Räägivad ja vaikivad ning välja tuleb päris

KAIRI PRINTS

Mängufilm „Maagia kuuvalgel” („Magic in the Moonlight”, USA 2014, 97 min), režissöör-stsenarist Woody Allen, operaator Darius Khondji. Osades Colin Firth, Antonia Clarke, Emma Stone jt. Linastub kinodes Artis, Coca-Cola Plaza, Solaris ja Cinamon.

Mängufilm „Kirsitubakas” (Eesti 2014), režissöörid-stsenaristid Andres Maimik ja Katrin Maimik, operaator Mihkel Soe, Sten Šeripovi muusika. Osades Gert Raudsep,
Maris Nõlvak, Maarja Jakobson, Getter Meresmaa, Anne Reemann jt. Linastub kinodes Artis, Sõprus, Coca-Cola Plaza, Cinamon, Solaris ja Ekraan.

Woody Alleni uue filmi pealkiri „Maagia kuuvalgel” on nii mõnusalt lame, et selle taga võiks peituda mingi eriti halb romkom. Kaks inimest kohtuvad ja taevas on kuu ja kõik on lihtsalt nii maagiline. Ma ei taha öelda, et romkom oleks mingi probleem – võin neid alati vaadata, elada üleni sisse ja valada lõpus pisaraid. Teadmine, et pooleteise tunni pärast tuleb tingimata õnnelik lõpp, on tihtipeale parem kui elu.

Jah, filmi pealkiri paistab olevat tulnud romkomi-generaatori abil. Filmi enda puhul on palju tunda Woody-generaatorit – mitme stseeni puhul tuleb meelde mõni ta vanem film. Tunnen pidevalt ära situatsiooni, lause, pilgu. See film on nii Woody, et kui keegi oleks väitnud, et režissöör on keegi teine, ma poleks uskunud. No võib-olla oleksin ka, kipun uskuma kõike, mida mulle räägitakse. Kui hästi räägitakse. Ja kui seda kuulates ja vaadates on hea olla. Hea oli kinos küll ja kahju oli sellest filmist välja tulla. „Ma ei taha siia maailma tagasi,” ütles sõbranna, kellega filmi käisin vaatamas, kui tiitrid jooksma hakkasid. Mäletan, et viimati oli kinos sama hea olla Aki Kaurismäki filmi „Le Havre” (2011) vaadates.

Siin tekib aga muidugi küsimus, et kas hea on piisav. Kriitikud üle maailma arvavad, et loomulikult mitte. Ma muidugi ei imestanud selle üle karvavõrdki, kui veidi viimase Woody arvustusi sirvisin. „Liiga slight (e.k kerge, õbluke, tühine), aga väga ilus. Kindlasti mitte Woody parimate hulka kuuluv. Võib vahele jätta. Eriti pärast „Kurba Jasmine’i” („Blue Jasmine, Woody Allen, 2013). No muidugi, „Maagia kuuvalgel” konflikt ei ole midagi sellist, millest me varem kuulnud ei oleks. Ratsionaalsus vs. maagia. Teadmised vs. usk. Kas on olemas nähtamatu maailm? Teemad, millega on potentsiaal minna sügavamale kui Mariaani süvik. Aga vee all ei saa hingata. Nii et selles filmis jääb pea vee peale. Jällegi, kas see on piisav? Absoluutselt. Avamata potentsiaal on hoopis huvitavam, kui ta on vaid aimatav. Woody film räägibki ju aimatavast maailmast tegeliku maailma sees ja ümber. Nii et selline natuke pealispindne libisemine ainult toetab selle filmi sisu. See on nii hea, et Woody ei karda midagi, ei romkommi ega õnnelikku lõppu, ei pealiskaudsust ega isegi mitte teemasid, mis võivad inimestes tekitada seoseid Woody Alleni enda isiklikku elu puudutavate süüdistustega, millest ma ei taha rääkida. Ma ei usu sellest kõigest sõnagi ja keeldun järjekindlalt vaidlemast teemadel, mille puhul ei ole võimalik tõde teada saada.

Usu küsimus. Ainuke võimalus elada paistab olevat uskudes. „Maagia kuuvalgel” peategelane, mustkunstnik Stanley Crawford (Colin Firth) ei usu. Ta on sarkastiline, kibestunud, über-skeptiline vastik tüüp. Ta on tõeline tropp. Täpselt selline tropp, nagu mulle meeldib. Ideaalne tropp. Ja Colin Firth on selles rollis ideaalne. Sensitiiv, keda Stanley läheb paljastama, ehk imeilus noor ameeriklanna Sophie Baker (Emma Stone) muidugi usub. Ega ole tropp. Eriti.

Kinos oli väga pikk saba. Aga see ei olnud Woody saba, vaid Maimikute saba. Vaatasin järgmisel päeval ka „Kirsitubakat”. Samuti noor naine ja vanem mees. Romantika. Loodus. Äkki kirjutaks Woodyst ja woodysusest eesti filmis? Andres Maimikus ju ometi on olnud mingi woodysus. „Kirsitubakas” seda aga küll ei ole. Palju võiks tõmmata süžeelisi paralleele nende kahe filmi vahel, aga see ei tee neid kahte filmi mingist otsast sarnaseks.

Mu voodi kõrval on suur kartulikorv. Selles on raamatud – need, mis on pooleli. Või mingil määral pooleli. Vahel vaatan abiotsivalt sinna korvi, et leida midagi toitvat nagu kartulid. Mul on kusagilt kõrvu jäänud, et kartulid ei ole vist mingil põhjusel eriti toitvad. Või puudutas see toiteväärtust. Õnneks ma ei tea nendest asjadest sügavamalt, aga raamatutega on küll nii, et alati leiab midagi toitvat, kui on vaja vaimu täita. Korvis on kõige peal Mati Undi „Räägivad ja vaikivad”. Kaks nii erinevat asja on need rääkimine ja vaikimine, kuigi nii sarnased ja teineteises sisalduvad. Oluline on, kumb juhib. Nii just ongi, et Woodyl nad räägivad ja Maimikutel nad vaikivad. „Ärme räägime igasugust jama,” ütleb Mati Unt. Aga miks mulle tundub nii, et mida rohkem vaikida, seda rohkem just räägitakse igasugust jama. Natuke nagu nii, et kui vaikida, siis vaikida igaveseks.

„Kirsitubaka” vaikus on hea, aga muudab rääkimise õõnsaks. Selle filmi ajal ei olnud nii hea olla. „Naiiv-indie,” ütles sõber lõputiitrite ajal. Tagantjärele jälle on hea mõelda mingite hetkede peale seal. Mitte karakterite, sest need ei ole eriti huvitavad. Joosep (Gert Raudsep) on küll kuum, aga natuke nürivõitu suvaline loodusejorss. Oleks siis vähemalt tropp. Laura (Maris Nõlvak) on tüüpiline ilus teismeline tüdruk. Natuke targem oma eakaaslastest, teadlikum oma vanusega kaasas käivast ängist, aga mitte sellepärast vähem tüütu. Minu meelest ei ole raske maailmaga kohaneda. Ja kui ongi raske, saab teha näo, et kohaned. Fake it till you make it ehk teeskle, kuni sind saadab edu, võiks ka siin kehtida. Ei saa ma kunagi aru, miks inimesed valivad piinlemise. See nagu oleks diip, aga kas see pole mitte rumal? Et avastad kogu aeg, kui kohutav paik see maailm ikka on. Varem siis ei teadnud või? See on ju inimese elu esimene eeldus. Kuidas saakski teada, et kuidagi teistmoodi elada on halvem? Võib-olla on just parem. Valetan iseendale ka: teesklus eduni oleks tegelikult päris hea viis elada, aga arvatavasti on tihti hoopis nii, et teeskle, kuni teeskled paremini. Üks asi on olulisem: ma naeran iga päev. Ja võib-olla ma ainult teesklen, et ma teesklen. Iseenesest tuli Jacques Derrida mõte kogemata välja viimase lausega. „Ärme räägime igasugust jama,” kordab Mati Unt.

Mis ma tahan öelda, on see, et ma eelistan rääkimist ja kuulamist vaikimisele ja oletamisele. Rääkimises ja kuulamises on niikuinii juba vaikimine ja oletamine sees, aga vastupidi mitte. Siiski jäi mulle kirsitubaka lõhn ninna. Niiviisi vahetevahel tuleb meelde ja siis on hea. See raba ja järv, need eksivad pilgud, see õnnetu kanakoib, veel õnnetum heegeldatud mütsike, marjad ja selfid, õrn käehoidmine. Kõikide nende väikeste asjade maagia ei oleks välja tulnud, kui karakterid oleksid rohkem korda läinud. Mõte ja tunne sai kergesti liikuda, sest tegelaste üheplaanilisus ei moodustanud eriti keerulist slaalomirada. Selline film, et kui vaatad, ajab võib-olla veidi haigutama, aga kui hakkad haigutama, ajab vaatama. Et siis tuleb meelde ja võib-olla käib une-eelsest hämarolekust läbi ja võib-olla näed veel unes ka.

Vaadata vaatamise pärast tahan ma selliseid filme nagu „Maagia kuupaistel”. Woody dialoogid kuuluvad parimate asjade hulka elus. Ma tahaks need ära süüa. Tahaks neid endale, tahaks nende sisse kookonisse pugeda. Ma tahan, et dialoog Firthi tegelaskuju Stanley ja tema suurepärase tädi Vanessa vahel ei lõpeks kunagi. Kuigi siis ta poleks muidugi see. Kui ma seda filmi millalgi kodus uuesti vaatan, siis nii, et pult ja pausinupp oleksid selleks ajaks käepärast.

Ja maailm ei ole kohutav paik. Vähemalt mitte täiesti kohutav, sest muidu saaks iga hea asi olla ainult lohutav. Head asjad on palju rohkem kui lohutavad, nad suudavad ikkagi halva tühistada. Saab olla hea olla. Ja võib-olla siis ongi ikkagi lõpuks nii, et sa ainult teeskled, et sa teeskled, ja välja tuleb päris.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht