Püssipauguga uude aastasse

MARLEEN ROOSNA

Mängufilm „Ema“ (Meteoriit, Eesti 2016, 89 min), režissöör Kadri Kõusaar, stsenarist Leana Jalukse, operaator Jean-Noël Mustonen. Osades Tiina Mälberg, Andres Tabun, Andres Noormets, Jaan Pehk jt.

Filmi nimitegelane (Tiina Mälberg) teeb „Emas“ veenva mängufilmidebüüdi.

Filmi nimitegelane (Tiina Mälberg) teeb „Emas“ veenva mängufilmidebüüdi.

Heikki Leis

„Ka talve tardumuses, veab teistel armastuses …“ kõlavad sõnad Jaan Pehki ja Vaiko Epliku „Liblikas“, mis on tunnuslooks Eesti alanud aasta avafilmis, režissöör Kadri Kõusaare trilleris „Ema“.

„Ema“ räägib täitumata unistustest ja armastuse puudumisest keset väikelinna argist üksildust. Loo keskmes on nimitegelane (Tiina Mälberg), kes hooldab tulistamise tagajärjel koomasse langenud täiskasvanud poega ja kostitab iga päev väikelinna kodanikke, kes käivad tema koomas pojale pihtimas, üritades juhtunut mõista. Mis juhtus? Kes tegi? Kus on poja kadunud raha? Vastuste otsimine teeb väikelinna tabanud traagikast tumeda trilleri, kus motiiviga kahtlusaluseks sobib iga kõrvaltegelane. „Kuidas saab olla nii, et siin väikelinnas keegi midagi ei tea?“ on filmi reklaamlause, repliik kohaliku konstaabli Savi (Jaan Pehk) suust. Too otsib pihtapandud kampsunit ja lillepotti, ent peab uurima ka tulistamist. Lause ja konstaabli karakter illustreerivad filmi tooni ja olemust. Kohati mõrkja huumoriga väikelinnaelu on nagu vaga vesi, millel sügav põhi.

Filmi vaadates hakkab peas kummitama ansambli HU? 2008. aasta albumi „Film“ hittlugu „Depressiivsed Eesti väikelinnad“. Ka „Ema“ räägib depressiivse vinkliga kohast, kus eluunistus on kasutatud bemar või eramaja ja suur-suur peenar. Filmi kannab irooniliselt väikelinna mentaliteet, mis ajab itsitama, ent paneb aususe tõttu punastama need, kes ise sealt pärit. Film on üles võetud Ida-Virumaal, täpsemalt Kiviõlis, Lüganusel ja Kohtla-Järvel. Süžees pole konkreetsel maakonnal märgilist tähtsust. Vahest eelistati seda regiooni rahastuse tõttu, sest Viru Filmifond toetas filmivõtteid Ida-Virumaal.

Maarjamaa napp filmirahastus pole uue aasta uudis. Tuleb krabada, kust vähegi antakse ja kuhu küüned taha saab. „Ema“ sai jalad alla tänu stsenarist Leana Jaluksele, kes võitis stsenaariumiga eelmisel kevadel mikroeelarveliste mängufilmide konkursil 120 000 eurot. Sellise eelarve raamistikus pole kerge tugevat trillerit kirjutada, ent stsenarist on hästi hakkama saanud, naelutades vaataja kinopingile ja lastes kogu filmi vältel mõistatada, mis tegelikult juhtus ja kes vastutab. Kuigi tegevuspaik on peamiselt üks, peategelase kodu, pole teostus siiski rahapuuduse tõttu kannatanud, vaid on lihtne, lööv ja stiilipuhas oma väljapeetult ilusa operaatoritöö ja tunnetusliku montaažiga.

Vagur tagasihoidlikkus on „Ema“ vooruseks, ent pealispinna all pulbitseb kavalalt kirjutatud sünge lugu, mis ei reeda vaatajale paljut. Kadri Kõusaar on ekraniseerinud loo arenduse rütmiliselt aeglase dünaamikaga, mis avab käsikäes süžeega vaikselt kihte, et jõuda sisu tuumani. Neid kihte koorivad kõrvaltegelased, kellest igaühel on koomas mehega oma asi ajada või salajutt rääkida. Kõnealused asjad ja jutud loovad motiiviga kahtlusaluseid, kes teenivad auga filmi žanri. Stsenarist Leana Jaluksele on see esimene mängufilm ja ta demonstreerib kirjutamise meistriklassi. Lõpplahendus on niivõrd ootamatu, et kui tahta filmist maksimum välja pigistada, tuleks „Ema“ lausa kaks korda vaadata, kuna teistkordsel nägemisel on vaatenurk esimese korraga võrreldes totaalselt vastupidine.

Režissöör Kadri Kõusaar näitab tugevat taset ja vaistu, eelkõige oma taktikepi järgi seatud näitlejatöödega, mida tundub iseloomustavat piire kompav psühho­loogiline läbimäng. Vinti on keeratud täpselt parajalt, et jätta lukku alles salapära ja eksitavad kahtlused. Trilleripärast kaasakiskuvat ohutunnet vaatajal ei teki, kuna traagiline sündmus on juhtunud enne filmi algust. Ometi on kõik paigas ja tasakaalus. Režissööri kõrval tuleb siinkohal au anda filmi peategelast mängivale Rakvere teatri näitlejatarile Tiina Mälbergile, kellele see on esimene peaosa filmis. Tema tegelane on üksildane ja ahastuses, kuid tõelise armastuse lootus pole temast ometi kadunud.

Ema tegelaskuju seab filmi valdavaks tooniks trööstitu melanhoolia, mis meenutab eesti filmi meistriteost „Sügisballi“ (Veiko Õunpuu, 2007). Kui viimast on nimetatud süsimustaks komöödiaks, siis „Ema“ vaatajat ei naeruta, vaid paneb üksikutel hetkedel muigama, püsides oma žanri raamides. Kahte filmi ühendab aga inimese kui üksiku olendi eraldatuse temaatika. Mõlemas otsitakse armastust ning lähedust. „Sügisballis“ ütleb Rain Tolgi tegelaskuju kirjanik Mati: „Igas selles kuradi karbis on ju inimene, kes tahab õnnelik olla.“ Kõusaare „Emaski“ tahab iga inimene olla õnnelik, aga Lasnamäe asemel on väikelinn, kus õhtuti pole midagi teha, ja suve suurim sündmus on Ott Leplandi kontsert.

Peale Tiina Mälbergi jäi meisterliku näitlejatööga silma kohaliku kooli direktorit kehastav Andres Noormets. Samuti üllatas positiivselt konstaabel Savi rollis üles astunud Jaan Pehk, kes oli osatäitjana ehe ja siiras. Pehu lauldud „Liblikas“ pakub filmi lõpus ühe ootamatuma süžeest tingitud emotsiooni, jutustades toimunud loo justkui konstaabli vaatenurgast. Vaatajale jääb siiski võimalus teha omad järeldused, kuna lõpplahendus jääb paljuski lahti. Kas juhtunus on süüdi kuritöö toimepanija või keegi teine? Kellegi südametunnistusel see lugu igatahes on. Filmi kolmas ehk viimane vaatus on terviku intrigeerivaim osa ja filmitegijad on selle kavalalt lahendanud. Äramärkimist väärib filmi heli, filmimuusika valik ja pinge loomine vaikusega. Need sobivad oivaliselt antud filmi temaatika ja tooniga, toetades lugu ja võimendades trillerlikku põnevust.

Pehk laulab „Ka talve tardumuses, veab teistel armastuses, ma võin sulle andeks anda“. Tagantjärele tarkus pole vabandus, ent tagasivaates saab mõelda, kes peaks kellele andestama ja kas andestab või on juba liiga hilja. Režissöör on siin oma seisukohale vaid vihjanud. Kõusaare Cannes’i filmifestivalil linastunud debüütfilmi „Magnus“ (2007) näitamise on kohus keelanud 2025. aastani. Teine mängufilm „Kohtumõistja“ („The Arbiter“, 2013) valiti rahvusvaheliselt tunnustatud Karlovy Vary A-kategooria filmifestivali programmi. Ka „Emal“ on potentsiaali pälvida rahvusvaheline tunnustus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar