Režissöör Snežkin tõi Puustusmaale peegli ja ütles, et no mis venelane sa oled?!

Kristiina Davidjants

Andres Puustusmaal on praegu käsil Vene-Eesti ühistööna valmiva mängufilmi „Rotilõks” võtteperiood. Kristiina Davidjants sai Sirbi esindajana režissöör Puustusmaaga veidi juttu ajada.        Oled ajakirjanduses „Rotilõksu” iseloomustanud kui draamat, milles on kriminaalseid jooni. Millest film veel räägib? Ühest tõestisündinud loost, mille üks osalisi olin ma ise, nagu ka mu tuttavad ja lähedased. See on suhtefilm nendest äärmuslikest situatsioonidest, millesse meie tegelased ise on ennast elanud, ja ka situatsioonidest, mis  järgnevad sellele, kui nendele äärmuslikele olukordadele veel omakorda vint peale keerata, kuidas loo tegelased nendes olukordades käituvad või siis teisiti öeldes puhastuvad. Aga kui üldistada, siis eks räägi film kõigest, mis mind huvitab või mulle muret teeb. Kuidas sa teistmoodi maalid, luuletad või pilti teed, kui mitte endast lähtudes.  

Kaua sa stsenaariumit kirjutasid?

Oktoobri lõpus panime esimesed sõnad paberile, mais oli käsikiri olemas. Loo põhja tegin ma ise, vahepeal kutsusin Mait Malmsteni ka appi. Seal me siis soperdasime, aga stsenaariumi kirjutamine on ikka natukene teine amet, sestap on filmil nüüd kaasstsenarist.       

Oled ka filmi tootja. Kas usaldad ennekõike iseennast, et film saaks tehtud?

Antud loo puhul küll. Alustasime me seda kahe-kolmekesi, talvel liitus Andres Peets, kes tegi väga suurt ja tublit tööd, ning mingil ajal tahtsid venelased seda lugu ära osta. Hoolimata mõnest nõrkushetkest, ma seda siiski ära anda ei tahtnud, sest siis oleks see film muutunud jälle tellimustööks stiilis: „Kuule, Andres, rõhume ikka ainult vaataja peale ja võtame staare mängu”. Ma tahtsin ise vastutada. Muidugi kompromisse on palju ja ennekõike iseendaga, aga siis sa annadki ikka ise endale aru, et mida sa teed, ja mitte keegi teine ei hüppa sulle peale, ei valeta, ei varasta või ei aja lolli juttu.       

Ja sellepärast toodadki ise?

Ma olen paar korda vastu näppe saanud. Venemaal ollakse profid, seal nad teavad filmitootmisest küll kõike, aga nad on kuidagi iseennast ära rikkunud või siis liiga ahneks läinud, ja meil  siin pole õieti traditsioonigi, eesti film on nii ahtakene. Resultaat on oluline, aga resultaati on vähe. Mulle teeb vahel nalja, kui kriitikud räägivad eesti filmist, toovad mingisuguseid näiteid. Seda pole veel välja kujunenud, see, mida tegid kunagi Kiisk või Kromonov, ei käi enam päris selle nimetaja alla ja seda, mida praegu filmitakse, ei saa veel võtta kui eesti filmi. Ta on ikkagi veel väga lapsekingades, rääkides nii  dramaturgiast, tootmisest, kõigest.       

Aga kellega on sul olnud kõige meeldivam tootmiskogemus?

Vaieldamatult Sergei Melkumoviga. Tema juures ma alustasin, tegin seriaale, telefilme, „1814”. Õnneks ma olen näinud mitmed tootjaid, gruppe ja suhtumist ning just nimelt suhtumises ongi see peamine küsimus.       

Ning nüüd, pärast „Punast elavhõbedat”, otsustasid teha oma teise eestimaise filmi?

Minu peamine motivatsioon oli näitlejad.  Tahtsin kodus proovida, kuidas meil koostöötamine üldse läheb, kuidas ma oma emakeeles nendega suhtlen, kuivõrd usaldavad nemad mind ja mina neid.       

Kuidas tundub?

Natukene läheb ilmselt veel aega, enne kui kasvab peale tugev noor professionaalne põlvkond. Ma ei pea silmas režiid, aga just nimelt gruppi, kuid see on loomulik, sest praktikat on vähe ja kogemus tuleb ikkagi platsi peal. Sellest üksi jääb väheseks, et teeme ainult tudengifilme, aitame üksteist jne. Võimalikult palju peab tegema lühifilme, harjutusi, väga palju rohkem kui praegu tehakse. Siin ei ole midagi pahaks panna – lihtsalt pole kogemust ja reaktsioonikiirus tuleb praktikaga. Noored võiksid ennast julgemini pakkuda, ma hea meelega võtaksin neid. Meil on praegu kolmneli filmi töös, mis on ennekuulmatu, absoluutselt võimas, aga pole enam, keda platsile võtta. Muide, needsamad noored režissöörid,  kes kohe kangesti tahavad suurt kino teha, võiksid ka mõelda, et äkki oleks tark platsi peal läbi käia kogu võtteperioodi rutiin näiteks assistendina, kas või kohvivalajana.       

Kuidas sa ise filmini jõudsid?

Ma tahtsin väga näitlejaks saada, juba pubekaeast alates, aga lavaka kolmandal kursusel käis see kinolaks ära. Maximilian Schell tegi siin filmi „Küünlad pimeduses” ja ma sain sinna väikese rolli. Mul puudus igasugune filmikogemus, ma ei saanud aru, mis asi see seal filmiplatsil toimub, ja ega ma oska seda siiamaani  sõnastada. Süsteemne kaos, kus tekitatakse mingisugune asi, ma näen eemalt monitori helesinist, väga selget joonist või liikumist ning siis muutub kõik jälle kaoseks. See oli niivõrd huvitav, et ma tahtsin kõigest sellest rohkem teada. Mis asi see on ja miks Maximilian Schell nii tohutu kontsentratsiooniga sellesse pisikesse karpi suhtub? Hakkasin assistendi tööd tegema, ise proovima ja siis lõpuks ei suutnudki enam kutsele vastu panna.       

Kas sina tunned ennast praeguseks võtteplatsil täiesti kindlalt? 

Jah. Ma vahel imestan, kui kuulen, et režissöör ei tea, mida ta teeb. Ma ei saa sellest aru, see ei ole võimalik. Äkki saadi režissöörist valesti aru? See ei ole lihtsalt võimalik, et režissöör ei tea, mida ta teeb.       

Sul pole seda kunagi olnud?

See on lihtsalt absurd, ma ei saa isegi probleemist kui säärasest aru. Kui ma lähen platsile, siis ma ju tean, mida ma ootan, teen või tahan. Vastasel juhul tuleb lihtsalt võte ära jätta.       

Võib-olla on sul stsenaariumidega vedanud?

Ei, mulle on ikka säärast jama antud, et see on õudne. Väljakutse ongi selles, et ma leian sealt ka endale või näitlejatele midagi. 

No aga kui lugu on tõesti nõrk?

Lugu ei saa olla nõrk, lugu tuleb lahti kirjutada  või lahti mõelda, nii koka- kui telefoniraamatust saab teha huvitava loo. Ütleme, et meil on laual reas köögiviljad, liha, igasugust sorti söögikraami ja me peame otsustama, mida me sellest teeme. Kas me teeme sellest supi? Millise? Või me teeme ühepajatoidu? Otsustame ära, pole mõtet lasta lihtsalt kartulitel pajas hulpida. 

Sel suvel teevad peaaegu kõik oma filme REDile, sina ka. Oled enne REDiga töötanud?

Ei, esimest korda teen. Väga kartsin, sest eks  ma olen ära hellitatud filmilindiga, aga kuna operaator Timo Salminen oli enne ühe filmi niimoodi teinud, siis ta veenis mu ära. 

Enesedistsipliinile see formaat halvasti ei mõju? 

Ei. Ma ikka tean, mida mul vaja on, kui me juba filmime, siis on otsimine lõppenud.   

Sa ei ole säärane režissöör, kes laseb teha 30 duublit? 

Muidugi on olnud sääraseid olukordi, kui mingi asi ei toimi või on mõni tehniline takistus. Siis võib duubleid palju tulla ja see on täiesti normaalne.   

Kas sa võtteplatsil improviseerid ka?

Ei. Ma küll väga unistan säärasest filmist, et mul on kaks-kolm näitlejat, kolm lokatsiooni, ma tean, mida ma teen, ning siis rahulikult möllan seal. Aga selliste filmide puhul, mis ma seni teinud olen, ei tule improviseerimine kõne allagi.     

Kes „Rotilõksus” mängivad?

Minu meelest peaaegu kõik. Peaosades on Mait Malmsten, Kirill Käro, Ilja Nartov ja Natalja Murina-Puustusmaa. On väga palju eesti näitlejaid  ja väga palju vene näitlejaid nagu näiteks Nikolai Fomenko, Marina Aleksandrova, Aleksander Baširov. Aleksei Barabaš, kes mängib Lembit Ulfsaki tegelase poega, on üks väga huvitav ja väga andekas näitleja, läheb paar aastat veel ja siis on temast palju kuulda.     

Kas tunned rolliproovis kohe ära, kes on õige?

95 protsenti.       

Palju on räägitud sinu tulemuslikust tööst näitlejatega.

Eks igaühel on oma tee, see on intiimne protsess, peaaegu nagu arsti ja patsiendi suhe. Mina ise olen näitlejana tundnud platsil puudust sellest, et minuga ei tegeleta. Ma olen jäetud kas omapead või siis öeldakse lihtsalt, et tee seda või toda, sest sa oled ju näitleja. Siis võib muidugi ka alati öelda, et kui sa ei saa hakkama,  ju sa oled siis sitt näitleja.     

Kellega režissööridest on sinul näitlejana kõige huvitavam koos töötada olnud?

Bahtijar Hudoinazaroviga. Tohutult huvitav režissöör, kuidagi väga isiklik. Ta poeb sulle naha vahele ja sa lased endaga teha mis tahes. See kõlab veidralt, aga sul on temaga mugav ja hea, isegi kui sul on ebameeldiv. Ma väga tahan selle režissööriga just näitlejana edaspidigi koostööd teha.       

Ühesõnaga sa tunned puudust näitlejatööst?

Väga.       

Millal sa viimati mängisid?

„Punases elavhõbedas”, aga selle lõikusime õnneks välja. Kevadel tuli üks vene film välja, mille pealkirja ma kahjuks ei mäleta, Anna Fentšenko on režissöör ja enne seda Aleksandr Võssakovski „Vaenlase süda”. Paar seriaali on olnud Venemaal ja Eestis üks lühifilm. 

Venemaal mängid ilmselt ainult välismaalast?

Enamalt jaolt küll: eestlast, rootslast, soomlast, sakslast. Ma olen igale režissöörile, kellega ma olen kokku puutunud, öelnud, et tahaksin ka venelast mängida. Siis Sergei Snežkin, väga hea Peterburi režissöör, tõi mulle peegli. Ütles, et no mis venelane sa oled!? 

Ei saa jätta küsimata, mille poolest erinevad eesti ja vene näitleja? 

No eks neil on seda filmikogemust rohkem, kas siis seriaalis või kus tahes. Vene näitleja on juba oma mentaliteedilt lahtisem, talle pääseb kiiremini ligi. Samas, no mis vahe on soome või eesti näitlejal? Või rootsi? Aga üldiselt mängitakse liiga palju ja sõna „näitlemine” on mulle viimasel ajal hakanud vastu käima. 

Mis sõna „näitlemise” asemel kasutaksid?

Näitlejate puhul? Noh, Stanislavski ütles, et usun või ei usu, eks ta peab ikka veenev olema. Ta peab mind veenma oma tegutsemise ja mõtlemisega. Kui näitleja mõtleb, siis  saab kätte kõik, nii seisundid kui tegutsemised, hingamised ja rütmid. Filmis on kõige tähtsam näitleja kontsentratsioon. 

Ja mis on vahet filmitegemisel siin ja Venemaal? Kas põhiline on raha hulk?

Vahe on rahas ja professionaalsuses. Ikka peab natukene mõtlema ka: sa pead teadma, mis suunas kaamera võtab ja kuhu suunda ta töötab. Ma ei taha midagi halba öelda, aga ma olen näinud küll neid tudengeid, kes siin  õpivad. Eks see sõltub ka õppejõududest – kui neid pole, ei tulegi sealt mitte midagi. 

Jaga meiega nüüd vene filmimaailma kurioosseid kogemusi ka.

See pole kurioosne, aga ükskord elus olen ma töö katkestanud ja koju läinud. Film „Mõ iz buduštšego 2” („Meie tulevikus“) – ja see oli tõesti üks jälkus. Läksin ise ära võtteplatsilt, esimest korda elus. Poole võttepäeva pealt palusin produtsendid kohale tuua ja ütlesin,  et palun võtke mulle rongipiletid nüüd Peterburi, ma ei taha seda filmi teha rohkem. See oli väga jälk. 

Stsenaariumi lugedes ei saanud aru või?

Ma olin loll. Läksin liimile, lootsin, et saan sellest midagi muud teha, aga see oli poliitiline aktsioon, kommunistide film ja kommunistide rahad. Nad mängisidki selle peale, et eestlane teeb seda filmi ja puha ning kelle peale pärast siis see sitt ikka välja valada? Lootsin, et teeme seal sees omi asju, aga ei. Kui ikka punatäht oli natukene viltu, tuli  Moskvast kõne, mismoodi seda peaks tegelikult filmima. Oli meil seal üks dekoratsioon, 65 aastat metsas olnud vana pamjatnik, väga kaunis kunstnikutöö iseenesest. See pidi läikima! No kuidas ta saab läikida, tulge mõistusele. Ei, filmiti ümber. Ja iga päev käis säärane asi, et miks need Saksa sõdurid on nii väärikad, nad on ju fašistid. Kaks nädalat pidasin vastu ja siis oli kõik. See oli ikka tõsiselt vastik, puhas propagandafilm. 

Mida sa järgmisena nüüd teha tahad? 

Neid asju on ikka mitmeid ja praegu on see Ervin Õunapuu „Gurmaan”. 

Sünopsise järgi räägib „Gurmaan” rikkast kollektsionäärist, kes armastab kunsti niivõrd, et sööb kunstiteosed lausa ära …

„Gurmaan” räägib ka tänamatusest, tänamatust suhtumisest iseendasse ja oma elamisse.  Ütleme nii, et seda tegelast „Gurmaanis” võib veidi võrrelda „Voonakeste vaikimise” Hannibaliga. Kui see viiul ikka mööda paneb, siis sa sööd tolle viiulimängija lihtsalt ära, kuna nii jumalikku muusikat ei tohi isegi veerand nooti mööda mängida. Ja samamoodi on „Gurmaanis” maalidega ning üldse kunstiga – ju siis ei väärita seda. Muidugi, võib-olla pole ka Eestis üldse kultuuri vaja, siin ongi natukene segaseks läinud, et mis asi see kultuur siis on. Sellega manipuleeritakse nii palju, sellest on saanud võimu ja poliitika mängu osa. See on piinlik, mis toimub, see on jube. Võim ja raha. Sellepärast on „Gurmaan” õige, ta on nii ajas.       

Millal võttesse loodad minna?

Me oleme sellega kaks aastat tööd teinud juba. Vaatame, äkki saame midagi juba tuleva aasta kevadel teha. Siin on erinevad aastaajad, erinevad ajastud: 1960. aastate algus, 1980. aastate keskpaik ja tänapäev. „Gurmaan” on haardega film, aga elu pakubki tihti palju erinevaid suurusi. Pole võimalik teha elust suuremaid filme, lihtsalt ei ole võimalk. Või siis peab julgema üritada seda teha, nagu „Lendas üle käopesa” McMurphy, tükis, mida ma muide väga tahan meie vene teatris lavastada.       

Seda sa ei karda, et septembri, see tähendab võtteperioodi lõpuks ei taha üldse  enam filmi teha?

Ei, seda ma ei karda, küll aga tahaksin olla natukene julgem. Ma olen liiga vaoshoitud. Peab julgema eksida. Ma sõidan neljakümnega. Ma tean, et võin sõita rahulikult 230ga ka, kui see on kiirtee, kõik on korras, rool on käes, rehvid on korras, bensiini on – ma sõidan ikka natuke liiga ettevaatlikult. Pane, mine! Kui sõidad 230ga, ega see too suuremat riski või ohtu kui 40ga sõitmine, ei ole vahet. Ma  tahaksin ühel hetkel rahulikult gaasi põhja panna, sest siis ma saan kõrvutada, siis ma saan uue kogemuse. OK, selle ma olen ära proovinud, nüüd ma tean, mis on see õige optimaalne kiirus. Aga eks ta ole muidugi riskantne värk, paned uisapäisa gaasi põhja, ees on pööre ja lendadki välja.

Küsitlenud ja üles kirjutanud Kristiina Davidjants

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming