Puuri pandud vabadus

AURELIA AASA

Mängufilm „Mustang“ (Türgi, Prantsusmaa, Saksamaa, 2015, 97 min), režissöör Deniz Gamze Ergüven, stsenaristid Deniz Gamze Ergüven ja Alice Winocour, operaatorid David Chizallet ja Ersin Gok, helilooja Warren Ellis. Osades Güneş Şensoy, Doğa Doğuşlu, Tuğba Sunguroğlu, Elit İşcan, İlayda Akdoğan jt.

Viis filmi peategelast koos režissööri Deniz Gamze Ergüveniga (keskel kirjus kleidis).

Viis filmi peategelast koos režissööri Deniz Gamze Ergüveniga (keskel kirjus kleidis).

Internet

„Mustang“ on südamlik õedraama, mis räägib suurekssirgumisest traditsiooniliste soorollidega ühiskonnas. Sündmused kulgevad mööda tõsist rada, ent pakuvad ometi helgeid ja sooje emotsioone. Jagub südamlikku huumorit, aga ka lootust ja kõikevõitvat armastust. Deniz Gamze Ergüveni mängufilmidebüüt põhineb osalt tema enda, osalt teiste kogemustel. Keskmes on viis teismelist türgi neidu, kes kasvavad vanaema (Nihal G. Koldaş) ja karmikäelise onu (Ayberk Peckan) käe all. Siirast lapsepõlverõõmust enam kogevad õed julmust, pettumusi ja neile peale surutud elustandardeid.

Neidude vabadusiha põrkub eestkostjate maailmanägemusega, kus naise osaks on pealesunnitud vooruslikkus ja alalhoidlikkus, mis kulmineerub abielu ja laste kasvatamisega. Sama mustri jätkajana nähakse ka tüdrukuid. Lapsemeelne meresuplus käivitab radikaalsete sündmuste ahela, kus põimuvad vastandlikud tunded, soovid ja hirmud. Neidude pakatav elulust ei sobitu onu ja vanaema maailmaga, on seega hirmutav ja nõuab väljajuurimist. Algab kiire ja põhjalik ümberkasvatusprotsess, mis hõlmab kokandustunde, vagurusteraapiat ja süütuse-teste. Keelatakse ka potentsiaalselt halvale teele meelitavad ahvatlused nagu liigselt paljastavad riided, telefonid ja isegi arvutid. Päev-päevalt meenutab maja külaserval üha enam trellidega koduperenaiste vabrikut.

„Mustang“ on tonaalsuselt kohati vägagi sarnane „Süütud enesetapud“ („The Virgin Suicides“, Sofia Coppola, 1999): viis õde, karmid eestkostjad, tüdrukute vastuseis ja aeglaselt süvenev meeleheide. Siiski joonistuvad „Mustangis“ selgemalt välja õdede erinevad iseloomud nagu ka nende kurbuse ja rusutuse põhjused. Iga tegelane on omaette karakter. Nad pole lihtsalt õed, kes peavad ühiselt vastu seisma perekonna türanniale, vaid viis eripalgelist indiviidi, kellest igaüks läheneb probleemile natuurile vastavalt. Mängu tulevad kavalus, mässumeelsus ja allaandmine, ent on ka esimese armastuse piire murdvat võlujõudu. Segaduse keskel triumfeerib särav pesamuna Lale (Günes Sensoy), kes mõjub usutava ja autentsena, andes tooni kogu filmile. Vanemad õed kaovad pildilt varem. Täpsemalt siis, kui saabub aeg sõuda abieluranda ja kosilased, magusakarp käes, ukse taga kella annavad. Perekonna traditsiooniline joon on selleski osas vankumatu: majja kutsutakse abielukandidaadid ning nende vanemad. Tüdrukud serveerivad teed ja küpsiseid. Neiud ongi justkui ühest perest teise rändav kaup, objektid, kelle valib välja mees. Veelgi enam on sõnaõigust mehe vanematel. Armastusse suhtutakse kui õpitavasse kategooriasse ja seksuaalne lähedus on abiellumiseni rangelt keelatud tabu. Ainus eestkostjate vihje seksile leiab aset siis, kui vanaema võtab lukustatud kapist välja raamatu „Kõik seksi kohta“. Sama raudne, kui on tüdrukutele ette seatud reeglistik, on ka nende vastupanu. Pigem suurendab elutingimuste karmistamine tüdrukutes pulbitsevat trotsi. Süütutest väljahiilimistest jõutakse rangelt taunitud abielueelse seksini ning isegi noorimat õde Lalet võib näha vanaema kallist seksiõpikut tudeerimas ja samal ajal köögis süüa tegemas, toit potis põlemas.

Inebolu-nimelises külas toimuv peegeldab Türgis valitsevaid elunorme, mis pole veel täielikult kadunud. Sündmusi võib aga vaadata ka kui patriarhaarse maailmavaate kandjate reaktsiooni läänelikkuse sissetungile. Külas sulgutakse järjest kiivamalt oma ringi, justkui kartes uute ideede pealetungi või traditsioonide väljasuremist. Küla, kus elu kulgeb sajandeid püsinud arusaamade rütmis, oleks justkui isoleeritud sellest Türgist, millest unistavad tüdrukud. Mitmed viited İstanbulile teevad linnast filmi kontekstis vabaduse ja tänapäevase Türgi sümboli. Samal ajal kulgeb elu külas harjumuspäraselt: mehed vaatavad jalgpalli ja suplevad patriarhaalsuse mullis, naised teevad romantiliste seebiooperite taustal vaikides majapidamistöid. Õdedele õpetussõnu jagavaid naisi oleks aga väär süüdistada südameheaduse puudumises. Nii mõnelgi korral päästavad nad tüdrukud nahatäiest. Nad võivad isegi tüdrukuid mõista, ent aastad on neid õpetanud ohjeldama oma soove, allutama end äraproovitud elukorraldusele ja tõekspidamistele, mis erinevad jäägitult noorema põlvkonna neidude omadest. Õed, kelle ainus soov on iseseisvalt oma eluteed sammuda, on seega mässajad alalhoidlike naiste ja šovinistlike meeste seas.

Usuküsimused ei näi seejuures olevat kuigivõrd määravad. Vanema põlvkonna hulgas on religioonil küll kindel koht, kuid õed ei näi viimasele suurt tähelepanu pööravat. Ei selgu, kas islamil on nende elus üldse mingi roll. Religioonist enam on fookuses naise ja naine olemise roll. Kahtlemata on patriarhaalse minevikuga Türgi sobiv pinnas, et kajastada teemat äärmuslikust vaatenurgast. Viie õe lugu on aga vaid üks näide naistele pandud ootustest ja kohustustest, mis kahtlemata joonistuvadki eriti selgelt välja just rangelt religioosses ja meeste ülemvõimu tunnistavas kultuuris. Siin on tüdrukutel olemas vähemalt teoreetiline põgenemistee. Türgi kultuur on laiemas plaanis mitmekihilisem pisikese küla aegunud maailmavaatest. Poleks majal trelle, onu vägivaldset survet ja vaimset kurnatust, kulgeks lahenduste leidmine ladusamalt. Alati ei jõutagi astuda vajalikke samme enne, kui on liiga hilja. Selma (Tuğba Sunguroğlu), kes pole nii otsustav kui romantikust Sonay (İlayda Akdoğan) või mässumeelne ja isegi brutaalselt julge Ece (Elit İşcan), on õdedest ehk kõige allaheitlikum. Võitlemisest väsinuna astub Selma abiellu talle määratud mehega. Seda vaatamata omavahelise külgetõmbe puudumisele mistõttu nõuab isegi üksteisega kõnelemine neilt ülimat pingutust. Pulmaõhtul kõnnib Selma ringi, kulistades klaasipõhja jäänud alkoholiriismeid, tema abikaasa istub vaikides. Taustaks kõlab traditsiooniline türgi pulmamuusika. Kontrast tõelise armastuse leidnud Sonayga on täielik. Samal päeval abiellunud õdesid ootab ees totaalselt erinev elu. Kui Sonay tähistab aga pigem erakordset, õnnelikku ja muinasjutulist saatust, siis Selmaga toimunu juhtub paljude naistega, kes peavad end kehtestama meesšovinistlikus ühiskonnas. Kõrvaltvaatajal on kergem mõista tervikpilti, näha probleemide põhjusi ja pakkuda lahendusi, viimast eriti meie kultuuris eksisteerivate tõekspidamistele ja õigustele toetudes. Kuidas hindavad filmi mosleminaised või -mehed? Võimalik, et on ka neid, kes näevad onu tegevuses pelgalt muret hoolealuste maine ja tuleviku pärast. Elu külas ju toimis, oli nii sajandeid toiminud ning taotleti ainult selle harjumuspärast jätkumist. Lõivu pidid maksma mässumeelsed tüdrukud, emantsipatsioonist puutumata jäänud naised võinuksid aga oludega kohaneda ja leppida. Nii nagu seda olid teinud tüdrukute esiemad. Paraku on leppimine õdedele vastuvõetamatu.

Õdede eri radu kulgeva saatuse kõrval jääb filmist kummitama ka nende ühiselt veedetud aeg. Mitte majas filmitud stseenid, kus tüdrukud lebavad üksteise otsas kui nukrad puurilinnud, vaid hetked, mil neis kõigis pulbitseb vabadus. Olgu see siis põgusatel põgenemishetkedel või autosõidu ajal, tuul juustes lehvimas. Justkui oleksid nad lõputul teekonnal – ei kurda saatust ega allaandmist. Õdede omavaheline side ei kao iial, kuigi nende elu võtab eri suuna. Armastus vabaduse vastu jääb siiski lõpuni püsima ja omal moel püüdlevad selle poole kõik kolm nooremat õde, Lalega eesotsas. „Mustang“ pole aga pelgalt film õdedest, kes otsivad oma kohta karmide eestkostjate võrgus, kivistunud arusaamade rägastikus. „Mustang“ on südamlik lugu julgusest, armastusest ja vastupanust, ennekõike aga vabaduse poeetiline ja jõuline triumf.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar