Quo vadis, Kadri?

KALLE KÄSPER

ehk probleemi puudumise probleem

Dokumentaalfilm ?Kasvamise aeg?. Idee Tiina Lokk, stsenaarium Arvo Iho ja Ulvi Pihel, reþissöör Arvo Iho. Filmimees, 2004.

Olen viimasel ajal näinud ja ka arvustanud mitmeid uusi eesti dokumentaalfilme ning tabanud end mõttelt, et need erinevad positiivselt meie mängufilmidest. Kui mängufilmide autoritest jääb sageli mulje, et nad üldse ei tea, milleks nad filmi teevad, või õigemini, et nad teevad filmi üksnes selleks, et seda teha, siis dokumentalistide kohta nii öelda ei saa. Nende töödes on olemas probleem, nad ei ime oma filme välja sulepeast, vaid püüavad analüüsida nii ajalugu kui ka tänapäeva, püstitada küsimusi.

Miks see nii on? Ühelt poolt on dokumentaalfilm muidugi märgatavalt lihtsam þanr; kuid kindlasti pole see kogu seletus. Ilmselt on meil üldse vale arusaamine mängufilmist kui ?loost?, samas kui iga kunsti ja niisiis ka filmikunsti esmaseks ülesandeks on kriitiliselt kujutada kunstivahenditega ümbritsevat maailma. Meie reþissööride hambutu maailmavaade on leidnud harmoonia Eesti Filmi Sihtasutuse propagandapüüdlustega. Toon näite, mida olen esitanud varemgi: kas suudate ette kujutada, et meil filmiks keegi niivõrd kaitsepolitseid naeruvääristava filmi, nagu seda on prantslaste ?Pikk blond mees, must king jalas?? Meie filmiametnikud (ja ka reþissöörid) hakkavad hirmust värisema juba stsenaariumis sõna ?restitutsioon? lugedes.

Võidakse küsida, kuidas haakub sellise sissejuhatusega Arvo Iho pealtnäha täiesti probleemitu dokumentaalfilm ?Kasvamise aeg?? Tõepoolest, nii roosamannalikku pilti meie lähiminevikust ja tänapäevast kui selles filmis pole ma näinud isegi mängufilmides. Ühe kollektiivi, ETV laste laulukoori kujunemislugu on rööbitatud Eesti taasiseseisvumisega ja sellele järgnenud sündmustega, uljalt, ringvaateid ?Nõukogude Eesti? väärivas vormis raporteeritakse edusammudest omariikluse vallas, olgu selleks siis Nõukogude vägede lahkumine või Euroopa Liidu referendumi tulemused. Ekraanil vilksatavad tuttavad näod ja kostavad tuttavad hääled: Heinz Valk kutsub üles võitlema, Lennart Meri ärgitab ikka ja jälle nagu leedi Macbeth eestlaste auahnust. Edusammude kroonika laadis on filmitud ka laulukoori lugu, ühest riigist teise, ühest konkursivõidust teiseni. Tumedaid toone ilmub filmi vaid paaril korral ja needki on rohkem loodusõnnetuse vaimus: korra mainitakse Estonia hukkumist, korra jääb koor konkursil viimaseks…

Ometi tõstatab seegi film, kas tahtlikult või tahtmatult, ühe väga olulise probleemi. Võib isegi öelda, et see on üks kõige olulisemaid probleeme, millega me oleme tänaseks üldse kokku põrganud ? probleemide puudumise probleem.

Kuulake näiteks, kui egotsentristlikud on filmis esinevad koorilapsed, kuidas kõik probleemid, mida nad näevad, on üksnes neist väljaspool, olgu selleks siis ajaloo ebaõiglus või venelaste halb riigikeele oskus. Nemad ise, ?inglid?, on loodud ilma üksnes selleks, et saada, võita, nautida. Itaaliast rääkides ei tule neil pähegi võrrelda ennast ja oma rahvast enesekriitiliselt selle maaga, neile on oluline vaid see, et nemad võivad end seal nüüd tunda ?nagu kodus?.

Enesega rahulolu on üks meie praeguse ühiskonna põhitunnuseid. Probleemituse ideoloogia, mida mõned võrdsustavad nonðalantse ellusuhtumisega, on tunginud uue põlvkonna meelelaadi, vallutanud selle.

Iseloomulik ajastule on ka see edufilosoofia, mida kajastab Iho film. Mitte asjata pole ajaloosündmusigi näidatud sellest vaatevinklist ? sest just edule on üles ehitatud kogu meie tänane mõtlemine. Edu mõõdupuuga mõõdetakse riiki ja tema kodanikke, edu kui argumenti kasutavad nii kollane kui ka tavaline ajakirjandus, edu iga hinna eest saadab juhtmotiivina meie kirjandust ja teatrit, muusikat ja filmikunsti.

Ka laulukoori teekond kulgeb ühelt saavutuselt teisele, võistlemise, mitte kunsti teenimise vaimus. Muusika polegi justkui kunst, vaid sport, ja lauljad ? mitte Polyhymnia austajad, vaid midagi olümpiamängudest osavõtjate taolist.

Selline eluviis lõpeb sageli krahhiga. Ei tahaks sugugi olla Kassandra nahas, kuid kui meie ühiskond ei sea kahtluse alla praegu võimutsevat ideoloogiat, siis midagi head ma meile ennustada ei oska. Ükskõiksus ligimese vastu, mida viimased tosin aastat on kultiveeritud, on muutunud väljakannatamatuks.

Mida pikem pidu, seda hirmsam pohmelus. Ka ?inglikooridest? pole varsti järel suurt midagi, sest on meil ju tegemist viimase põlvkonnaga, kelle muusikaline maitse hakkas välja kujunema enne seda, kui Eestisse saabusid Rolling Stones ja Michael Jackson (mida film samuti registreerib). Kõik edasised ?laululapsed? kasvavad juba paratamatult üles täiesti uutes oludes, ümbritsetuna lakkamatust lärmist ja labasusest.

?Kasvamise aja? lõpus näeme Kadrit, üht laulukoori tüdrukut, väljumas Rootsi saatkonnast. On täitunud tema unistus ? ta on saanud tööloa Rootsi!

Vägisi kipub keelele küsimus: ja see oli siis kõik, mille nimel nii paljust loobus eelmine, isade-emade põlvkond? Kõik, mille nimel tõid vabaduse altarile oma heaolu ja mõnikord isegi elu meie kodutud ja enesetapjad, pensionärid ja prostituudid?

Mitte kuhugi Mehikoormasse ei sea Kadri samme, et sealsetele lastele muusikat õpetada, tema mõtleb üksnes sellele, kuidas kiiremini kodumaa tolm jalgadelt pühkida…

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming