Raev ja ehedus sogases vereringes

Margit Urbel

Televisiooni eetris oli Peeter Simmi „Vereringe”.        Lühimängufilm „Vereringe” (Taska Film, 2011, 28 min), stsenarist ja režissöör Peeter Simm, operaator Johannes Arro. Osades Maria Avdjuško, Erki Laur, Tõnu Kark, Liina Orlova, Inga-Kai Puskar.  Esmaesitus 24. II TV 3 eetris.        Ma nägin oma põlvkonna parimaid päid hullusest laostumas, hüsteeriliselt alasti … Allen Ginsberg / Tõnu Õnnepalu  Peeter Simmi lühifilm „Vereringe” oli pakitud eetris teleekraani raami, milles aeg loob piirid süžee arendamiseks, kulminatsiooniks ja lõpplahenduseks. Ajaformaat ei võimalda venitamist  ega liiga hoogsat süžeed. Simmi nähtamatu kultuurinärv ja mõttelõng on linaloos kohal nagu näitlejadki (Maria Avdjuško, Tõnu Kark jt), kes on Simmi filmides ilmutanud end korduvalt. „Vereringes” ei toimu eriti midagi, samas see jimjarmuschlikult tuttav „midagi” tekitabki huvi.         

Režissööri ajastutunnetuse kogemus ja vaist loovad teatud sundimatuse, manipuleerivad dialoogides vilunult rohkete lähimineviku allusioonidega (Armeenia maavärin, sundteenistus armees, bolševistlik teadusmeditsiin jm), analüüsivad inimese ümbrust ja tema silmapiiri, unustamise ja mäletamise suhet, kollektiivset  intellekti – see on kogum, mis nõuab paindlikku osavust ja meistrikätt.       

Võime vaadelda subjekti väljastpoolt, selle pindmist poolt pealtnägeva pilguga, aga sügavamale  liikudes pole aga sugugi lihtne jõuda olemuse süvahoovusteni ja avastada seal pakitsevat rahutust, ängi. Maria Avdjuško ülesandeks on pinnale kergitada põhjakihististes pulbitsev ning serveerida vastavalt nõudlikule või vähem nõudlikule vaatajale. Lakoonilised ja tinglikud on dekoratsioonid: võtteplats, aher talvine maastik, mille ainsaks liikumist meenutavaks elemendiks on raudteerööpad, ja mees, kes sihitult sammub.  Kaadritagune tekst annab teada kodumaale filmivõtetele saabunud näitlejannast, kelle väljanägemine ja eksalteeritud kõnetoon lubavad aimata keerulist sasipundart ning toetavad seisundi avanemist vaatajale.     

Me ei tea, mis on juhtunud, kas side möödanikuga on rebenenud, et naine (Avdjuško) ei usu millessegi, ei looda millelegi, on unustanud,  mis tähendab armastus, ja vastu võtnud absurdse eksistentsi. Ta on juba saanud, mida elult ihaldanud, ja enam pole elul talle ega temal elule midagi anda. Kas pole elu tema jaoks toosama põrgu, mis teda ekraanipildis ümbritseb? Ühiskonna vereringest väljauhutu, järjekordne meeleheitel ohver? Naise probleemide ja vastuolude kvintessents – mõõt on täis. Kadumine uimastimaailma ühest heroiiniannusest teise. Paraku ei  anna „muudetavad teadvusseisundid” vastuseid. Pigem purustatakse nii iseennast kui oma ümbrust. Räsitud ja raevukas energia on suunatud tühjusesse. Me ei suuda öelda üheselt, kas see naine meile meeldib või mitte, on ta sümpaatne või eemaletõukav. Naine võib olla veetlev ja eemaletõukav üheaegselt. Autori ideed läbivad jaatuse ja eituse vastaspoolust. Kui üksildane on inimene sootsiumi vereringes ja kuivõrd ta  seda ei ole. Inimene ei saa saamagi lahti kontaktidest, kui ta seda ka väga soovib. Inimestel pole üksteise käest pääsu. Juhuste rahe annab elule vormi, mida keegi ette ei näe. Avdjuško on rollis usutav, loo küpsedes, kuigi ei toimu tähelepanuväärseid liikumisi, hakkab meeleheitekeeris tasapisi haihtuma, sisemine kaos korrastuma, naise olemus piano pianissimo pehmenema.         

Mees (Erki Laur) on justkui alternatiivse eluviisi sümbol, kellega kohtuti päeval, mis oli eriti pilves. Üleminek reaalsusest mälestustesse. Dialoogis avanevad ühised mälestused on sümboolne mediaator, mis juhib naist järk-järgult tema tegeliku mina juurde. Meenutused aitavad  ilmaeluga lepitust otsida, end koguda ja leida, vastu võtta elu niisugusena, nagu see on. Üks on mälestustest kaugenenud, teine elabki mälestustes, mis pärit aineliselt vaesest, kuid heldekäelisest ja vaimselt külluslikust ajast. Meenutused poevad välja igast ajukääru praost nagu sipelgad. Veidrik Sven, kes hakkab naist juhtima mööda mälutänavaid, kannab endas lihtsaid ja ehedaid mälestusi, mõjub nii naisele kui vaatajale ehedana sogases vereringe vooluses.  Minevikus hulkuv kaaslane ei ole maniakaalse fantaasiaga ebajumalanna kummardaja, imetluses puuduvad teeskluse varjundid. Mehe ja naise seisundid ei erinegi diametraalselt. Režissööri ülesanne on hoolitseda selle eest, et kahte tegelast ühendav niit muutuks elevaks, tiheneks, oleks konkreetsem. Filmi edenedes liiguvad emotsionaalsed värvingud lootusetusest lootuse suunas: see süveneb, kestab, püsib ning filmi atmosfäär võimaldab  kujundil areneda.   

Kas pole eluime see, mis on kutsutud ja seatud päästma elu servale viidud naist? Mees, keda pureb ajaliselt piiratud mäletamisvõimetus ja kelle mälus säilinud atraktiivsed jäljed on kõrvuti mällusööbinud eredate  plahvatustega, on suutnud vastu panna ajale ning ta usaldab ligimest enda kõrval. Koju naasnud „kadunud tütre” lunastus peitub kodukootud soojuses, mille ulatab Sven. Lõpp kaldub sentimentaalsuse piirile, et näidata just sentimentaalsuse armetust. Inimene vajab ligimeselt midagi piisavalt omast, et seda mõista, erinevat, et seda märgata, ja midagi piisavalt suurt, et see ärataks imetlust. See on pettekujutelmadest vaba alistumise  maailm. 

„Vereringe” finaal läheb poeetiliseks – sisendamaks usku inimvõimete ja elu ammendamatusse. Minevikku tähistavad ülesvõtted illustreerivad naise eluperioodi, kui ta oma sõnutsi „veel oli inimene”, kui lihtne inimlikkus kuulus märkamatult igapäeva kooslusesse. Fotomeenutused  lõppkaadris lisavad vaataja teadvusse iseloomulikke üksikasju. Ema (Liina Orlova), lihtne naine ja poja passija, on kui poja antipood, ilmutades visadust ja meelekindlust „diagnoosiga poja” juhtimisel. Ema hääl on rõhutatult dotseeriv, et poeg saaks ikka tädile sokid ulatatud, viisakalt hüvasti jäetud. Ema, kes on poja olukorraga leppinud, suhtub poja seisundisse kui inimkollektiivi puudulikku nähtusesse. 

Jõuline Tõnu Kark tundub, isegi sellele vaatajale, kes harva tema filmirolle näinud, mängivat filmides iseennast, tema osatäitmine õnnestub karismaatiliselt, ladusalt ja meisterlikult. Peeter Simm kui traditsioonilise eesti filmi esindaja on filmiloos püstitanud sihi, leidnud lahenduse, andnud selguse ning kindlasti pole see kunstitöö tehtud asjata.