Rahakoll ei jää kummitama

MARGIT ADORF

Mängufilm „Rahamaailm“ („Money Monster“, USA 2016, 98 min), režissöör Jodie Foster, stsenaristid Jamie Linden, Alan DiFiore ja Jim Kouf, operaator Matthew Libatique, helilooja Dominic Lewis. Osades George Clooney, Julia Roberts, Jack O’Connell, Dominic West, Giancarclo Esposito jt.

„Rahamaailma“ peaosaline George Clooney ja režissöör Jodie Foster on tuttavad rollidega nii kaamera taga kui ees. Fosterile on see juba neljas täispikk mängufilm.

„Rahamaailma“ peaosaline George Clooney ja režissöör Jodie Foster on tuttavad rollidega nii kaamera taga kui ees. Fosterile on see juba neljas täispikk mängufilm.

Pressifoto

Jodie Fosteri „Rahamaailm“ on küll korralikult vormistatud linateos, kuid selles puudub see miski, mis paneks tegelastele kaasa elama või filmi üle pikemalt mõtisklema. Filmis on üldiselt kõik paigas, lugu on olemas, näitlejad esmaklassilised (George Clooney ja Julia Roberts), kuid pidevalt on selline tunne, et midagi jääb nagu puudu. Korrektne, kuid hingetu lugu.

Jah, see on seesama Jodie Foster, kes alustas näitlejateed juba lapsena ning sai üleilmselt kuulsaks „Voonakeste vaikimises“.1 Näitlemisega ta praegu enam kuigi aktiivselt ei tegele, kuid ega ta ka režissöörina väga viljakas ole. Foster tegi lavastajadebüüdi juba 1991. aastal täispika mängufilmiga „Väike Tate“,2 kus ta mängis ka üht peaosa. Ta on lavastanud veel kaks täispikka filmi ja mõned teleseriaalide episoodid.

Filmi kõige nõrgem element on loo tempo, sündmuste kulg, teemaarendus algpunktist lõppu ehk teisisõnu: film algab põmaki pihta, üsna kiirelt ja erilise sissejuhatuseta, ja lõpeb samamoodi ilma pikema heietuseta. Natuke on nagu põnev ka, kuid kõik vahepealne on selline lödi ja lohvakas. Nagu ilutulestik, mis algab vägevalt, kuid jääb siis niisama susisema ja lõpuks hoopis vait. Või nagu poplugu, mis algab võimsa karjega, kuid muutub siis monotoonseks ühe noodi hoidmiseks ja lõpeb siis, kui kopsumaht otsas.

Agressiivse ja rahvalikult teleturuliku populaarse saate juht Lee Gates (George Clooney) võetakse ootamatult pantvangi keset telesaate otseülekannet. Vangistajaks on meeleheitel mees Kyle Budwell (Jack O’Connell), kes nõuab aru, miks on tema investeeringud kaotsi läinud ja miks rahvale otse-eetris valetatakse. Kriisi hakkavad lahendama telesaate režissöör Patty Fenn (Julia Roberts) ja saate meeskond. Politsei on pigem segav faktor. Üheskoos jõutakse ka valede ja valevorstini, korraks on isegi huvitav, aga mitte nii põnev, et see kuidagi üllataks. Igal juhul jätab selle kriisi lahendamine kuidagi külmaks. Vaatad ekraani ja näed, kuidas proovitakse pinget kruvida, aga mis ei tõuse, see on pinge. Välja ei joonistata ühtki selget tegelast, kellega suhestuda. Clooney algselt antipaatne tegelane muutub küll üsna meeldivaks, kuid see ei pane siiski talle kaasa tundma. Pantvangivõtja mõjub suvalise inimesena tänavalt, iga vabalt valitud tõsieluseriaali tegelased on värvikamad kui see hall ja hale kuju, keda ei tahaks nagu hukka mõista, aga pole põhjust ka kaasa tunda. Ta pole ilmselt tegelasena ei piisavalt elu hammasrataste vahele jäänud ega ka rumal. Ta pole tegelasena ka piisavalt tark ja kuri, et tema vastu vimma tunda. Lihtsalt üks täpp halli massi seas. Filmi seisukohalt ei ole selline lahendus hea valik. Politseinikud moodustavad ühtlase massi, jäädeski taustajõuks. Ei ole nende seas mingeid erilisi kangelasi ega antikangelasi, nad toimivad reeglite järgi ega lisa ka mingit pinget.

Ma ajan kogu aeg taga seda pinget, pinget, pinget, kuigi ma tean, et ega elus ei kulgegi niisuguste situatsioonide lahendamine nii, nagu me oleme harjunud filmis nägema. Enamasti on see pigem igav passimine kui kõva seiklus. Ma ei oota ka filmilt elu kopeerimist, vaid tahan, et film oleks kontsentraat, et seal oleks vürtsi ja elevust vähemalt niipalju, et mul ei hakkaks kahju kinopileti eest välja käidud rahast. Ja kui ma vaatan filmi, siis ma tahan ekraanil näha korralikult serveeritud ja läbi komponeeritud lugu, mitte reaalajas kulgevat bla-bla-blaad, ja ma tahan, et pantvangifilmi stseenid säriseksid pingest ja kaadrid kruviksid närvid krussi. Tahan põnevust näha ekraanil visuaalselt, mitte seda endale ette kujutada ja kahetseda raisatud aega.

Finantsvaldkonnast ongi üldiselt keeruline teha sama haaravat filmi kui maailma lõpust või lihtrahvalikust pangaröövist. Rahamaailma peenemad petuskeemid ei ole kinoekraanil sugugi köitvad, eriti kui jäädakse üsna distantseerituks ega poeta õieti kellelegi naha alla. Lugu on olemas, aga rahamaailm iseenesest on vintske ja nätske raskesti serveeritav tooraine ning peab olema üsna osav kokk, et sellest gurmeeroog välja võluda. Fosteril pole see kahjuks õnnestunud, kuigi film pole ka põhja kõrbenud. Võimalik, et teda takistab liigne korrektsus ja puhtusearmastus. Sellele loole siin tuleks kasuks veidi rohkem pritsivat verd ja tegelaste ämbrisseastumist. „Rahamaailmas“ on kõik üsna tasavägised ja üheplaanilised ning taanduvad suvaliseks halliks massiks.

1 „The Silence of the Lambs“, Jonathan Demme, 1991.

2 „Little Man Tate“, Jodie Foster, 1991.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar