Puhastav animateraapia

Ülo Pikkov: „Nukkude kaudu enese väljendamine tähendab mulle abstraktset mõtlemist, mis on inimesele väga omane.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Ülo Pikkovi hiljutiste filmide hulgast saab kokku panna sellise lühiprogrammi, mis sobis lausa ideaalselt näitamiseks väliseestlastele Toronto Eesti dokumentaalfilmide festivalil „Estdocs“. „Estdocsil“ linastunud neli lühi­animafilmi, mida võib tinglikult pidada ka dokumentaalfilmideks või vähemalt dokumentaalse elemendiga filmideks, on tehtud mälu ja minevikupainete teemal. Ta on otsinud Eesti armilisest lähiminevikust välja valusad hetked ja hingeminevad lood. Pikkovi meistriklassi, ühisteraapia sessiooni, mis ärgitatud jagatud ja filmivormi valatud lugudest – „Keha mälu“ (2011), „Tik-tak“ (2015), „Tühi ruum“ (2016) ja „Minnalaskmine“ (2017) –, saatis Pikkovi kunstnikukommentaar nende filmide ja filmitegemise meetodite kohta üldse. Siinkohal mõned väljavõtted tema räägitust tema enda sõnadega.

Inimlikud nukud

Nimetan end animaatoriks, animeeritud filmide, täpsemalt nukufilmide režissööriks. Nukkudega on nii, et nendega töötatud aastate jooksul olen kuidagi avastanud, et nukud avavad väga hästi inimlikkuse või selle tähenduse. Alati on käinud arutelu selle üle, mis siis tegelikult eristab inimese teistest elusolenditest. Näiteks ühe marksistliku teooria kohaselt on ainult inimestel võime teha tööriistu, aga nagu me teame, kasutavad ka mitmed loomad keppe või muid käepäraseid vahendeid, et näiteks asju kätte saada. Siis tuli postmarksistlik teooria, mille väitel on ainult inimesed võimelised tegema tööriistu, et nende abil teha teisi tööriistu. Nüüd on bioloogid siiski tõestanud, et seda teevad ka loomad. Nägin omaenda aknast, kuidas varesed panevad tammetõrud tänavale, valgusfoori alla, et autod neist üle sõidaksid ja neil oleks pärast mugav need ära süüa. Väga nutikas.

Nukkude kaudu enese väljendamine tähendab mulle abstraktset mõtlemist, mis on inimesele – ja võib-olla ainult inimesele – väga omane. Nukud on mulle väga olulised. Kuni me oleme võimelised uskuma nukkudesse ja nende abil räägitud lugudesse, võime end nimetada inimesteks.

Filmis tõelisest materjalist füüsiliste objektide kasutamise korral tunduvad ka filmist saadavad mälestused olevat tõelisemad, käegakatsutavamad. Ka joonisfilmi puhul jääb film muidugi kauaks ajaks meelde, aga kui ühendada see päris objektide kasutamisega filmis, lülitab see mälu mingil teisel moel tööle. See huvitab mind väga.

Traditsiooniliselt liigitatakse animatsioon fantaasiafilmide valdkonda, aga väike grupp animaatoreid, kelle hulka ma ka iseenda arvan, teevad nn animadokke, animeeritud dokumentaalfilme. Neis filmides on dokumentalistika mängulisem, aga kui film põhineb tõsielusündmustel või sellel on seos eluga, siis kasutatakse sellist žanrimääratlust. Selline žanr mind kõige enam huvitabki.

Tihti küsitakse minult, kust ma oma filmideks mõtteid saan. Mul on kogu aeg igasuguseid mõtteid, millest peaks filmi tegema. Mõned mõtted jäävad aga tõeliselt kummitama ja käivad minuga kaasas seni, kuni filmiks saavad.

Kurbus ja „Minnalaskmine“

Oma uusimat filmi „Minnalaskmine“ tehes sain tuttavaks ühe lastekodulapsega, kellel on väga traagiline minevik. Meist said head sõbrad. Ma tõin ta stuudiosse ning näitasin, kuidas ma töötan ja kuidas animatsiooni tehakse. Talle meeldis see kõik, aga ta oli väga häbelik ega soovinud eriti inimestega suhelda.

Tema aitas mul filmi jaoks nukud ehitada. Need nukud filmis on tehtud Saksamaalt pärit üle saja aasta vanuste savinukkude osadest, mis leiti ühe nukuvabriku lähistelt. Ebastandardsed osad olid minema visatud, aga need leiti hiljuti üles kohalikust prügi ladustamise kohast. Me otsustasime need ära kasutada. Pakkusin talle ka võimalust animeerida, aga see teda eriti ei huvitanud, aitas vaid veidi, ja ehitas pigem nukke.

Mulle on aastate jooksul sageli öeldud, et mu filmid on kurvad ja depressiivsed, mitte just väga helged. Töötades aga koos selle tüdrukuga „Minnalaskmise“ kallal, nägin, et ta ei vaadanud inimestele alguses üldse silma, aga protsess mõjus talle teraapiliselt. Ühel hetkel oli ta piisavalt julge, et filmi lõpus ka kaamerasse vaadata, justkui usuks ta ka ise, et muredele julgelt silma vaadates on võimalik neist vabaneda. Kuigi mu filmid ei pruugi olla väga õnnelikud filmid, usun ma, et nende lõpus paistab ometi valgus.

Nukufilmi köögipoolelt

Traditsioonilist dokumentaalfilmi tehes on montaažifaasis vaja ette võtta tunde kestev materjalihulk. Mu naine Heilika Pikkov tegi dokfilmi „Õlimäe õied“ (2013) ja selle monteerimist alustati 24 tunni materjaliga, millest lõigati siis lõpuks kokku tund. Animatsiooni puhul jääb lõppversioonist välja ehk 5–10% filmitud materjalist. Oleks ju tõesti tore nii, et animeerid aastaid ja siis valid paremad palad välja, aga tegelikult valmistatakse stseenid ikkagi väga põhjalikult ette ja joonistatakse storyboard’id. Animatsioonis valitseb paradoks, et aeglasemat liikumist on raskem üles võtta.

Ja vahel ei klapi koostöö ka nukkudega. „Tik-taki“ puhul oli näiteks nii, et meil oli seal terve hulk nukke, kuid mõnega koostöö sujus ja teistega mitte: nad kukkusid maha ja neile ei meeldinud kogu see asi. Alati oli probleeme ühtede ja samadega. Vahel istud üksi pimedas toas koos terve hulga nukkudega ja tead, et mõnele neist sa eriti ei meeldi.

Töötan alati umbes ühesuguse meeskonnaga, mis on tegelikult väga väike. Ainult hullud viitsivad sellise asjaga tegelda. Mul on üks kaameramees Raivo Möllits, täielik introvert, kes ei räägi eriti midagi, aga kellele meeldib mingil põhjusel minuga koos töötada. Tihti teen filme koos oma endise õpilase Anu-Laura Tuttelbergiga, kes on väga andekas ja teinud mu filmide kunstnikutöö, samuti animaator Märt Kiviga.

Mu filmides on aga vahetunud heliloojad. Ma olen ise muusika vallas väga saamatu. Hakkan heliloojatega koostööd tegema juba väga varases faasis. Vahel on mul juba alguses mingi ettekujutus, mida ma tahan saada, ja alustan läbirääkimistega väga vara. See meeldib mulle, et olen nüüd koos töötanud enamikuga Eesti tänapäeva heliloojatest. Mu töö võimaldab mul neid kõiki kohata.

Kord kuulsin Maarja Nuuti ja mulle väga meeldis üks tema lugu „Veere, veere, päevakene“. Tahtsin seda kasutada „Tik-taki“ teemaloona. Me kohtusime ja lõpuks tegi ta selle mu filmi tarvis veidi ümber. Tookord olin oma idees juba alguses väga kindel, vahel on algne visioon ka abstraktsem. Enamasti lasen heliloojal tegutseda üsna vabalt, aga mitte täielikus vabaduses. Ma ei ole muusik ega helilooja ning seetõttu saavad mu juhtnöörid olla ainult väga üldised.

Ma ei vaata ausalt öelda ka väga palju filme. Loen küll palju ja leian palju inspiratsiooni kirjandusest. Loomulikult on mul ka filmivallas omad lemmikud, aga ma ei tahaks kedagi nimetada, sest tihti pole need isikud, vaid ainult mõned filmid. Õpetasin tükk aega kunstiakadeemias tudengeid ja uute tudengite puhul oli alati näha, et fanaatikust ei saa kunagi head kunstnikku. Nendest, kellel oli ette näidata väga pikk ja peen mõjutajate nimekiri, ei saanud enamasti originaalseid tegijaid. Ma püüan hoolega mitte kedagi filmi- või animatsiooni vallast kopeerida. Kindlasti on palju teadmatuid või alateadlikke mõjusid. Kunstilise nukufilmi tegijate ring on ausalt öelda väga väike, nii et ükskõik, mida sa ka ei teeks, võrreldakse sind mingil hetkel niikuinii paratamatult kellegagi.