Reaalsuse ja müstika piirimail

AURELIA AASA

Mängufilm „Must alpinist“ (Eesti, 2015, 90 min.) Režissöör ja stsenarist Urmas Eero Liiv, operaator Ants Martin Vahur, heliloojad Tiit Kikas ja Arian Levin. Osades Priit Pius, Liis Lass, Reimo Sagor, Hanna Martinson, Veiko Porkanen, Rait Õunapuu, Vadim Andrejev jt.

„Musta alpinisti“ tegevus jõuab Burjaatia külla, kus leidsid aset ka filmi aluseks olnud tõsielusündmused aastaid tagasi.

„Musta alpinisti“ tegevus jõuab Burjaatia külla, kus leidsid aset ka filmi aluseks olnud tõsielusündmused aastaid tagasi.

Kaader filmist

„Must alpinist“on Urmas Eero Liivi esimene täispikk mängufilm, mis on loodud režissööri isiklikule kogemusele toetudes. 1980. aastate lõpul aset leidvad sündmused viivad vaataja kuueliikmelise tudengikamba jälgedes Siberi mägedesse ja üksildasse kolkakülla, kus tasahilju hakkavad arenema närvikõditavad sündmused. Psühholoogilise trilleri tonaalsusega linateos muutubki mõjuvaks teadmise tõttu, et lavastatud tegelaskujude taga peituvad reaalsed karakterid. Vastasel juhul ei saavutaks lumes sumpav ja suhtedraamade võrku langenud seltskond ehk samaväärset efekti. Mitte et lugu poleks emotsioonide panustamist väärt, vaid lihtsalt seetõttu, et uskumatute sündmuste keerist kujutav linateos võib meenutada järjekordset fiktiivset õuduspõnevikku. Filmil on ka teisi plusse peale püüu näida realistlik. Süngete sündmustega paralleelselt kujundavad meeleolu nõukogudeaegne nostalgia, visuaalselt kaunid mägivaated ja Siberi üksildane külaelu, mis pakuvad imestamise ja imetlemise momente. Keset külatänavaid jalutavad lehmad või Siberi oblastisse toppama jäänud korruptsioonihõngulised poliitjõud annavad ilmekalt edasi nõukogudeaegset, viinast läbi imbunud reaalsust. Vene külades filmitud kaadrid mõjuvad isegi omamoodi antropoloogilise uurimusena, mis annab filmile lisaväärtuse.

Esimeses pooles järgitakse klassikalist, alpinistifilmides sagedast pinge loomise viisi. Kutsuvad ja ühtaegu aukartust äratavad mäeahelikud taustal kätkevad endas kättesaamatut salapära, mille poole püüdlemine võib kaasa tuua nii joovastuse kui ka huku. Nagu ikka, hakkab ekstreemsetes oludes vaikselt välja kooruma inimeste tegelik olemus, puhkevad esimesed draamad ja tasahilju süstitava põnevuse kaudu antakse mõista peagi saabuvatest süžeelistest pöördepunktidest. Pinged hakkavad hargnema grupi liidri Olle (Reimo Sagor) ja nalja armastava, kohati hooletu käitumisega Aare (Priit Pius) vahel, õli lisavad tulle kõik teised. See, et professionaalsete mägironijate asemel püüavad siin mäetippe alistada nefriidijahile suundunud, Eesti NSV tudengid, lisab ärevust. Milline on noorte füüsiline ja vaimne ettevalmistus? Kuidas suudavad nad grupina toimida oludes, kus üksijäämine tähendab hukku?

Stsenaarse ja kinematograafilise pöörde toob grupijuhi Olle kadumine. Matk katkestatakse, et minna abi otsima lähikonna burjaadi külla. Noored satuvad külaühiskonda, kus elanikud juhinduvad oma tegutsemises jätkuvalt šamanistlikust maailmavaatest – see nõuab neilt valmisolekut kohaneda. Külla jõudmise hetk jaotab filmi mõtteliselt kaheks. Mäenõlvade ilu asendub kiirelt sünge ja kurjakuulutava argieluga ning mägedes alanud halvaendeliste sündmuste jada hakkab külas segunema kummitusliku paralleelmaailmaga, mille olemasolust antakse filmis märku lühikeste efektikaadritega. Psüühiline paine ja hirmutavad ning vägivaldsed reaalse elu sündmused on omavahel põimunud, aga põiked viirastuslikku kujutlusmaailma mõjuvad pigem lisaefekti kui filmi suunava aspektina. Kummitama jääb pigem tegelikkuse ja üleloomulike jõudude kokkulangevus, mitte paranormaalne reaalsus ise. Selles osas ei ole vaja karta: pärast „Musta alpinisti“ vaatamist ei jää valdama tunne, et jälitamas on teispoolsuse kummituslikud jõud.

Filmi üks iseloomulikke jooni on lakkamatu psüühiline pinge. Kindlasti õnnestub kogeda emotsioone ja ehmatusefekti, eriti esmasel vaatamisel. Sügavamat tähendust või elufilosoofiat otsiv vaataja võib aga hakata puudust tundma inimlikkuse ja inimene olemise teemast. Film pakub nimelt küllalt olukordi moraaliküsimustega tegelemiseks. Ilmekaim on Olle kadumisele järgnev stseen, kus asutakse paaniliselt sõpra otsima, kuid ei suudeta samal ajal unustada tühja kõhtu või kadunud kaamerat. Olukorra kriitilisust arvestades on ehk ebakohane anda nende käitumisele hinnangut. Äärmuslik olukord võib vallandada ellujäämisinstinkti ja ühes sellega tavaelus suikunud käitumisviis. Sellele vaatamata sütitab teineteise vastu ilmutatav ükskõiksus mõtte inimeste suutmatusest mõista ligimese väärtust. Mitte ainult sõbra kadumise hetkel, vaid kogu filmi vältel on „Musta alpinisti“ läbivaks teemaks domineeriv enesekesksus. Tegelased ei näi üksteist päriselt mõistvat ega kuulavat. Osalt on see mõistetav: olukorrad, millega tuleb toime tulla, on eluohtlikud ning igaühel mõlgub meeles ennekõike oma naha päästmine. Üheskoos teele asunud tegelaste kustuv kambavaim teeb siiski nukraks, tuues eriti selgelt välja üksilduse, millega iga tegelane peab rinda pistma nii tundmatu looduse keskel kui teineteise seltskonnas.

Inimliku moraali ja empaatia radadel rändamiseks pole filmi kestel siiski piisavalt aega ei vaatajail ega tegelastel endil – tegevused muutuvad selleks liiga kiiresti. Elufilosoofilise mõttelõnga algatamine ei ole „Musta alpinisti“ põhituum ega peagi olema. Mõtiskluste asemel on otsustatud pakkuda intensiivsemat laadi meelelahutust, mille süngeid ja ootamatuid keerdkäike ilmestab Tiit Kikase muusika. Eesti filmi kontekstis erineb „Must alpinist“ kindlasti viimastel aastatel kõlapinda leidnud ajaloo­filmidest ja melanhoolselt kunstilistest, õunpuulikest filmišedöövritest. „Must alpinist“ ei pruugi oma olemuse tõttu küll pretendeerida klassikaks, kuid see ei tee teost vähem nauditavaks. Juba see, et tegevuse filmimiseks on võetud ette retk Burjaatiasse ja Põhja-Itaaliasse, väärib omaette tunnustust. Ehk tekib just lummavate mägivaadete taustal hargnevate sündmuste tõttu ka soov tõmmata paralleel „Musta alpinisti“ ja „Hukkunud Alpinisti hotelli“ (Grigori Kromanov, 1979) vahele. Tänapäevaste vahenditega tehtud ellujäämispõnevik erineb küll märkimisväärselt õudus­sugemetega tsensuuri pügatud mägi­romantikast, kuid mingi ühendav aspekt on filmide vahel siiski. Küllap on see ulmelisus või tume müstika, mis näib täiuslikult sobituvat üksildastes mägedes aset leidvate sündmuste ahelasse. Need kaks linateost annavad aga pigem tunnistust sellest, kui kaugele on jäänud aeg, mil Eestis loodi viimati film, mille tegevuspaigaks lumised väljad ja mäenõlvad.

„Musta alpinisti“ puhul tuleb küll rõhutada, et üle poole tegevusest jääb tasasele külamaastikule, kus võitlust ei peeta mitte looduse, vaid inimeste endiga. Tegu ei ole mägironimisfilmiga selle kitsas tähenduses. Mägedel on filmis mängida oluline roll. Nende olemasolu nagu ka kogu kõikvõimast loodust pole võimalik hetkekski unustada. Lugu ise haarab aga palju enamat. Aus, isegi avameelne jutustus räägib ühest aastaid tagasi juhtunud episoodist, mille taaselustamisel on püütud jääda võimalikult täpseks: kasutatud on isegi vanade ja uute kaadrite kombineerimist ja mitmeid teisi eriefekte, et anda vaatajale võimalikult autentne ülevaade sündmuste ahelast. Ei saa öelda, milline osa loost on päriselt juhtunud, milline mitte – tegu on filmielementide ja mälestuste kompotiga. Kahtlemata on tulemus enamat kui hirmutada püüdev fantaasia. „Musta alpinisti“ võib isegi vaadata andekspalumise või lunastuse otsimisena, mille tähendus selgub alles siis, kui on jõutud lõputiitriteni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming