Raske on üksi vedada

Tõnu Virve, filmidramaturg ja režissöör, kunstnik

Režissöör Kristiina Davidjants: surnud kangelasest on väga raske elavat tõsielufilmi teha.Iga meie ajaloolist isikut käsitleva linateose loomine on suurt vaeva ja aega nõudev töö, oluline ja väärtuslik ning peaks olema peaaegu et riiklik tähtsündmus. Selle asemel räägitakse, et kujur Enn Roosi Tõnismäele loodud Punaarmee mundris sõjamehe kuju modelliks oli Berliini 1936. aasta olümpiamängude kahekordse kulla võitnud maadleja Kristjan Palusalu. Kas Roos kohtus Palusaluga pärast sõda, sellest Palusalu filmis juttu ei ole. 1909. aastal  sündinud Palusalu oli nõukogude võimu poolt surma mõistetud. Kuidas tal õnnestus elada hiljem Nõukogude Eestis üle neljakümne aasta kuni vanadussurmani aastal 1987? Filmist me neid asjaolusid täpselt teada ei saa, võib vaid aimata ja ka kuulda, kui suur oli tegelik austus olümpiavõitja vastu läbi kogu nõukogude aja. Huvitav, kui paljudele tänastele noortele Palusalu nimi midagi ütleb?

„Palusalus” võinuks seda järele proovida. On teada, et ühes  koolidele mõeldud õppefilmis oli Georg Lurichi puhul enamik õpilasi oma mäletamisega segaduses: mõni pakkus Lurichit näitlejaks, aga maadlejaks mitte keegi! Vanema põlvkonna eestlaste mälus on Palusalu rahvuskangelane, noore põlvkonna jaoks on film Palusalust kindlasti vajalik. Kristiina Davidjants, „Palusalu” filmi noor lavastaja, on öelnud ETVs, et surnud kangelasest on väga raske elavat tõsielufilmi teha, kuid  seda dokumentaali luues sai ta vähemalt teada palju uut lähiajaloo kohta. Film algabki arhiivikaadritega. Vahel poolitavad need ekraani ja muudavad visuaalse tegevuse kaheplaaniliseks ilmse sooviga tekitada dialooge. Algus tundub paljutõotav. Näib, et polüekraanide kasutamisega on lavastajal olnud püüe võtta filmi aluseks Leni Riefenstahli esteetika: too pani Berliini olümpiamängude jäädvustamisel ligi 50 kaameraga uudseid võtterakursse  kasutades aluse kaasaegse televisiooni spordiülekannete süsteemile. Meil vähe nähtud Leni Riefenstahli kaadrid mõjuvad uudsena. Nüüdisaegsete montaaživõtete suunas oleks võinud „Palusalus” julgelt edasi minna, lavastaja on ka üks filmi monteerijatest. Tausta diktoritekst ei toeta alati visuaali, läbi filmi korratakse personifitseerimata müstilise tegelase – Võimu – askeldamisi.

Stsenarist on Paavo Kivine, kes välja andnud hulga häid raamatuid. Kivine on koostanud mälestusi, müüte ja materjale sisaldava kogumiku Kristjan Palusalust (Olion, 2006, 342 lk). See on üldse Palusalust esimene teos, mis sisaldab ta enda tagasivaadet oma sportlase- ja eluteele. Sõna saavad kangelase vennad-õed, abikaasa, poeg ja tütar, lähedased tuttavad, omaaegsed võistluskaaslased, töölaagri- ja vanglakaaslased, temaga kokku puutunud võhivõõrad. Raamatus esitatakse väljavõtteid nii ennesõjaaegsest  kui hilisema aja perioodikast ning olümpiavõitja ülekuulamisprotokollidest. Tundub, et raamatus on rohkem faktimaterjali kui filmis. Kuid hea raamatu kokkupanemine ja tervikliku filmiloo jutustamine ongi kaks ise asja. Stsenaariumi kirjutamisel oleks kindlasti abiks olnud professionaalne filmitoimetaja, kes oleks suunanud suure teadmispagasiga Kivise rohkem kinematograafilise dramaturgia tunnetamise teele.

Toimetaja abiga oleks  tootja kutsutud lavastaja (kes ei hakanud seda filmi looma sisemise sunni väel) suutnud ehk veenda vastutavaid produtsente (kellest üks on ühtlasi filmi operaator ja ka monteerija ning teine produtsent filmi kunstnik) filmilavastuslikest stseenidest loobuma. Praegused ponnistused teevad eesti rahvuslikku suurkuju käsitleva dokumentaali labaseks. Kui neid väga vaja, võiks lavastuseks inspiratsiooni ammutada Albert Speeri Berliini „lippude orgiatest”, mille  hiljem võtsid kujundusvõttena kasutusele totalitaarsed riigid oma propagandaüritustel. Moskva olümpiamängudega seotud kunstnikuna mäletan eredalt siiani viie tuhande lipuga staadionil tekitatud hiiglaslike „liikuvate piltide” mõjuvõimu. Tiit Mesila heietus Berliinist kui mingist vihatud „karukoopast” on küll täielik jama. Kogu maailm oli Saksamaa korraldusest ja tehnilisest tasemest lummatud.

Paslik olnuks diktoritekstis anda möödunud  sajandi keskpaiga sündmusi kajastavatele arhiivikaadritele lisateavet, mis avanuks ajastu väärtushinnanguid ajaloolistele suurkujudele nende eluajal. Näiteks Jossif Stalini puhul, et ta sai Time’i aasta inimese tiitli Hitleri aitamise eest (1939). See oli Eesti Vabariigile aasta, mil Punaarmee väed ületasid riigipiiri. Ja siis sai Stalin veel aasta inimese tiitli 1942. aastal USA värske liitlasena. Sellega kaotas Eesti omariikluse taastamise võimaluse pärast sõda, kuna  ka Nõukogude Liit astus Atlandi harta liikmeks. Eesti NSV valitsusrongi sõit Moskvast Eesti territooriumile sai võimalikuks alliansi kokkuleppel. Adolf Hitler oli Time’i aasta inimene juba aastal 1938. Eelmainitud üldistuste taustal saanuks selgemaks Kristjan Palusalu tegutsemise motiivid, Eesti riigi võimalused tolles ajas ning filmikangelase hilisem mitmekihiline elukäik Nõukogude Eestis. Kui diktoritekst räägib, et Palusalu  ei austatud, siis arhiivfilmipilt räägib tegelikult teist keelt. Muidugi oli sõjajärgne aeg vaene ja julm, surmal polnud sellist tähendust kui praegu. Kogu nõukogude aeg oli keeruline ja kahepalgeline, kuid olümpiakangelase halvustamist ei kuule arhiivimaterjalides kordagi. Võrdluseks oleks võinud tuua Norra iluuisutaja kannatused Hitleri Saksamaa mängudel saadud kulla eest.

„Palusalus” läheb kahjuks kaduma see oluline, et olümpiamängude  Tallinna purjespordiregati avatseremoonial kandsid mitmed osavõtjad protestiks olümpia-, mitte riigilippe, sest paljud maailma riigid ei aktsepteerinud okupeeritud Eestit. Mis kontekstis oleks mõjunud Palusalu okupeeritud Eesti delegatsioonis maailma silmis? Ei olnud Eesti NSV juhtkond ka mingid üht sammu astuvad ullikesed. Moskvale olid meeltmööda küll Eesti omaaegsed tunnusmärgid: Mati Talvik kandis telemajas Moskvas  valmistatud rinnamärki, gooti kirjaga Tallinn ja selle all tumesinisel alusel Eesti Vabariigi vapiloomad, kolm kuldset lõvi. Ka Tallinna ajaloolise vapi ja linnalipu saanuks tookord võtta olümpia harta järgi taaskasutusele. Paljude intervjueeritavate jutt ebaolulistest detailidest kisub filmiloo harali.

Vahest olnuks kasulik viia kõik intervjueeritavad kaadri taha, nagu lavastaja on osaga juba teinud. Siis saab ka nende juttu soravamaks  lõigata ja olulist esile tõsta. On jäetud kasutamata haruldane võimalus lasta Palusalu tütrel rääkida oma isast inimlik lugu. Just Helle mälestused ja suhted isaga oleksid andnud filmile inimlikult sügava mõõtme ja publikut köitva loo. Hellet võinuks siis ka ajaloolise ja elava isikuna kaadris pikemalt eksponeerida. Filmis on vaja kogenud toimetaja abi, aga nagu tiitrites lugeda – teda ei ole. Nii ongi teiste kohustused laotud noore naislavastaja  kukile, kes pandud kõike välja vedama. Näib, et küll vaaruvatel jalgadel, on Kristiina Davidjants sellega isegi katsunud üksi toime tulla, kuid võimatut ei saa siiski võimalikuks teha. Ei ole minu asi soovitada, kas teha filmi edasi või mitte. Palju vaeva on nähtud ja higi valatud. Kuid mul ei ole kahtlust, et Palusalu filmist võiks lõpuks saada samasuguse eesti dokumentaalfilmi tippteose, nagu on tehtud manalamehest Gustav Ernesaksast. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming