Reaalsuse ja representatsiooni vahel

MARTIN OJA

1. Üks XX sajandi üldistusvõimelisemaid romaane pandi kirja eelmise aastasaja kolmandal ja neljandal kümnendil. Sellest hoolimata ulatub teose ettenägelikkus ning valgusse heidetud probleemide iseloom jõuliselt tänapäeva, valmistades iroonia ning ülima tundlikkusega ette küsimust progressi – ühelt poolt maailmaterviku, ühiskonna ja inimese kui liigi, teiselt poolt indiviidi isikliku pürgimuse aluste mõttekusest; selle mõttekuse vundamendi võimalikkusest pilgu ees, mis kätkeb endas nii kainet ratsionaalsust kui ka intuitiivsusepüüet. Vähemalt sama tähtis on küsimus, millest ja kuidas peaksime üles ehitama seda maailma silmitsevat pilku.

Austria kirjanik Robert Musil tutvustab „Omadusteta mehes”1 kangelast Ulrichit, kes teeb kolm katset saada silmapaistvaks inimeseks. Kõigepealt sõjaväes, seejärel inseneri asjalikul tööpõllul, viimaks aga teaduses, täpsemalt matemaatikas. Ilma et oleks põhjust rääkida otsesest ebaedust, deformeerub või hajub iga eesmärk protsessi käigus vältimatult ning Ulrich leiabki end „omadusteta” faasis, motivatsioonikõrbes ja püsitõe vaakumis. Loomulikult pole probleem tema isikus, vaid maailma ehituses, või veelgi enam – märgisüsteemide võrgustikus, millega inimkultuur püüab iseennast ja maailma seletada. Kas kusagil on midagi viltu läinud? Enne kui heidan kaalule selle küsimuse puudutamise võimaluse, toon esile mõtte, mis mulle paratamatult Ulrichi püüdeid lugedes pähe turgatas. Kui Musil nägi matemaatikas müütilist Yggdrasili, mille pealtnäha võimsad harud ülejäänud teadmisteilmu koos hoiavad, siis kuhu paigutas ta – suhetes sellesama matemaatikaga – kirjanduse?

Aimub, et kirjandus ei asu tunnetusvahendina ei all- ega ülalpool, tema suhe matemaatikasse pole niivõrd hierarhiline kui komplementaarne. Kirjandus on matemaatika vari, matemaatika keha ja hääl, tema yin ja alateadvus, tema antipood ja ühtlasi ka lehestik, mis tungib maapinnale matemaatika tumedast, paljudele varjatud risoomist. Musil ei saaks kirjutada matemaatikast ilma kirjanduseta. Ilma usuta „kirjandusse” – selle tähendust mõnevõrra avardades ja laiali võõbates, nähes seda metafoorse mõtlemise kvintessentsina – ei saaks oma uurimistööd kirjutada isegi loodusteadlane. Teisendagem nüüd probleem: kuidas mõjutavad humanitaaria ja loodusteaduste vahekorras aset leidvad olemusnihked kitsamate distsipliinide käekäiku? Millised suunad ja teekäänakud võiksid oodata filmiteooriat?

2.

Teooriad niidavad objektivälja nagu muruniidukid hiigelsuurt platsi. Erinevalt haljastusest pole teaduses aga selgelt paigas, kas iga platsi jaoks on parem kasutada üht niitjat või mitut; või kas üks ja sama masin kõlbab pügama erinevaid platse. Jätkuvalt populaarne interdistsiplinaarsus annab aimu pigem ühendväljast, millest põristatakse üle erinevate niidukitega. Sealjuures võivad rajad ristuda ja kattuda. Liiati on tähele pandud, et niiduki valik ja iseloom näib kujundavat välja, ja seda mitte üksnes post actionem. See, kuidas ja millist niidukit käes hoiame, mõjutab meie pilku huviväljast veel niitmata seisundis.

Antud tõdemus iseloomustab erinevaid „pöördeid”, mida XX sajandi lõpukümnendite humanitaarias kirjeldatakse. Keeleline pööre tõi tõdemuse, et keel pole neutraalne abivahend maailmast kõnelemiseks, vaid reaalsust loov dünaamiline nähtus. Performatiivse pöördega kasvas huvi esituse vastu ning arusaam, et tekstide olemus pole nii fikseeritud, kui varem arvati. Ka ajalooteaduse niidukitera tabas kahtlusekivi: ajaloolasel pole reaalteadlase eeskujul võimalik eksperimendi varal tõestada isegi oma objekti ehk minevikusündmuse reaalset olemasolu. Nii pole ajalookirjutus kaitsmata kriitika eest, mis asub teda keetma narratiivide ühispajas ja võrdsustab selle ilukirjandusega. Lisaks võib rääkida kultuurilisest, ikoonilisest, postkoloniaalsest, dekonstruktiivsest ja dialoogilisest pöördest, kasvanud huvist mälu ja identiteedi vastu.

Filmiteooria seisukohalt on kõnekamaid „kognitiivne pööre”, mille käigus sedastati, et keha ja vaimu eristamine on ekslik, sest mõtteprotsessid on lahutamatult seotud keha seatud piiride ning keha võimaldatud tajudega. Maurice Merleau-Ponty poole sajandi tagust intuitsiooni arendasid teiste hulgas edasi George Lakoff ja Mark Johnson, demonstreerides lääne peavoolufilosoofia kahe aastatuhande pikkust eksikäiku.2 Johnson ja Lakoff rõhutasid, et inimese mõttetegevus on suuresti alateadlik ning sõltuvalt kehalisusest väga suures osas metafooriline. See tähendab, et inimene loob igal sammul oma maailma mõõdupuud ja kirjeldusvõrgud kehalisest kogemusest lähtuvalt, kehaga seotud võrdkujusid tarvitades. Alateadlikkuse täpsustuseks võib tuua kaks paralleelset mõtlemissüsteemi, millest räägivad Daniel Kahnemann3 jt kognitiivsed psühholoogid: kiire ja aeglane mõtlemine. Kiire süsteem on evolutsiooni käigus kujunenud ellujäämis-tarkvaraks; paraku on see sügavalt emotsionaalne, teatud olukordades ekslik ja loogikakauge. Prefrontaalse ajuosa keskne aeglane mõtlemine (mis on kaudselt seotud ka tahtejõuga) nõuab rohkem pingutust, on evolutsioonis hilisema tekkega ning seda võib seostada inimese kui liigi eripäraga. See ongi aristotelliku loogika pesapaik, kuid ühtlasi ka kujundliku jäämäe veepealne osa, mille vastu loksub jahe ja pelutav hoovus. Kiire süsteem pulbitseb pinna all ning annab endast pidevalt märku. Ka nende süsteemide eristusest aimub paradoksaalsel moel decartes’liku dualismi maiku, mille vastu väljaastumine on õigustatud. Samal ajal pole õigustatud ka jäägitu andumine relativismile, mille poole on kaldunud näiteks Kuhn, Rorty ja Feyerabend. Relativism on vähem või rohkem peibutanud kõigi eelnevalt mainitud pöörete taustal, ärgitades distsipliine järjekindla vajadusega küsima oma identiteedi järele.

Humanitaaria näib olevat vastandlike jõudude meelevallas, tundes pidevat vajadust leida tasakaalu objektiivse ja subjektiivse, üldise ja üksiku, fikseeritud ja dünaamilise, inimese ja posthumaanse vahel. Inimteadused ei ole üldjuhul sõltumatud aegruumist. Sellega seoses kerkib näiteks küsimus, kuidas olla ühtaegu neutraalne ja samal ajal oma rahva kultuuri toetav, seega heasoovlikult angažeeritud. Selliste dualismidega toimetulek suubub enamasti tasakaalupunkti, teatavasse kompromissiseisundisse, milles lihvitakse maha kummagi pooluse ääred. Harvemal juhul võetakse mõned teooria komponendid ühest, teised teisest nurgast. Kui see õnnestub, võib kõnelda tõelisest interdistsiplinaarsusest, mida teostada on aga palju raskem, kui esmajoones paistab. Seda on veenvalt rõhutanud juba Roland Barthes, eesti kultuuriruumis aga Marek Tamm, Peeter Torop jt.4 Võttes kaudseks eeskujuks seda harvemat juhtu, saaksime visandada (meta)kirjelduse sellest, kuidas toimiks kompromissi väljavahetamine komplementaarsusega.

3.

Samalaadset kahendsüsteemi võib märgata humanitaaria ning loodusteaduste vahekorras. Briti keemik ja romaanikirjanik C. P. Snow pidas 1959. aastal Cambridge’is loengu „Kaks kultuuri ja teadusrevolutsioon”,5 mis puhus hõõgvele elava debati. Snow, kes tundis end kodus mõlemas sfääris, kaebas loodusteaduste ja humanitaaria (kui kahe kultuuri) vahele tekkinud lõhe üle; Snow arvates olid mõlemate poolte esindajad kahjuks upsakalt enesekindlad ning teise suhtes ignorantsed. Ta mõtteavaldus seab rõhuasetuse pigem sellele, mida napib loodusteadlasel, kes end „traditsioonilisele kultuurile” sulgeb. Ennekõike jääb vajaka moraali kujundavast ja elusügavust tunnetavast komponendist, mis aitab mõista elu traagilisust ja sellega toime tulla.

Reaalteadus, vastupidi, näib humanitaariale esmajoones pakkuvat soov-ulmlikku rollimudelit, mille tõekssaamist näivad segavat ületamatud takistused. Kõnekaimad on metodoloogilised erinevused, mille pinnasest võib kurvemal juhul võrsuda alaväärsus. Loodusteaduste objektid paistavad humanitaarile tihti püsivamad ja selle tõttu „tõelisemad”; asjaga on omakorda seotud eksperimentaalsed meetodid, mis annavad „konkreetseid”, mõõdetavaid vastuseid. Reaalteadlane räägib uhkusenoodiga oma „tulemusest”, humanitaar tunduvalt harvem. Kahtlustan, et nii mõnigi humanitaar on tabanud end unistamas olukorrast, kus ta võiks tegutseda anorgaanilise keemia või Newtoni füüsika laadses raamistikus ning pakkuda konkreetseid ennustusi. Ennustamine näibki suuresti loodusteaduste privileeg.

Olgu tunnistatud, et mõlemad siinkirjeldatud suunad väljendavad pigem äärmusi; tegelikkuses võib teaduste suhe olla ka tertsiaarne, sätestades ühe liikmena sotsiaalteadused kui midagi vahepealset, ning olukord on praeguseks muutunud, võrreldes Snow ajaga. Reaalteaduste teoreetilisemad probleemid võivad uurija meelitada spekulatsioonidesse, mille sügavamas kihis võib parvedena vastu ujuda humanitaariale sarnaseid määramatusi. Lisaks on üha rohkem tekkimas hübriiddistsipliine. Filmiuurijal võib minna täbaralt, kui ta oma meetodites läheb vastuollu näiteks sellega, kuidas kognitiivteadlased kirjeldavad tajumehhanisme või sotsio-semiootikud ideoloogia märgisüsteeme. Kõnekalt soovitab humanitaariale kognitiivteadustega arvestamist ka religiooniuurija ning hiina kultuuri spetsialist Edward Slingerland raamatus „Mida pakuvad loodusteadused humanitaariale?”.6

Humanitaarid seab mõneti hapramasse olukorda globaliseerunud maailm, kus efektiivsuse ja tasuvuse kõrval on muu kiiresti väärtust kaotamas. Olukorda võib iseloomustada semiootiku ja Helsingi ülikooli musikoloogiaprofessori Eero Tarasti sõnadega: „Väljavaateid näib olevat ainult nendel distsipliinidel, mis suudavad teha oma tulemustest tarbekauba. Pärast 1999. aasta Bologna kõrgharidusdeklaratsiooni on Euroopa Liidu ülikoolides orienteerutud kiirele, efektiivsele ja võimalikult odavale stuudiumile, mis annab ettevalmistuse mingiks kindlaks ametiks tööturul. Ülikool kui koht, kus lastaks noortel areneda ja küpseda, jõuda sügavamale arusaamisele elust ja maailmast, mõtiskleda oma sihtide üle, katsetada ja eksida, [—] paistab kaduvat.”7 Kahjuks iseloomustab see lõik ka Tartu ülikooli, kus Bologna protsessi ettekirjutusi on märkimisväärse innukusega järgitud ning teatud seltskonna juhtimisel humanitaariat samm-sammult õõnestatud, varjudes populistlikult valjuhäälsete tööturu vallutamise loosungite alla. Klassikalise ülikooli lammutamise tõelised tagajärjed ilmnevad alles aastakümnete pärast.

Teiselt poolt ei ole humanitaaria kaotanud lootust, sest ka Snow mõistes panetunud loodusteadlastest funktsionäärid tajuvad ähmast sidet humanitaaria ja põhiseaduse vahel. Inimteadusi on põhjust kaitsta ja toetada ennekõike rahvuskultuuridel. Siin koorub välja veel üks vastandus: kontrastina praktilistele, majanduslikult tulutoovatele rakendusteadustele joonistuvad välja mõtlemise mitmekesisust säilitavad, ühiskonnas eetikat ja mõistmist hoidvad distsipliinid, mille alla lisaks humanitaariale võib arvata ka reaalteaduste sügavamad baasuuringud. Teiste hulgas on veenvalt näidanud filosoof ja Chicago ülikooli õiguseetika professor Margaret Nussbaum8 humanitaarhariduse ning riigis valitseva demokraatia vahelist suhet. Nii võime humanitaariale anda uue tõlgenduse, vääristada seda identiteediteaduste nimetusega.

4.

Dualism ja binaarsete opositsioonide kasutus on inimmõtlemise ökonoomseim viis kaosest korda luua; seepärast on loomulik, et asjade olemust selgitavad vastandused ulatuvad mütoloogilisest mõtlemisest teaduslike kirjeldusteni. Ka filmiteooria algus on seotud „maailma korrastamisega”, identiteedi paikasättimisega. Uuele meediumile tüüpilise probleemina kerkis vajadus oma väärtust põhjendada, võita tunnustust iseseisva kunstiliigina. Polnud veel sugugi selge, kas film on tulnud, et jääda, ning millisesse vormi ta konsolideerub. Ka asjassepühendatute hinnangud langesid lahku. Sellal, kui D. W. Griffith ülistas filmi kui uut keelt („silmade esperanto!”), olid vennad Lumière’id juba filmitegemisest loobunud. Nad kuulutasid, et kino on tulevikuta leiutis ning pühendasid aega värvifotograafia arendamisele.

Ka suurt osa klassikalise filmiteooria käsitlusi iseloomustab dualism: teooriad jagatakse üldjoontes formalistlikeks ja realistlikeks. Formalistlikud teooriad lähenevad filmile ennekõike konstruktsiooni ja kompositsiooni seisukohalt, realistlikud teooriad vaagivad filmi kui kunstiliigi võimet „reaalsust” vahendada. Esimesse leeri paigutuvad Rudolf Arnheimi, Sergei Eisensteini ja vene formalistide tööd, realistlik käsitlus aga koondub Siegfried Kracaueri, Bela Balázsi ning André Bazini ümber. Filmiajaloolane Thomas Elsaesser on välja pakkunud elegantse üldistuse: realistid käsitlesid kinoekraani nagu akent, millest avaneb vaade „maailmale”, formalistide jaoks oli ekraan raamiks, mis ümbritseb kunstiteost.9 Tänapäeval võib märgata sellesama dualismi mõju tekstikeskse ning vaataja- või sootsiumikeskse tinglikus vastanduses.

Ükski filmiteooria allsuund pole mööda pääsenud vaatajast, seega ka järjekordsest kahendsüsteemist, mis konstrueerub vaataja ning filmi vahel (olgu see siis film teksti või sidusa maailma kujul), iseloomustades vaataja ning filmi aegruumide omavahelisi suhteid. Vaataja viibimine justkui kahes maailmas korraga viitab igikestvale teljele, mis läbistab filmikunsti, ulatub sügavale narratiivsete ja performatiivsete vormide algetesse, jäädes oma paradoksi maiguga lummama nii vaatajaid kui teoreetikuid. Tsiteerides Puškini esteetilise elamuse valemit („Upun pisaratesse väljamõeldise pärast …”), nägi Juri Lotman selle dualismiga kaasnevas pinges alget, mis filmi kunstiks muudab.10

Filmiteooria püüd kahe maailma küsimust lahti sõlmida tõi kaasa loomuliku vajaduse integreerida teiste distsipliinide teadmisi. Vaataja tajude ja mõttetegevuse kirjeldamisel kujunes sisendinfo seisukohalt taas oluliseks kaks üldisemat, kohati vastanduvat ning kohati sulanduvat valdkonda. Nimetaksin neid mõningaste reservatsioonidega filosoofia ja psühholoogia sfääriks. Mõistagi on filosoofia ja psühholoogia kujuteldavateks äärmuspunktideks; säravaimad teoreetikud on suutnud alati mõlemaid tervikuks ühendada, nõueldes loodusteaduse poolelt fakte ning rakendanud humanitaarset külge mõjukateks üldistusteks.

Valdavalt filosoofilistel sisenditel põhinev filmiteooria ligineb klassikalisele humanitaariale, tajupsühholoogiast lähtuv aga loodusteadustele. Sellesse raamistikku paigutuvad iseäranis 1970ndatel ülipopulaarsed psühhoanalüütilised filmiteooriad (mille lähtepunktide paikapidamatust on praeguseks neuroteadused ilmekalt välja toonud) kindlalt filosoofia poolele. Seda aitab iseloomustada varju jäänuma „vastasleeri” ajalugu. Harvardi ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professorilt Hugo Münsterbergilt pärineb üks esimesi teaduslikke filmikäsitlusi, mis kirjeldas filmi kui teadvuse tehnilist simulatsiooni ning ta uuris, milliste vahenditega mõjutavad filmid selliseid psüühikanähtusi nagu tähelepanu, mälu, emotsioon ja fantaasia.11 Münsterbergi tööd jäid unustusse enamaks kui pooleks sajandiks, kuni need „rehabiliteeris” kognitiivne filmiuurimus.

Huvitavaks vaheetapiks on filmoloogia-liikumine, mida tänapäeval samuti ülekohtuselt harva meenutatakse. Prantsusmaal Teise maailmasõja järel moodustunud filmoloogide ring hõlmas ühtsesse uurimisprogrammi filmi kui kunstiteksti ning ühiskondliku nähtuse, rakendas empiirilisi uuringuid filmipsühholoogias ja püstitas küsimusi filmi pedagoogilisest väärtusest. Vähem oluline polnud filmoloogia organisatoorne aspekt, milles ilmnes tõeline avatus ja interdistsiplinaarne alge. 1947. aastal korraldatud rahvusvahelisele konverentsile oodati esinema väga erinevate distsipliinide esindajaid.12

1980ndatel jõudu kogunud kognitivism kerkis esile reaktsioonina ühelt poolt psühhoanalüütilisele suunale, mille trauma- või Lacanist lähtuva peegelfaasi-kesksusega ta nõustuda ei saanud, teiselt poolt ka strukturalismile, mis oli üritanud vaadata filmi kui teksti ning tõmmata paralleele filmi ja keele vahel. Kognitivism jagab üldjoontes sama põhiküsimust semiootikaga – kuidas vaatajad filmist aru saavad? David Bordwelli krestomaatiline töö „Jutustamine mängufilmis”13 ulatub seda küsimust puudutades nii semiootika, narratoloogia kui kognitivismi valdkonda, kirjeldades filmis loo jutustamist kui protsessi, mille käigus annavad filmid vaatajaile vihjeid, millest vaatajad omakorda panevad tõlgendusskeemide alusel kokku korrastatud ja arusaadava loo.

Kognitivismile on iseloomulik kindel seisukoht reaalsuse küsimuses, millele semiootikud on enne bio- ja sotsio-semiootika esile kerkimist lähenenud pigem ringiga. Kognitivistid, kes ei moodusta omavahel kõige üksmeelsemat seltskonda, on siiski ühel nõul, et filmi vaatamise tajumis- ja tunnetusprotsessid on väga sarnased argikogemusega. Siin ühinevad kognitivistidega fenomenoloogid, näiteks Vivian Sobchack.14 Fenomenoloogia kaudu projitseerub filmiteooria taustale ka küsimus, kuivõrd üldse on inimkogemus otsene või vahendatud: kas elame pigem reaalsuses või representatsioonis? Paralleelid filmi- ja reaalsusetajus on viimasel ajal viljastanud huvitavaid uurimusi, mis seovad filmiteooria ökoloogia ja evolutsioonibioloogiaga: Joseph Anderson15 ja Torben Grodal16 arvestavad oma töödes evolutsioonis välja kujunenud sättumusi ja piiranguid, mis seavad ka filmikogemusele omad piirid. See võib osutuda aluseks, mis aitab täpsemalt lahendada üht humanitaaria keskseimat küsimust, looduslike ja kultuuriliste mõjude vahekorra probleemi.

Viimaks võib esile tõsta globaalse ja lokaalse dualismi. Filmiteadus on alati seotud mingi kultuuriruumiga, mille määravad tüvitekstid, ülikoolid ning keeled, milles ilmuvad teooriale olulised ajakirjad. Kultuuriruum pole kunagi tähenduslikult päris neutraalne, olles pinnaseks erinevatele ideoloogilistele markeritele. Eriti kõnekaks osutub see aspekt väikerahva humanitaarias. Kui kujutame ette hüpoteetilist Eesti filmiteooriat, siis oleks ju kena, kui see vaataks Noor-Eesti igihaljast loosungit parafraseerides ennekõike uurimisaine suunas, mis oleks sisulistes küsimustes tähtis meie identiteedi, vormilistes küsimustes aga globaalselt uuendusliku seisukohalt.

Omaette küsimus on, mida peaks visandatud dualismidega peale hakkama. Paradoks ilmneb siingi: teooriale on dispuudid vajalikud, aga dispuutide energiaallikas on poolte erinevuste potentsiaal; samal ajal on dispuudid alati suunatud selle potentsiaali vähendamise suunas. Kuidas õnnestuks säilitada pinget ilma kumbagi poolust neutraliseerimata? Kuidas hoida süsteemis dünaamikat ja samas ka eelnevalt mainitud komplementaarsust?

5.

Sotsioloogia tunneb viimastel aastatel suurt huvi olukorra vastu, milles üks inimene kannab erinevaid, esmapilgul vastanduvaid identiteete. Identiteedid ei võrsu üksnes rassist, seksuaalsusest või ühiskondlikust positsioonist, vaid ka subkultuuridest. Globaliseerunud ja suure vahendusvõimega ühiskond soosib indiviidi üheaegset kuulumist eri gruppidesse ja enese määratlemist nende kuuluvuste kaudu. Ühelt poolt võiks see tähendada identiteedi klassikalise mõiste – identiteedi kui substantsi, enesestmõistetavuse – lagunemist. Teisalt visandab see maagilise vormeli „paljud ühes, üks paljudes” võimalikkuse. Narratiivne pööre tõstis esile identiteetide seose lugudega, mida inimesed räägivad. Heas jutuvestjas on palju lugusid, hea jutuvestja on palju lugusid.

Olgu identiteetide paljusus esimeseks dualisme lepitavaks analoogiaks. Teiseks tahan lühidalt peatuda topeltkodeerituse mõistel. Biosemiootikud Jesper Hoffmeyer ja Claus Emmeche pakkusid 1991. aastal välja idee, et elu eristumiseks mitte-elust on vaja vähemalt kaht koodi: tegevuse ja mälu oma.17 Esimene on analoogne ja teine digitaalne. Kõnekaim erinevus elusa ja elutu vahel on võime reageerida erinevustele. Näiteks mõjuvad kivile jõud, aga mitte erinevused. Elusolendile mõjuvad nii jõud kui ka erinevused. Elussüsteemide põhitunnuseks on Hoffmeyeri ja Emmeche sõnul süsteemi võime ennast kahe koodi vahendusel (taas)luua. Organismi geno- ja fenotüübi kujundamisel osalevaid tegureid võib võrrelda teksti omadega: digitaalne kood võimaldab teksti täht-tähelt kopeerida (ilma, et oleks tarvidust teksti tähendust mõista), analoogne kood on seotud teksti mõistmise ja ära tundmisega. Inimkultuuri võib teatud tingimustel vaadelda kui süsteemi, mis on ehitatud digitaalse keele ja analoogse reaalsuse topeltkodeeritusele.

Topeltkodeerituse mõiste ei kaota oluliselt üldistusjõudu, kui vaatame seda sõltumatult digitaalse-analoogse teljest. Tunduvalt varem Hoffmeyerist ja Emmechest on topeltkodeerituse ideed käsitlenud Juri Lotman,18 seda kultuurisemiootika kontekstis. Lotman rõhutab, et mingi teade, selleks et saada määratletud „tekstina”, peab olema vähemalt kahekordselt kodeeritud. Näiteks seadusena defineeritav tekst kuulub üheaegselt loomulikku ja juriidilisse keelde. Esimeses kujutab ta endast eri tähendusega märkide jada, teises aga ühtse tähendusega kompleksset märki.

Topeltkodeerimise sarnased protsessid näivad toimivat kõikjal, kus inimene mingil moel maailma modelleerib, iseäranis kõnekalt aga humanitaarteadustes. Ka loodusteadused peavad alati arvestama kirjeldava komponendiga endas: nende loodud mudelites on alati vähemal või suuremal määral verbaalset, seega ka metafoorset. Kõigi inimkultuuriga kas või riivamisi puutuvate objektide puhul võib näha kodeeritust informatsiooni ja mateeriasse. Probleemid sünnivad, kui ühte koodi eiratakse. Tõeliselt sügavad käsitlused on seega alati avatud paljususele.

Filmiteooria jaoks tähendab see ennekõike, et tuleb hoiduda dualismist kerkiva potentsiaali eiramisest; tuleb komplementaarsena näha reaalsuse vahetut taju rõhutavaid (kognitivistlikke) ning representatsiooni iseärasusi käsitlevaid (semiootilisi) suundi. Küsimus ei saa olla selles, kas maailm mõjub otseselt või vahendatult, vaid selles, kuidas põimuvad „otseste” ja vahendatud mõjude mustrid, sest otsene ja vahendatu on kohal ühekorraga. Nii näib järsku loomulik, et inimkultuuri tajuvahendite skaalal on äärmuspunktidesse kujunenud kaks tunnetussüsteemi, matemaatika ja kirjandus. Need astuvad küll harva dialoogi, aga nende teineteist täiendava potentsiaalita ei oleks kultuur see, mis ta on.

1 Robert Musil, Omadusteta mees. Tallinn 2006,
Eesti Keele Sihtasutus.

2 George Lakoff, Mark Johnson, Philosophy in the Flesh. New York 1999, Basic Books.

3 Daniel Kahnemann, Thinking, Fast and Slow. London 2011, Penguin Books.

4 Koostanud Marek Tamm, Humanitaarteaduste metodoloogia: uusi väljavaateid. Tallinn 2011, TLÜ kirjastus.

5 Charles Percy Snow, (2001) [1959]. The Two Cultures. London. Cambridge University Press.

6 Edward Slingerland, (2008) What Science Offers the Humanities. Integrating Body and Culture.
Cambridge: Cambridge University Press.

7 Küsitlenud Marek Tamm, (2008) Humanitaarteaduste olevik ja tulevik. Keel ja kirjandus, 8-9.

8 Martha Nussbaum, (2010). Not for Profit: Why Democracy Needs the Humanities. Princeton, N.J: Princeton University Press.

9 Thomas Elsaesser; Malte Hagener, (2010) Film Theory. An introduction through the senses. New York and London. Routledge.

10 Juri Lotman, (2004) Filmisemiootika. Tallinn. Varrak.

11 Hugo Münsterberg, (1916) The Photoplay. A Psychological Study. New York & London: Appleton.

12 Edward Lowry, (1985). The Filmology Movement and Film Study in France. Michigan: UMI Research Press.

13 David Bordwell, (1985) Narration in the Fiction Film. Madison: The University of Wisconsin Press.

14 Vivian Sobchack, (1992) The Address of the Eye.
A Phenomenology of Film Experience. Princeton, NJ: Princeton University Press.

15 Joseph Anderson, (1996) The Reality of Illusion.
An Ecological Approach to Cognitive Film Theory. Carbondale and Edwardsville: Southern Illions
University Press.

16 Torben Grodal, (2009) Embodied Visions. Evolution, Emotion, Culture and Film. New York: Oxford
University Press.

17 Jesper Hoffmeyer; Claus Emmeche, (1997) [1991] Topeltkodeeritus ja eluslooduse semiootika.
Akadeemia, 10.

18 Juri Lotman, (1990) Kultuurisemiootika. Tekst-
kirjandus-kultuur. Tallinn. Olion.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming