Reformitud muusikal

TÕNU KARJATSE

Mängufilm „Cherbourgi vihmavarjud” („Les parapluies de Cherbourg”, Prantsusmaa, 1964), 91 min. Režissöör-stsenarist Jacques Demy, operaator Jean Rabier, muusika Michel Legrand. Osades Catherine Deneuve, Nico Castelnuovo jt. Film linastub filmifestivali „tARTuFF” raames teisipäeval, 5. augustil Tartus Raekoja platsil.

Jacques Demy 1964. aastal valminud „Cherbourgi vihmavarjud” on ilmselt sümboolseim valik Tartu armastusfilmide festivalile „TaRTUff”. Ühelt poolt sellepärast, et tegemist on armastusfilmide kullafondi kuuluva linatööga, teisalt seetõttu, et ka Raekoja platsi purskkaevu ilmestav skulptuur „Suudlevad tudengid” (Mati Karmin ja Tiit Trummal, 1998) kannab samasugust ajastuülest, võib-olla isegi naiivselt mõjuvat sõnumit, usku igikestvasse suhtesse nagu Genevieve ja Guy oma Cherbourgi armuloo alguses. Tõsi, „Suudlevad tudengid” on hoopis erootilisem teos kui Demy film, kuid tegu on ka teise ajastu ja teistsuguse mentaliteediga, mille tunnuseid Demy filmis on tegelikult võimalik välja lugeda.
Demy kirjutatud ja lavastatud „Cherbourgi vihmavarjud” tegi kuulsaks toona 21aastase Catherine Deneuve’i, helilooja Michel Legrandi ja demonstreeris kunstilise värvifilmi võimalusi. Hollywoodi muusikalidest innustust saanud Demy kirjutas sellesse magusates toonides kulgevasse armastuslukku samuti ka autori kaasajale iseloomulikke teravaid teemasid nagu Alžeeria sõda ja soovimatu rasedus, jättes jutumärkidesse või küsimärgi alla toona filmide juures heaks tavaks olnud õnneliku lõpu. Sealjuures erines Demy film Hollywoodi muusikalidest just muusika kasutuse poolest. Michel Legrandi muusikal oli saatev ja kujundav roll: laul asendas dia- ja monolooge ehk siis kogu filmi sõnalist osa. Muusikaline saade ei viinud aga tantsunumbrite või muude selliste aeg-ajalt puhkevate ülesastumisteni, nagu seda võis näha Demyle eeskujuks olnud 1940. aastate Ameerika tantsulistes muusikalides Gene Kellyga. Muusika kujundas meeleolu ja ilmestas karaktereid, kandudes nendega stseenist stseeni, tantsu nägi vaid neil harvadel kordadel, kui tegelased külastasid mõnd baari või lokaali, kus paarikesed tantsisid, ja ka siis oli see pigem kõrvalise tähtsusega. See ei tähenda veel, nagu oleks Demy soovinud tantsu muusikalist lahutada ja žanri seeläbi reformida, tema eesmärgid olid teised – tuua muusikal lähemale draamale ja reaalsus lähemale meelelahutusele. Michel Legrandi kirjutatud muusikaline saade aitas omakorda „Cherbourgi vihmavarjudel” väljuda muusikali žanri kanoonilistest piiridest, lähendada seda pigem ooperile. Pealegi said Demy filmis kõlanud lood popstandardiks, mis näitabki, et Demy oli saavutanud eesmärgi tuua muusikal välja raamidest, kuhu Ameerika meelelahutustööstus oli selle surunud.
„Cherbourgi vihmavarjud” on kantud nostalgiast, ning seda mitte ainult sellepärast, et Demy oli valinud vormiks muusikali. Demy väljendas ja kasutas 1950ndate aastate esteetikat ja mentaalsust, milles varitseb 1960ndate vabameelsus. Nii on ka Legrandi muusika reveranss džässile, mis nakatas toonast konservatooriumi üliõpilast 1949. aastal, kui Pariisis andis kontserdi Dizzy Gillespie. Mida kaugemale jääb filmi valmimisaeg, seda hägusamaks muutub ka nostalgialuup. Praegusele vaatajale on see ekskurss aega, kui valmistati riideid ja masinaid, mille disain väljendab praegu ülimat rafineeritust. See oli ka ajastu, mil konservatiivsus hoidis vabameelsust raudses haardes ja abieluvälised suhted olid sama taunitavad kui džässmuusika.
„Cherbourgi vihmavarje” saabki vaadata mitmes võtmes: peale selle, et tegu on südantmurdva armastuslooga, on see ka üks filmiajaloo kurioossemaid filme, seda just tavatu muusikakasutuse poolest. Demy püüdis taasluua sama efekti paar aastat hiljem, kui ta lavastas „Rocheforti tüdrukud” („Les Demoiselles de Rochefort”, 1967), peaosas taas Deneuve ja heliloojaks Legrand, kuid vihmavarjude looga võrreldavat edu see katse kaasa ei toonud.
Niinimetatud klassika juures on alati küsimus ka selles, kui palju suudab see uuesti kõnetada ja mida saavad filmist need, kes seda esimest korda näevad. Kas film suudab end uuesti kehtestada sama mõjuvalt, nagu siis, kui seda nähti esimesel korral või on vahepealne aeg olnud vajalik hoopis sellesse kasvamiseks? „Cherbourgi vihmavarjud” on oma ülesehituselt piisavalt lihtne, selleks et toimuvat mõista ja sellele kaasa elada, ometigi on Demy stsenaarium ning režii küllaltki nutikad ja võimaldavad leida uusi haaravaid lavastuslikke momente, näiteks muusika rütmi minev montaaž, muusikaliste teemade seos karakteritega või värvide märgisüsteem.
Võib-olla polegi asi ainult muusikalile kui žanrile uue väärtuse andmises, ehk on Demy teene hoopis selles, et ta suudab ka tänapäeval äratada „Cherbourgi vihmavarjude” kaudu muusikali vastu huvi nendes, kes peavad seda žanri pigem kergeks meelelahutuseks kui tõsiseltvõetavaks kunstiks. See­pärast tasub „Cherbourgi vihmavarje” taas näidata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming