Jeesus reedetakse. C. Pöörak, Jeesus võetakse kinni. D. Pöörak, Pontius Pilatus leiab, et Jeesus ei ole teinud midagi Rooma riigi vastu. E. Pöörak, Jeesus antakse oma kaasmaalastele, juutidele …“ (126).

Jätkem kõrvale see, et Jeesus ei olnud Viimsel Õhtusöömaajal sugugi „õnnelik jüngrite keskel“ („Te kõik taganete minust täna öösel …“ – Mt 26:31), jätkem kõrvale seegi, et tolleks ajaks oli Jeesus juba reedetud (Mt 26:14–16) ja mingit „pöörakut B“ osutatud kohas ei olegi. Jeesus ju teadis, mis karikas tal juua tuleb ja peripeetiale omast üllatuslikkust tema kannatusloost leida ei anna. Aristoteles räägib peripeetiast ikka koos ootamatu teadasaamisega (ἀναγνώρισις) laval (mitte publikus!). Aga mida oli Jeesu­sel uut teada saada oma saatusest surra inimkonna lunastuseks? Jumalik ettemääratus, providents välistab uudised ning üllatused.

Peatüki lõpp suubub puhtakujulisse homiiliasse: „Jeesus saavutab igavese elu, tema ideed levivad üle maailma, mis kutsub paljudes inimestes esile katarsise. Pöörakuterohke lugu on meie hingetellimus“ (126) – selle peale ei oska küll nutta ega naerda.

Tragöödiaid kirjutati ka pärast Aristotelese „Poeetikat“ ja peripeetia mõiste avanebki oma tegelikus tähenduses klassikalise viievaatuselise tragöödia konstruktiivse printsiibina. Peripeetia on nimelt koht sündmustikus, kus tegevuse pealiiniga lõikub tähtsuselt teine liin, mis algatab konflikti lahenduse. Väga kahju, et lahti pole kirjutatud, milles seisneb näiteks „Cabiria ööde“ „klassikaline peripeetiaepisood“, kus „lugu hakkab nagu arenema mingis täiesti uues sihis“ (147). Nii ei saagi pilti, mida „Filmidraamatehnika“ autor peripeetia all silmas peab.

Iga natukese aja tagant kohtab sedastusi, millega on raske midagi peale hakata: „kas keegi viitsiks läbi lugeda Piibli, kui seal ei tegutseks Saatan?“ (17), „dramaturgia on meie seesmine tellimus, looduse sisestatud kriteeriume“ (18), „vaataja peaks loomulikult üllatuma, ent samas rõõmustama: peaaegu et tabasin ära! See peaaegu ongi, muuseas, kunst“ (26), „me ei taha tegemist teha inimesega, kelle kohta me ei tea, mis haridus tal on, kus ta töötab või õpib, millised on tema huvid ja kalduvused“ (34), „mida aeglasemad üleminekud, seda kõrgem kunst“ (41), „audio­visuaalne, järelikult kinematograafiline“ (123), „üle aegade kestnud lugudes pendeldavadki vaheldumisi õnn ja õnnetus, niisugune ongi draamateose ürgne ja lihtne skeem“ (126), „Tuhkatriinu esiema on kahtlemata neitsi Maarja, ent kõige suurem Tuhkatriinu meie kultuuriruumis on Jeesus“ (159), „Don Juan on hiliskeskaja Hektor“ (160) jne jne jne.

Filmikunst, mida õpetab „Filmidraamatehnika“, on eilne päev. Parimad filmid pärinevad kolmest XX sajandi keskmisest aastakümnest. Ja kõigi aegade parim režissöör on nelja filmiga Jean-Luc Godard.
Kaader Jean-Luc Godard’iga Jacques Rivette’i filmist „Pariis kuulub meile“ („Paris nous appartient“, 1961).

Need on kõik – kergelt ütelda – liiglihtsustused, mis on esitatud usutavuseni isikupärases stiilis. Sageli pöördutakse lugeja poole otsesõnu: „eks ole?“ (125, 141), „Näete, kohe puust ette tehtud!“ (125), „Kas tuleb ürgtuttav ette?“ (157). Kohati läheb subjektiivsus õige kirglikuks: „Ei, ei ja veel kord ei!“ (40). Veste stiil on muidugi lahe, aga läheb kole kiiresti tüütuks. Väga pikalt lobiseda väsitab ära. Ja 349 lehekülge (pluss lisad jm) kriitiliselt läbi lugeda võtab ikka tüki aega.

Ühele väga tõsisele probleemile osutab lk 67–69 trükitud nimistu „kõigi aegade viiekümnest paremast filmist“ (2012). Sealt selgub ehmatav tõsiasi: filmikunst, mida õpetab „Filmidraamatehnika“, on eilne päev. Parimad filmid pärinevad kolmest XX sajandi keskmisest aastakümnest. Ja kõigi aegade parim režissöör on nelja filmiga Jean-Luc Godard.

„Filmidraamatehnika“ lähtub draamast (või dramatiseeringust) filmi alusena, aga tänapäeval kinodes nähtav ei tugine enam dramaturgiale („Hollywoodi-Hellase jutustamisviisile“, 139). Vahepeal tehti filme hoopis koomiksi loogika järgi, üha selgemini võtab kinolinal maad arvutimängu-loogika.

„Filmidraamatehnika“ on liigenduselt kaootiline, nii et paratamatult pidi sääraseks kujunema ka siinne vaatlus. Kahtlemata väärib see teos kannatlikumat ja süvenenumat analüüsi, mis keskenduks tugevustele ja kiiduväärsustele. Mina tunnistan oma võimetust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht