Rahvuse vaimu ja eluterve suhtumise levitaja

Bruno Pao

Endel Loo 90 Nägin neid eestlasi, kes 1944. aasta sügise algul pealetungiva Punaarmee eest pagulusse põgenesid noorte ja elujõuliste inimestena, kelle äraminek tõi kurbust ja kahjutunnet. Saaremaa oli neil päevil tõeline põgenike laager, mille ärevas keskkonnas me, teismelised koolipoisid, siiajääjatena sihitult hulkusime. Koolimajas oli jaotuspunkt, rohkem Saksamaale minejatele. Külateedel veeresid voorid ja autod lääneranniku suunas, otsima paate  Rootsi pääsemiseks.       

Viis aastakümmet hiljem saime mõnedega neist tookord justkui ajutiselt lahkunutest Kuressaares Raekoja platsil kokku. Peeti vabaduse ja jällenägemise pidu. Pikaleveninud pagulusest tulnud esindajad kuulutasid Eesti vaimu, mida nad mitmes ilmakaares alal hoidsid. Meiegi, nüüd täiskasvanud, pensioniea piiril mehed, ajasime tõemeeles rinna ette ja rääkisime eesti keeles. See keel ja mõtlemine  oli meie side isamaa ja isamaatuse vahel. Esimeste hulgas tuli koju tagasi Paul Saagpakk, suurkuju oma eesti-inglise sõnaraamatuga. Mõne aja pärast sain tuttavaks Endel Looga, kes oli Kuressaarde asunud Kanadast Soome kaudu. Paul Saagpakk oli enne sõda talle õpetanud Gustav Adolfi gümnaasiumis inglise keelt.     

Endel Loo on sündinud 23. jaanuaril 1921. aastal Viljandimaal, kasvanud Tallinnas, lõpetanud seal gümnaasiumi, teeninud noore vabatahtlikuna Eesti Kaitseväes ja alustanud õpinguid Tallinna konservatooriumis laulu erialal.  Seejärel langes Eesti Vabariik oma noorte toredate, hästi kasvatatud meestega okupatsioonide alla. Endel Loo pääses kutsealuste mobilisatsioonist, sest ta oli oma aja ära teeninud. Saksa ajal sai ta tööle Patarei vangla trükikoja juhatajana, lasi seal ka kunstnikest vangidel (Arkadi Laigo, Nikolai Kummits ja Romulus Tiitus) kunstiloomingut teha. Romulus Tiitus õhutas noormeest vesteid kirjutama. Nii ilmutas Endel Loo oma esimesed kirjaproovid ajalehes  Eesti Sõna. 

Nüüd, oma auväärse juubelisünnipäeva eel, avaldas Endel Loo üllatuslikult viimasel paaril aastal kirjutatud luuleread enda illustreerituna ja kunstilises kirjas kirjutatuna raamatus, mille pealkiri on „Ütlematut”. Seda raamatut käes hoides ja lugedes hoomad, et meie rahva 
hulgas on veel sitkeid ja tublisid tüüotsa mehi, kellel on kultuuri tüsedust, ehedat vaimsust ja elujõudu. Seda kõike liidab tema armastus oma rahva vastu. See sedastus juba 2005. aastal, kui ilmavalgust nägi Endel Loo mälestusteraamat „Killud”.         

Mälestuskildudes räägib autor oma kodust  Lasnamäel. Ta isa teenis seal ohvitserina õhukaitse väeosas. Dramaatiliselt kirjeldab Endel Loo oma teekonda väikese mootorpaadiga Rootsi ja kunstiõpinguid Anders Beckmani eraülikoolis. 1954. aastal siirdus noor tarbekunstnik Kanadasse, kus avas omanimelise tarbekunstistuudio. Torontos jätkas ta ka lauluõpinguid ja võttis mitmeti osa eesti kogukonna kultuurielust: tegi teatritööd, laulis kontsertidel, andis välja neli heliplaati, juhtis noorte  tegevust Torontos ja New Yorgis, teostas EE LK Peetri kiriku altari ja sisekujunduse Torontos, osales keelekoolitajana Metsaülikooli kursustel. Pärast esimest külaskäiku kodumaale 1972. aastal võttis edaspidi Kanadas vastu Eesti kultuuritegelasi: tema külalisteks olid Jaan Kross,     

Ellen Niit, Evald Hermaküla ja teised vaimuinimesed kodumaalt. Endel Loo aitas suure lombi taga korraldada meie filmi- ja kunstinäitusi. Abiellunud soomlanna Helenaga, tuli ta kodumaale lähemale. Ta õpetas Lahtis inglise, eesti ja rootsi keelt, laulis kirikutes, pidas ühendust Eesti kujutava kunsti perega, aitas neile hankida paremaid töövahendeid ja korraldada nende kunstinäitusi Soomes. Asutas Soomes  eestlaste abistamiseks ühingu Siltaseura. Ja ühel päeval tulid nad Helenaga Saaremaale: ostsid Kuressaares väikese maja, tegid selle korda ja avasid oma südame ja oskused. Endel Loo mõnus bariton kostis üle koguduse Laurentiuse kirikus, Helena ehitas turismisilda Soome ja Eesti vahel. Pikemat aega õpetas Endel Loo Kuressaare ametikoolis tarbekunsti. Endel Loo muhedus ja osavõtlikkus paelub paljusid tema sõpru siin väikeses maakonnalinnas, 
kust suurte regioonide tegijad on mandrile meelitanud sadu intelligentsi- ja kultuurielu inimesi. Aga heatahtlik vanahärra on jäänud. Koos abikaasaga jätkavad nad eeskuju andmist kohvikukommetes, külastavad kunstinäitusi ja võtavad väärikalt osa muudest suurematest kultuurielu sündmustest.         

Endel Loo ongi see inimene, keda me praegusel ajal oma kõrvale vajame: ta levitab rahvuse vaimu ja elutervet suhtumist igapäeva ellu. Ta on väsimatu nagu meie püüe vabaduse ja heaolu poole.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming