Raske on olla patrioot

CARMEN GRAY

Ukraina ja Vene filmid Karlovy Vary filmifestivalil   „Algus võttis kaua aega,” ütles mu sõber kinost lahkudes kirjeldamaks Ukraina režissööri Sergei Loznitsa viimast filmi „Maidan”. Ometi tagab selle meisterlikult tehtud filmi tugeva mõju just mõõdetud tempo. „Maidan” näitab Kiievi Vabaduse väljaku sündmuste eskaleerumist protestist revolutsiooniks. See oli esimene film, mida ma nägin Karlovy Vary filmifestivalil, üritusel, mis toimus kogu Nõukogude aja vältel üle aasta vaheldumisi Moskva filmifestivaliga, ja mille ajalukku on sisse kirjutatud Tšehhi ebakindel suhe Venemaaga. „Maidan” on film, mille kujutised ja helid lõikasid sügavale ja jäid minuga kogu festivali ajaks. Kummalisel kombel oli festivali teine kõige ehmatavam film samuti Ukrainast – Miroslav Slabošpitski radikaalselt uudne võõrandumise ja brutaalsuse uurimus „Hõim” („Плем’я”), mis on tervenisti subtitreerimata viipekeeles ja millest oli juttu ka Sirbi hiljutises Cannes’i filmifestivali ülevaates.*

„Maidan” ei ole selline dokfilm, mis hõlmab intervjuusid rääkivate peadega ja arhiivimaterjale. Selle asemel et heita valgust protestide tagamaadele, mis algasid pärast venemeelse presidendi Viktor Janukovõtši kohalt lahkumist, kui ta keeldus alla kirjutamast koostöölepingule Euroopa Liiduga, võetakse siin filmis üles revolutsiooni elektriliselt laetud rütm: kombatavad meeleolumuutused siis, kui inimeste ühisest energiast saab aktiivne ja jõuline vastuhakk, ja siis, kui riik sellele vastab. Poleks paremat inimest sellise projekti teostamiseks kui Valgevenes sündinud Loznitsa – kogenud dokumentalist, range formalist (ta õppis algul Kiievis matemaatikat) ja Venemaa kompromissitu kriitik, kelle seisukohti võis näha filmis „Minu õnn” („Счастье моё”, 2010), mis näitab halastamatult ühiskonna lagunemist.

Kuigi ei ole kahtlust, kelle poolt Loznitsa on, pole filmis varjamatuid seisukohavõtte. Selle asemel paigaldab ta kaamera statiivile anonüümse vaatlejana mitmesse väljaku strateegilisse punkti ja vaatajat juhivad ainult harvad vahetiitrid.

Film algab otsevaatega näkku inimhulgale, kes laulab Ukraina rahvushümni. On 2013. aasta 21. november ja meeleolu on rahumeelselt ülev. Ajas kaks kuud edasi liikudes on õhustik hoopis teine. Tõusev viha on ilmne, rahvas skandeerib „Häbi!” ja see ei ole enam pelgalt protest ühe otsuse või ühe juhi vastu. Kui levib kuuldus, et platsile on jõudnud relvastatud märulipolitsei, kästakse valjuhääldi kaudu naistel eesliinilt lahkuda. Õhk on ohust elektrifitseeritud, ja samuti on tunda teatud ülevust – tunnet, et allasurutud emotsioonid võivad lõpuks muunduda millekski tõeliseks ja mõjuvõimsaks. „Kas te olete valmis?” küsib valjuhääldi ja meie auditooriumis tunneme koos rahvahulkadega kõhus keerama panevat tunnet, et midagi on toimumas.

Nüüd, kui paljud kannavad musti gaasimaske ja kivid lendavad, on väljak muutunud süngelt apokalüptiliseks ja sarnaneb pigem mõne sürrealistliku ulmefilmiga. Barrikadeerituna ja liivakottide taha peitununa, hooti suitsupilvedesse mattununa ei meenuta see enam millegagi linnaarhitektuuri ilusaks lihvitud tsiviilobjekti. Paljud protestijad filmivad oma telefonidega, tuletades meile meelde, et uue tehnoloogia ajastul on riikidel järjest keerulisem infokraane kinni keerata. Film aga näitab ehk kõige enam seda, et sarnaselt araabia kevade ajal Kairo Tahriri väljakule kogunenud massidega on ka siin rahva füüsiline kohalolek see, millest saab alguse valitsuse kukutamine.

Seoses 18. veebruari kokkupõrgetega hakatakse rääkima taktikalisest sõjast. Ideoloogilise retoorika jaoks pole aega, juhid üritavad kaoses luua mingit organiseeritud tegevust, innustades protestijaid võtma üle silda ja säilitama rahu. Rahval pole selgelt enam mingit kihutuskõnet vaja, sest kõik on ülepea sees ja viimse piirini viidud. Eriti kõhedusttekitavalt mõjuvad kaks teadaannet: hoiatus snaipri eest ja kutse kiire arstiabi järele. Filmi lõpuks oleme tagasi patriootliku retoorika sõnastikus, kui näeme matuserongkäiku ja hüüdeid „Au kangelastele!”. Nüüdseks on see retoorika aga laetud soovist anda konflikti kõrgetele panustele mingi tähendus. „Maidan”, tundes ehk, et ajaloolise perspektiivi andmiseks on neist sündmustest veel liiga vähe aega möödas, näitab inimtunnete spontaanset koreograafiat. Selle asemel aga, et näidata kahe inimese vahelist armumise hetke, jälitab „Maidan” neid momente, kui ühiskond surutakse sõjaseisukorda koos kogu selles sisalduva päevakajalisusega.

***

Venemaa pani välja kaks raskekaalu filmi: Andrei Zvjagintsevi „Leviaatan” („Левиафан”) ja Aleksei Germani „Raske on olla jumal” („Трудно быть богом”, 2013) on mõlemad muljetavaldavalt eepilised ja metafüüsilised, aga juurtega niivõrd traditsioonilises stiilis kinni, et pani lausa mõtlema, kui palju on Andrei Tarkovski Venemaa režissööride DNAsse imbunud.

Zvjagintsevi linateos meenutab oma sünguse ja sümbolirohkuse poolest tema varasemaid filme „Tagasitulek” („Возвращение”, 2003) ja „Pagendus” („Изгнание”, 2007) ning maalib portree mehest, kes astub trotslikult vastu institutsionaalsele korruptsioonile. Mees, kes tunneb end oma kannatustes olevat jumalast maha jäetud (pealkiri on viide nii Hiiobi raamatule kui loodusseisundile, mille eest on hoiatanud filosoof Thomas Hobbes). Nende suurte teemade toimumispaik on laiekraanil üles filmitud tohutu merepoolsaar. Kolja (Aleksei Serebrjakov) maja ja maad jahib ebaaus linnapea, samal ajal laguneb tema teine abielu. Pidev ja rohke viinajoomine kruvib pingeid veelgi ja õige pea viivad sündmused traagilise hävingu poole.

Aleksei Germani kauaoodatud film „Raske on olla jumal” valmis veidi enne režissööri surma ja on oma monoliitses suursugususes veelgi raskepärasem. Tumedates mustvalgetes toonides üles võetud vendade Strugatskite (kes olid ka Tarkovski „Stalkeri” algmaterjali autorid) romaani ekraniseering leiab aset teisel planeedil, kus on parasjagu keskaeg. Planeeti külastavad salajased ajaloolased Maalt. Peaaegu kolmetunnine film pole niivõrd narratiiv, vaid pigem boschilik piina, tooruse ja madalate instinktide vaatemäng, üle ujutatud ekskrementidest ja verest. Hirmuäratavaid pilte on siin palju – näiteks poodud mees tapalaval, kelle nägu on kaetud kalasoomustega, et varesed ta hõbedaselt hiilgavad silmad peast välja nokiks. See film võib ju olla tugevaks reaktsiooniks Nõukogude aja idealiseeritud heroismile, aga samal ajal tundub mitte sobivat praegusaega.

Uuele Vene filmitegijate põlvkonnale pandud lootusi püüab täita 25aastane režissöör Ivan Tverdovski, kes võitis oma debüütfilmiga „Parandusklass” („Класс коррекций”) võistlusprogrammi „East of the West” (samas programmis võistles ka Andres ja Katrin Maimiku film „Kirsitubakas”). Ta julges ette võtta teravalt vastasseisulise sotsiaalkriitilise teema oma dokumentaalses stiilis üles võetud portrees klassitäiest vaimse või füüsilise puudega õpilastest, kelle süsteem on jätnud omapäi ilma mingi soovi või võimaluseta neid nende muredes aidata. Õpilased tunnevad võõrandumises algselt poolehoidu üksteise vastu, aga tekkiv armastus kena ratastoolis Lena (Maša Poežajeva) ja ühe tema klassikaaslase vahel viib grupisisese tasakaalu paigast ja langetakse julma tagakiusamisse.

Tverdovski auhind langeb kokku Venemaal jõustuva uue tsensuuriseadusega, mis keelab filmides ropendava kõnepruugi kasutamise. Selle seaduse üle väljendasid Vene filmitegijad festivalil sügavat muret ja väljendasid kindlat soovi ka edaspidi oma lugusid võimalikult ausalt rääkida.

***

Tutvustatud filmide ühisosaks tundub olevat ühiskonna lagunemine ja brutaalne käitumine. See võiks meil lubada jõuda järelduseni, et keeruline olmeolukord annab loova sädeme tekkeks vajaliku laengu – kui poleks olnud „Maidani”, mis tuletas õigel ajal meelde, et õigus teha kunsti on teisejärguline õiguse ees olla inimene.

Tõlkinud Tristan Priimägi

* P. Pianezza, Mida peaks Cannes’ist mäletama? Sirp, 13. VI 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming