Rekonstruktsioon miinusskaalal

Toomas Raudam

  Mängufilm kultusbändi Rolling Stones  asutajast Brian Jonesist. “Stoned”/“Rolling Stones”, 2005, 102 min. Režissöör Stephen Wolley, stsenaristid Neal Purvis ja Robert Wade. Osades Leo Gregory (Brian Jones), Monet Mazur (Anita Pallenburg), Paddy Considine (Frank Thoroughgood), David Morrissey (Tom Keylock), Luke de Woolfson (Mick Jagger), Amelia Warner (Janet).  Linastus Tallinna Kinomajas.

 

Kanal 2 reporteritunni kõige tüütavam, talumatult maitsetu ning visuaalselt mõttetu koostisosa on nn sündmuste rekonstruktsioon, mis ka ekraaninurka sellekohase viite tekitamisega vaatajale ausalt üles tunnistatakse. Kuna aga saatelõigu pikkus ei ületa tavaliselt paarikümmet sekundit, siis ei jõua vaataja pageda, vaid on sunnitud selle ära vaatama, jubedusjudinad seljas. Venitage too sõnulkirjeldamatu jõledus kahe tunni pikkuseks ja te saate filmi, mille pealkirjaks on pressiteate järgi ““Stoned – Rolling Stones’i lugu”, mis räägib rokilegend The Rolling Stonesi asutajaliikmest, Brian Jonesist.”

Filmi turustajatel on tekkinud raskusi sõna “stoned” eesti keelde tõlkimisega (vahet polnud, kas olla laksu all või bändi liige), kuna aga filmi väärtus on nullilähedane või alla selle, siis pole mõtet selle kallal norima hakata, rääkimata liigsest apostroofist ja komast.

Film üritab justkui taastada üht lugu ühest mehest, kelle nimi juhtus olema Brian Jones, kes oli ühe bändi liige, kus kõik tarbisid uimasteid ja harrastasid grupiseksi ja mõni neist oli veel ka homo või vähemasti biseksuaal. No ja siis sai ta kokku ühe teise mehega, kes juhtus olema Frank Thorogood, lihtne töömees, puussepp, kes kutsuti remontima maja, kus Brian elas ja kus varem oli elanud üks kuulus kirjanik, kes juhtus olema kuulsa Karupoeg Puhhi autor Alexander Alan Milne, ja nende, Franki ja Briani vahel tekkis vastastikune sümpaatia, millest peagi kasvasid välja tugevamad tunded, vaata et lihalik armastus, mis aga lõppes sellega, et õnnetu puusepp, suutmata taluda pingeid ja oma identiteedikriisi (muuseas, tal on kodus kena naine), kisub peast välja oma kunstsilma (ta oli nimelt ühest silmast pime, mida teravapilguline Brian kohe filmi algul ka tabavalt märkab) ja hüppab basseini, kus tema kahesooline muusikust ja astmaatikust üliandekas, kuid isepäine sõber supleb, ning uputab ta, hüüdes: “Sa neetud pask, sa sitane homo!”

Filmi eel olla tehtud kõva uurimistööd, palgatud detektiivid, kes nuhkisid välja kunagiste Briani armukeste aadressid ja käisid neil külas ja tegid intervjuusid, kust võetud tõeterad siis hiljem stsenaariumisse torgati, veel hiljem aga tegelaste suhu, tagamaks nõnda ajastu autentsust ja toimunu tõepära. Ka raamat, mille põhjal film vändati, oli arvatavalt sama usku.

Filmitegemisega kaasneb ikka ja alati uurimistöö, n-ö tutvumine tegelikkusega, mille üksühene taastamine teises tegelikkuses, filmilindil (tegelikult ka juba paberil) aga alati ja ilma igasuguse erandita annab tulemuseks kas naeruväärse nulli või piinlikumast piinliku miinuse. Üks mu lavastajast sõber on oma näitlejavõimeid hinnanud “miinus kahega”, tal on selle kohta ka tõestus ühe stseeni näol ühes kodumaises kunstfilmis ette näidata. Õnneks ei kestnud see kauem kui mainitud Kanal 2 “Reporteri” rekonstruktsioon. Paraku kestab film, mille nime ma enam suhu võtta ei tahaks (puutu…, lähed ise haisema) ligi kaks tundi, kõige lõppu on veel kleebitud moraal, kus kaks meest vahetavad Hyde Parkis Brian Jonesi auks toimunud kontserdil puu najal sügavmõttelisi kommentaare. Üks arvab, et ilma Brianita ei pea bänd kaua vastu, teine arvab, et peab küll. Kuid sellega asi ei piirdu, lõpu otsa on kleebitud veel teine lõpp, kus teispoolsusest naasnud Brian vestleb basseini ääres, kus ta oli uppunud või kus teda oli uputatud, bändi mänedžeri Tom Keylockiga, kes tema käest küsib, miks ta kunagi õnnelik polnud. “Õnnelik oli igav olla,” vastab Brian. See lause on ainsana midagi sellist, mida võiks lugeda filmi plussiks, ehkki selleks peab kõvasti pingutama või siis filmi tagurpidi vaatama. Ma loodan väga, et keegi seda lauset nn tegelikkuses n-ö tegelikult ei öelnud, vaid et see väljus kusagilt tegijate ajukurdude vahelt, mida on küll nähtu najal raske uskuda. Kuid mine sa tea, äkki oligi nii, vabalt võinuks seda öelda ükskõik kes, kes tollal elus oli ja surra ei tahtnud.

Copy-paste’i on kasutatud mujalgi, mitte ainult tegelaste kõnes. Nii on meie ees pilt, mis on justkui ajastutruu (psühhodeeliline ajupesu, milles peagi pettuti: tükkideks lõigatud stseenide monteerimine põhitegevuse – keppimise – alla), kuid annab tulemuseks leebelt öeldes ümmarguse nulli. Nii kaobki filmist kõige tähtsam – usutavus, mis ka kõige armetumas soperdises tekib, kui vaatajale antakse võimalus korrakski näitlejale silma vaadata. Ja ongi tulemuseks totaalne keskplaan ja me näeme õnnetut puuseppa nühkimas liivapaberiga mingit puutulpa, et keegi ei unustaks seda, mis ametit ta peab, ning ütlemas mõttetuid, tegevust mehaaniliselt edasi viivaid või tagantjärele põhjendavaid repliike. Tõsi, tema silma paaris kohas natuke nagu näeb, kuid miski ei suuda põhjendada, miks ta toda Jonesi-nimelist tüüpi nii tõsiselt võtab ning endaski kahtlema hakkab; näidatud-nähtud silmades nägin sädet vaid Keithi osatäitjal, kuigi ka tema oli filmi valitud mõningase välise, kammi ja meigiga järele aidatud sarnasuse põhjal. Filmis aga domineerib just väline, basseini ja seksistseenide ajal voodite ääres ära põlevad küünlad, Briani pitside-satsidega homondusele vihjavad hommikumantlid jms.

Dramaturgiliselt on film äärmiselt abitu, lajatavad lapsepõlves isa käest saadud kõrvakiilud, ilmub keegi süütaneitsi, kellele vaba seks on vastuvõetamatu ning kes siis ainsana sööstab basseini Brianit päästma, teised, patusemad, saabuvad hiljem, päris saatanad aga passivad põõsa taga ja vaatavad pealt. Kui nii tõesti oli, siis mis oli?

Kui keegi usub, et päikeselõõma või paduvihma alla on ilmtingimata vaja monteerida heliriba, kus lauldakse päikesest või vihmast, siis vaadaku kindlasti seda filmi. Roboti järjekindlusega selles loos just nii toimitakse. Nagu mõnes india filmis on sentimentaalsed stseenid üle valatud pisaraid kiskuva musaga, paisutades sellega veelgi dramaturgilisi puudujääke ja näitlejate võltsi reaktsiooni. Rääkimata (tõesti, ei tahaks rääkida) siis rollarite lauludest, millest ükski pole originaal, vaid imitatsioon, pealegi veel mitte puhas, vaid midagi, mis pendeldab pidetult kuskil vahepeal. Kerge on mõista – iga “Satisfaction’i” takt maksab rohkem kui terve see kõhnukese eelarvega surrogaat. Kuid siis pidanuks valima mingi teise lahenduse või vaatenurga, juba “Karupoeg Puhhis” on neid piisavalt. Aga võttes arvesse nähtud filmi tegijate “potentsiaali”, võinuks asi ka siis kõige kurvemal kombel luhta minna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming