Puurimine vaevatud inimmeelde

SILVER ÕUN

Mängufilm „Hea aeg“ („Good Time“, USA 2017, 101 min). Režissöörid Benny Safdie ja Josh Safdie, stsenaristid Ronald Bronstein ja Josh Safdie, operaator Sean Price Williams. Osades Robert Pattinson, Benny Safdie, Jennifer Jason Leigh, Necro, Buddy Duress, Barkhad Abdi, Taliah Webster jt.

Jändrik on inimeseloom. Miskipärast peame ikka ja jälle tõdema, et alati voolav elu ei taha kohe mitte arvestada meie väikeste ja suurte plaanide, tundekeste ja kõige muu toredaga. Kiindume lähedastesse, harjumustesse, varasse ning kurbnaljakal kombel kipume ikka ja jälle pahuraks muutuma, kui kõikehõlmav kulg taas naerulsui nipsu lööb ja meid millestki armsast ilma jätab. See on inimlik, loomulik, mõistetav. Mõnevõrra nukram näib aga see, kui harjumused pidurdavad, veelgi enam, rikuvad ühiskondlike institutsioonide ja süsteemide toimimist, näiteks haridust, haiglaid ja vanglaid. Moodustavad need ju teatud mõttes ühiskondliku hügieeni ning ühiskonna arenedes peab uuenema ka metoodika, mida neis süsteemides rakendatakse. Vastasel juhul muutub see inimesele kahjulikuks. Aina enam kerkib üles küsimus, kas haridus, mida koolis pakutakse, on piisav ka tegelikus elus. Sama tihe arutelu käib selle üle, kuidas peaks karistusseadustik talitama kuritegevuse, kurjategijate, eeskätt inimestega. Kas ja kuidas peaks eksinud inimest karistama, kinni pidama või rehabiliteerima, eluks teiste inimeste keskel uuesti jalule aitama? Rootsis ja Norras tehtud reformid ja vanglasüsteemis karmimate vanglate kõrvale rajatud vabamad asutused on kahtlemata andnud häid tulemusi retsidivismi vähendamises. Kindlasti ei toimi säärane käsitus igal juhul ja kõigis valdkondades, kuid tulega tuld ei kustuta, millele osutas juba sada aastat tagasi Lev Tolstoi. Siinkohal tuleb mõtelda, kui palju on saja aastaga muutunud suhtumine kurjategijatesse ning kui palju on muutunud karistusseadustik.

Nüüd jõuamegi jutuga vendade Safdie’de viimase filmini „Hea aeg“. Connie Nikas (Robert Pattinson) kaasab oma vaimse puudega venna Nicki (Benny Safdie) pangaröövi. Rööv ebaõnnestub ning eeluurimise käigus satub Nick riigi suuruselt teise vanglasse Rikers Islandil. Vangla on tõepoolest olemas ja on kurikuulus vangide hooletusse jätmise ja väärkohtlemise poolest. Muuseas, ligikaudu 85% vahialustest viibibki saarel eeluurimise ajal.¹ New York Timesi 2014. aasta uuringu käigus leiti, et 2013. aastal sai 11 kuu jooksul 129 kinnipeetavat vägivaldsetes kokkupuudetes vangla ametkonnaga nii raskelt vigastada, et vangla arstid neid sealses kliinikus ravida ei suutnud. Kirss tordil: 77% vigastatutest oli diagnoositud vaimse puudega.² 2017. aastaks on asi nii kaugele jõudnud, et New Yorgi linnapea Bill de Blasio on teatanud plaanist Rikers Islandi vangla sulgeda, kui kuritegevuse määr püsib madal ja sealne vangide arv langeb kümnelt tuhandelt viiele tuhandele.³ Nicki käekäik areneb täpselt samas rütmis uuringu kinnipeetavatega.

„Hea aeg“ ongi sügav ja vormilt meisterlik sissevaade vaevatud inimmeelde, mis on täis valest kasvatusest, halvast keskkonnast võrsunud mõttekäike. Film näitab, kuidas sealne karistussüsteem aitab kuritegevusele ainult kaasa, ning juhib vaataja tähelepanu sellele, kui õhkõrn on piir vaimse puudega inimese ja halva kasvukeskkonna ohvri (hilisema kurjategija) mõtlemise vahel. Sel moel kaht eri mõttemaailma portreteerides annavad režissöörid aimdust, kuidas peaks kuritegevusega tegelema: kurjategijas peitub inimene, kes vajab samamoodi hoolt ja armastust nagu iga teinegi siin ilmas. Seda kõike kuvavad Safdie’d ajakirjandusliku süvitsi minekuga, realistlikkust taotleva visuaalse keelega (pannes vaataja parimail hetkil unustama, et tegemist on filmiga) ning köitva, keerdkäike täis tempoka stsenaariumiga. Kõigele sellele pumpab adrenaliini juurde veel filmi elektrooniline heliriba.

Safdie’de filmikeel on kasvanud välja New Yorgis ringikolamisest, sealse elu ja asukate jälgimisest, nendega läbikäimisest. Alustanud omal käel filmitegemist juba noores eas, on vendadel olnud küllalt aega filmikunstiga eksperimenteerida. Lugude, mis kajastavad nii mõnigi kord nende enda peresuhteid, loomiseks ei pelga nad suhtlemist ka ühiskonna põlatumate kihtidega. Veel enam: võimaluse korral ei tõrgu nad ka abivajajaid aitamast. Nii läks näiteks Arielle Holmesiga, kellega Josh Safdie juhuslikult Manhattanil oli tutvunud. Kuulnud narkomaania all kannatava naise raskest minevikust, õhutas Josh teda memuaare kirjutama, mis sai hiljem vendade eelviimase filmi „Käi põrgu, jumal“⁴ stsenaariumi aluseks. Filmis astus Holmes üles iseendana ja pärast aidanud Josh omal kulul naise võõrutusravile.⁵ Kuna Safdie’d armastavad linnades nähtut raporteerida, jäljendab ka nende filmide visuaalne keel meediast ja televisioonist pärit kaameratehnikaid. Vendadega varemgi koostööd teinud operaatori Sean William Price’i filmitud „Hea aeg“ pole erand. Käsikaamera, suumobjektiivid ja „lohakas“ kaameratöö loovad tõsielufilmi mulje. Kaamera püüab sageli justkui stseenis toimuvaga kaasas käia – olulise detaili ilmumist stseeni näidatakse suumi abil kaadrit katkestamata, filmimist jätkates. Objektid ja figuurid, mis peaksid jääma fookusesse, nihkuvad tihtipeale kas kaamera või elemendi enda liikumise tõttu fookusest välja. Ühtepuhku pole kaamerale jäetud piisavalt ruumi kaadrit „ilusti“ komponeerida ning kaamera seisab objektidel otse näos kinni.

See kõik loob mulje, nagu areneks toimuv reaalajas ning operaator(id) peaks(id) hullupööra vaeva nägema, et kõike jooksult filmile püüda. Säärane esteetika tekitab paljude stseenide puhul tunde, nagu ei vaatakski mängufilmi, vaid tõsielusündmusi. Sellist realistlikku efekti püüavad Safdie’d oma sõnul ka luua, eriti mõjusalt on nad selle illusiooni saavutanud „Käi põrgu, jumalas“.

Et kirjeldatud tunne „Heas ajas“ kogu aeg nii tuntav ei ole, näib tulenevat filmi liialt heast ja sisutihedast stsenaa­riumist. „Käi põrgu, jumala“ suhteliselt tegevuseta süžee, kus tegelased jõlguvad suure osa ajast mööda linna ringi, mõjub juba iseenesest väga tõsielufilmilikult. Kindlasti ei tohi siin kirjutatut aga lugeda kui „Hea aja“ kriitikat. Tegelikult paistab, et režissöörid ei püüagi tõsieluillusiooni igal hetkel säilitada, vaid kasutavad seda valikuliselt mõne episoodi vürtsitamiseks võimendamaks nende mõjusust. Teistes stseenides töötab paremini traditsioonilisem, esteetiliselt ilusam kinemato­graafia. „Heas ajas“ kohtab mõlemat. Mis puudutab juba mainitud liialt head stsenaariumi, siis on see (ilma igasuguse naljata) äärmiselt kaasakiskuvalt kirjutatud. Pärast Nicki kinnikukkumist püsib lugu suurema osa ajast koos Conniega, kes näitab venda vanglast päästes üles ülimat leidlikkust. Auhinda vääriva nutikusega sumpab ta läbi kõigest, mida kadalippu läbides ise kokku oli kuhjanud. Seda adrenaliinisööstu saatev muusika surub vaataja aina rohkem tegevuse sisse. Vendade peamiseks saavutuseks peab aga lugema kahe pealtnäha erineva mõttemaailma – vaimse puude all kannatava inimese ja kuritegelikule teele kaldunu – samastamist. Mõlemad talitavad hirmust ajendatuna ja see kramplik nurkasurutu tunne kandub vaatajale üle.

„Hea aeg“ on väga hästi läbi komponeeritud linatükk. Filmi stsenaariumi võiks kohati lausa teaterlikuks nimetada, sest nii mõnegi tegelase taust või detail ilmub läbi virtuoosse monoloogi. Siin asub filmi veel üks tugev külg – oskus olla visuaalselt innovaatiline, kasutades samal ajal vägagi kirjanduslikke võtteid. Safdie’d suudavad panna tolstoilikult mõtlema, kas mitte igaüks meist poleks teatud olukorras võimeline kurja korda saatma. Ja lõpetuseks: jäi vist mainimata, et Robert Pattinson teeb nii hea rolli, et lausa lust ja lillepidu.

1 https://en.wikipedia.org/wiki/Rikers_Island

2 https://www.nytimes.com/2014/07/14/nyregion/rikers-study-finds-prisoners-injured-by-employees.html

3 https://en.wikipedia.org/wiki/Rikers_Island

4 „Heaven Knows What“ Josh ja Benny Safdie, 2014.

5 Ajakirja The Fader intervjuu vendade Safdie’dega http://www.thefader.com/2017/08/21/safdie-brothers-good-time-movie-interview-buddy-duress-robert-pattinson