Rahvusvahelise poliitskisofreenia juur

Tarmo Teder

Režissöör Muhu autoripositsioon osutab hillitsetult peategelasele kui okupatsiooni sümbolile. Pronkssõdur valati üle nii punase kui sinise värviga, selle ees liputati vastandlike riigisümbolitega ja kujust sai euroopaliku tähtsusega ideoloogilise sõja kese, rahvusvahelise poliitskisofreenia juur. kaader filmist

Tallinna aprillimässu aastapäev on ukse ees ja selle peategelasest film valmis. Enn Vetemaa sulest Postimehes Aljošaks nimetatud pronkssõdur on venelastele vaikiv, mitte kunagi naeratav kangelane, aga eestlastele ühe okupatsiooni viimane mundrimees Eesti pinnal. Hea küll, las ta nüüd seisab kalmistul teiste sõdalaste hauatähiste seas ja leiab seal viimase rahupaiga, nagu kaitseminister Aaviksoo eelmises aprillis valitsuse delegatsiooni kõnemehena lootis. 9. mail on surnuaias sfinksi ümber hea viina visata, lõõtspilli kääksutada ja tantsu lüüa.

Ühiskond löödi mullu mustvalgelt kahte lehte: mis ühele võit ja vabastamine, see teistele kaotus ja anastamine. Hea, et viienda kolonni musta töö tegijad märatsema väljusid, sest nii selgus ilmekalt see viieteistkümne aastaga allasurutud viha ja ihalus. Sotsioloogiliste küsitluste järgi ei maksa nüüd jaanalindu mängida, pronkssõduri palvelemise tegelikku kandepinda ja NSVL restauratsiooni igatsejaid jätkub meil veel hulgi ja kauaks, nagu seda ka filmis „Aljoša” näha võib. Suure Isamaasõja pühaduse kummardamise asjus toimib jätkusuutlik väljaõpe ja pedagoogiline ässitamine. Venelaste usku tuleb mõista ja tagada neile kultuslike rituaalide läbiviimise vabaõhukatedraal isegi siis, kui mõned punamissa riistad (NSVL lipud jms okupatsioonisümbolid) mõjuvad kriminaalse varjundiga. Mõni rahvuslasest härg peab veel kaua punast rätti sallima, aga see „tempel” ei saa mitte kuidagi olla keset Eesti vabariigi pealinna, kiriku, viinapoe, rahvusraamatukogu, kaitsepolitsei ning takkapihta veel valitsuse ja parlamendi nina all, nagu see lille- ja lipumeri üle aastakümne päeviti oli. Nüüd on sellel provotseerimisel lõpp peal, oma asju tuleb ajada kusagil nurga taga nagu satanistid, aga millegipärast piiratakse tagurpidi risti seltskonda palju rangemalt kui pronkssõduri ja sellest johtuva riigipöörde kummardajaid.

 

 

Režissöör Meelis Muhu „Aljoša” kui dokumentaalne linateos pole kiretu objektiivsusega, täielikult usaldusväärsusele pürgiv etnograafiline pärismaalaste elu näitamine ega ka lavastuslik autoridokk, kus aetakse kogemusest sõltumatult mingit filmilavastaja kontseptsiooni või nägemust. Selgesti üritab see film pretendeerida tõepärasele üldistusele, ühe sfinksi ajaloo kuldlõikele, mis annaks moonutamata ja kallutamata pildi monumentaalse ja vastandlikult sümboolse hauatähise naeruväärsest saagast.

Viimastel aastatel on aga pronkssõduri tähendusväli nii meeletult paisunud, plahvatuslikult paljunevad konnotatsioonid nii ulatuslikult hargnenud, et paratamatult jäävad režissööri käed lühikeseks haaramaks oma filmi „kogu tõde”, kuigi Muhu tegi oma teist filmi kolm aastat ja oli kaameraga väljas kümnetel sündmustel. Pangem tähele, et „Aljošas” pole ühtegi interjööri, kõik on võetud laeta taeva all.

Ent täitsa ilma autoripositsioonita see film ka ei ole. Esiteks ei saagi kultuuriministeeriumi nõunikult, kes on juhtumisi ka tasemel filmidokumentalist („Meeleavaldaja” näitas Sillamäe protestija Esja Šuri jõuku), nõuda mingit läbinähtavalt selget ideoloogilist hoiakut pronkssõduri suhtes. See lehkaks riikliku tellimuse järele. Siiski võib „Aljošat” terasemalt vaadates tuvastada mõned mitte väga peidetud sümbolid, kineemid ja korduvad montaažinõksud, mis lasevad aimata Muhu autoripositsiooni: see osutab hillitsetult peategelasele kui okupatsiooni sümbolile. Jõnglane kirjutab kriidiga seinale: OKUPATSIOON, väikesed lapsed ja viinaviskamine käsikäes, märk „NSVL VÕIT” suures plaanis, punalipud ajaloost ja aasta tagasi.

„Aljoša” ekspositsioon või ka proloog antakse kiirelt ja üheselt mõistetavalt: 1944. aasta varasügisel rünnati loosungi all „Edasi Tallinna peale”, Eesti annekteeriti, kõuline raadiohääl Levitan õnnitleb võitmatut Punaarmeed, tankid lõgisevad Tallinna tänavail, punalipp roomab sinimustvalge kõrvale Pika Hermanni torni, kohe järgmises kaadris aga juba langeb ENSV lainetriibuline lipp, kerkib sinimustvalge, laps kirjutab kriidiga ühemõtteliselt seinale: OKUPATSIOON. Selle tankid veetakse Eestist minema, aga Aljoša jäi seisma ka pärast 31. augustit 1994. Läks ligi 13 aastat, et viimane sõdur, see oma pronksisest leinaja palgest eestlaste kannatustele näkku sülgav sümbol veeti sinna, kus vist on tema tõenäoliselt optimaalne koht.

Eesti taasvallutamise ja pronkssõduri teisaldamise vahepeale jääv ajalugu antakse „Aljošas” pisteliselt Eesti Filmiarhiivi, Tallinnfilmi ja mõne kroonikafilmi lõikude toel. Aprillimäsu aga meie telekanalite ETV, Kanal 2 ja TV3 salvest, „Aljošal” on 10 operaatorit! Intervjuudega pole üle soolatud, vastandlike poolte suhtumine ja ka suhestus on filmis selgelt välja toodud. Valitud muusika (Tõnis Mäe „Koit”, Ivanov-Radkevitši „Varjag”, Agapkini „Proštšanie slavjanki”, Višnevetski „Bortsõ za mir”) toetab pildirea meeleolu.

Pronkssõdur, mille maskuliinsesse esteetikasse on meie mitmed kunstiteadlased justkui armunud, valati üle nii punase kui sinise värviga. Nühkimist, leina ja lillepanemist jätkus nii et maa punane; hiljem kõrvetas päike selle roostekarva prügiks, mis hangudega kokku kuhjati.

„Aljošas” võib näha Tõnismäel aset leidnud rahvapidu (narodnoje guljanie) lillede, sõjaveteranide, viina, laste, naiste, loomade, tantsu ja jalututega. Režissöör Muhu on oma kahe filmiga veenvalt näidanud, et kõige hüsteerilisemad punased meeleavaldajad on pronksises keskeas venekeelsed naised. Teisalt muutus see pronkssõduri simman aasta-aastalt küllap Kremli emissaride niiditõmbel selgelt poliitiliseks, et mitte öelda riiklikult provokatiivseks manifestatsiooniks. Aastal 2006 lehvisid Vene Föderatsiooni ja NSVL lipud kõrvuti, oli jagelemist ja rüselemist, vehklemist ja sajatamist. Viimaseks tilgaks eesti eluterve rahvusluse kannatuse karikasse sai 22. septembril sinimustvalget lippu mõnitav aktsioon Eesti politsei toel. See võis olla otsustav signaal ka valitsusele ja pronkssõdurist sai Euroopaliku tähtsusega ideoloogilise sõja kese, rahvusvahelise poliitskisofreenia juur. Liputamine ümber pronkssõduri oli muutunud talumatult tülgastavaks, kuju ümberpaigutamine tõi välja Eestile vaenulikud jõud ja nende rüüstava katse rünnata EV põhiseaduslikku korda. Nüüdsel kalmistuplatsil võib pronkssõduri ja punaliputamise välja kannatada, olgu siis kirik keset küla, aga mitte keset Tallinna linna.

Selge oli see, et niikaua kuni see kuju seisis keset Tallinna, ei saanud eestlase jaoks seda õiget Eesti Vabariiki olla. Tasub ka meenutada, kust igavesest allikast ENSV ajal laulupeo tuli alguse sai, kui seda soomukil üle Vabaduse väljaku laulukaare juurde torni veeti. Aga lauldud sai ka Stalini pildi ja jõledate loosungite all nii et taevas tuline. Viimaks keerati Tõnismäel leekinud lätte tagant gaas kinni, aga sfinks jäi paika, vastuolu vene ja eesti vahel hõõruti verele.

Eriti ilmekalt toovad selle antagonismi „Aljošas” välja öiste küünalde taustal kuju ees vaheldumisi kaks noort meest: eestlane ja venekeelne, kumbki selge jutuga ja emotsionaalselt laetud – mis ühe jaoks oli võit ja fašismist vabastamine, see teise jaoks okupatsioon ja rahvuse kägistamine.

Kakluste vältimiseks veeti pronkssõduri pargile politseilint ümber. „Aljošas” tehakse selles suhtes hoopis peen provokatsioon: keegi naiivitari mängiv tüdrukreporter läheb kaameraga nagu lambuke politseinikke intervjueerima ja pronkssõdurit valvavad pollarid langevadki oma edevuse õnge: hakkavad ahvima, flirtima ja isalikult õpetama.

Lõpetuseks tahaks küsida: kuhu jäi „Aljoša” ja pronkssõduri jaoks nii tähtis viimane teekond 27. aprilli varahommikul? Millegipärast pole filmis sellest piuksugi. Kuju äravedamise telgitaguste asemel paistab, et lillede panemisega on film mõneti üle koormatud, lilletamise informatsioon kordub.

Muidugi saab nii kuulsat ja siduvat peategelast kui pronkssõdur portreteerida kümmet moodi, pookida ta külge sadu lugusid ja jutustajaid, aga mitut filmi pole sellest surnud mehest vaja, elagu ta või tuhandeis südameis. Muhu filmist, mis kätkeb endas nii arhiivilõike, telemaiuspalu märulist, oma operaatorite võetut ja privaatvideot, peaks täiesti piisama. Lambist meenub, et varasemast on meil olemas Kristin Kalamehe magistritööna tehtud lühifilm „Igavene tuli”. Kujutlusvõime elavdamiseks võiks lugeda ka siinkirjutaja novelli „Õhkija öö” kogumikust „Jutte kambrist 27-1”.

Verisele pronksiajale järgneb raua- ja klaasiaeg, loojate ja destrueerijate töö pole mitte otsa lõppenud ning selle maa keeles võib igavikuni vaielda.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming