Puškin eduka detektiivina

Aarne Ruben

Armutakse, pidutsetakse, hakatakse võimudele vastu ja luuletatakse. 2x kaader filmist

Ajalooline põnevusdraama „18-14” (Venemaa 2007, 101 min). Režissöör Andres Puustusmaa, produtsendid Aleksandr Rodjanski ja Sergei Melkumov, stsenarist Dmitri Miropolski. Osades Stepan Balškin, Ivan Makarevitš, Stas Belorezov, Bogdan Stupka, Aleksandr Baširov, Leonid Gromov, Jevgeni Djatlov, Juri Itskov, Juri Nifontov, Fjodor Bondartšuk jt. Linastub Tallinna kobarkinos.

 

 

Filminduse vallas tuleb Venemaalt viimasel ajal lausa hämmastavaid teateid. Venemaa on muutunud jälle tugevaks filmimaaks ja oma osa selles, nagu selgub, on nüüd ka eesti mehel Andres Puustusmaal! Venelasele väljahääldamiseks liiga keeruka nimega mehel kulus Vene radadel tükk aega, enne kui ta jalad alla sai, aga tulemus on seda hämmastavam. Puustusmaa on võtnud lavastamiseks kooliõpikutest hästi meeles Tsarskoje Selo lütseumi episoodid, millele on lisatud ootamatu vurhv: neli või enamgi inimest mõrvanud maniaki teema.

Tsarskoje Selo eliitlütseumis õpivad aadlinoored, kellest igaüks saab hiljem millegi poolest kuulsaks: Puštšin, Puškin, Delvig, Küchelbecker, Danzas, Gortšakov. Juba nimed ise annavad filmile elitaarsust. Armutakse, pidutsetakse, hakatakse võimudele vastu ja luuletatakse – kahe sõnaga, tehakse kõike seda, millest on oma tagantjärele meenutustes kirjutanud nii Puškin kui Puštšin. Nagu Venemaal kombeks, on kõik orjad ülevalt alla, kastisüsteem lokkab, pugemine on igapäevane nähtus ja kusagilt kõrgelt juhib kogu spektaaklit kõikvõimas krahv Araktšejev, kindral, tsaari parim sõber ja riiginõukogu esimees kaitseasjades. Viimasele kuulub ütlus: „Kuna ma nii kõrgel olen, siis minu peale võite kaevata ainult Jumalale.” Nagu linateosestki näha, päris kõike Araktšejev ikkagi ei suuda.

 

Neiude kõrid

Issanda välgu ja piitsana lööb sesse rahulikku maailma ootamatult sisse midagi erakordselt jubedat: Tsarskoje Selo pargis algavad tapatööd. Tundmatu maniakk, nimetatud lühidalt Tsarskoselski Dušegubets’iks, asub hilisõhtuti pimedas pargis tapma noori neiusid. Ohvritel lõigatakse kõri läbi, nii et lõualuugi jääb rippuma, tunnistuseks mõrvamise erakordsest küünilisusest. Otsekohe saadavad võimud välja kogenud detektiivi Anani Feodosjevitš Barzuki. Detektiivi eesnimi Anani näitab, et ta peaks tegelema asjaga, mida nimetatakse vene keeles „analiz”. Too teeb seda aga ebaefektiivselt. Kõik kolm kahtlusalust: melo- ja nümfomaanist krahv Tolstoi, väike Puštšin ise ja lütseumi arst Franz Peschel langevad ära. Muidugi, Barzuk püüab mis hirmus, aga oma liiga konstrueeritud skeemide tõttu langeb mõrvaseeria uurimisel konkurentsist välja. Meistrilt peavad töö üle võtma nooruk Gortšakov (kellest hiljem saab Vene uue diplomaatia looja) ja muidugi väike Aleksandr Puškin isiklikult.

Meie põlvkond, kes näinud ära ühe impeeriumi lõpu, suhtub Puustusmaa filmi ainesse isiklikult. Nimelt tegime läbi vene keele ja kultuuri süvaõppe nii nagu nõukogulik haridusminister selle 1979. aastal sätestas. Mis mõistagi tähendab, et niisugused nimed nagu Küchelbecker või Delvig on meile ammu pealuusse raiutud. Dekabristinoorukite nimed ilmuvad meie pea-ajju kusagilt ammusest, kolmanda või isegi teise klassi ladestusest, tuues mällu mingis vene keele tunnis jäätunud aknast välja piiludes nähtud okstel nokkivaid leevikesi. Muidugi seletas õpetaja Puškini märgisüsteemi imetlusväärset jõudu ega unustanud kunagi mainimast, et Venemaa esipoeedi luulerea „mu armsate päevade tuvi” taga oli just nimelt tema pärisorjatarist hoidja Arina Rodionovna, kes tutvustas „nõukogude vene kultuuri säravaimat ehet vene bõliinade voolava rikkusega”. Sügis Mihhailovskojes polnud täis mitte ainult bõliinakangelaste maailma, vaid ka kaaslütseistid Puštšin, Delvig, Danzas ja teised ilmusid sinna mitte ainult füüsiliste, vaid muuhulgas vaimsete isikutena.

 

Vabandage, ma ei teadnud, et olete rase

Filmi koega sobivad hästi ka kahemõttelised Puškini naljad, mis meie ajal ikka suust suhu liikusid, tihti kirjutatuna lapselikult suure käekirjaga ja laialivalguvalt kuivatuspaberile. Nagu see juhtumgi kellegi Piiteri esidaamiga, kelle üheõhtusele soovile talle, daamile, miskit pühendada kuulus luuletaja nõnda deklameeris: „Käige minema, / praegu pole öö, / voodit pole siin, / ja ka mina olen täitsa riides…” Erilise mõnuga lõhverdas rahvas kuulsate puškinlike dialoogide kallal, mis jäid vaimukate katketena rahvahulkade kultuuriteadvusse: „Vabandage, ma ei teadnud, et olete rase!” –  „Siga!” –  „Väga meeldiv, mina olen Puškin.”

Nagu filmistki näha, olid Puškin ja tema sõbrad juba 15aastaselt vaimukamad kui noorukid eales sel ajal. „18-14” kontekstis tähendab see, et filmi tekib kaks diametraalset liini: esiteks poiste omavahelised suhted ja teiseks ametnikud, kes peaksid oma kukekarja kohutavate õnnetuste eest hoidma. Teise liini on stsenarist üles ehitanud suhteliselt keeruliselt, sest liin kätkeb endas suurt hierarhiat, alates Araktšejevist ja nuhkivast koolide inspektorist Piletskist läbi kahe vahetuva koolidirektori (kellest rangemat, Gauenschildi mängib Puustusmaa ise) päris alla, järelevaatajateni välja (viimases kihis peitubki üllatuslikult mõrvar). Kahe liini vahelised üleminekud on väga järsud ja kaamera hüppab täiesti ootamatult Araktšejevi saalist näiteks poiste omavaheliste vehklemistundideni. See näitab, et tegu on hüpliku montaažiga, mis aga kuni lõpuni välja absoluutselt ei häiri.

Filmikeeles on väga häid leide, millest esimestena olgu mainitud kaamera sõit läbi direktori kabineti uksesildi tähtede ruumi sisemusse ning ka teatridaamide dekolteede – ning niisuguse „aksessuaari“ juurde paratamatult kuuluva, filmis tähendusrikka naisekõri näitamine.

Mis aga lausa filmiajalugu teeb, on mu meelest järjekordne episood öises pargis, kus Tolstoi teatri teenijannat jälitab võimalik maniakk, ikka nahkhiire tiibade sarnaste mantlisiilude lehvides. Naine üritab laulukesega meeleolu hoida, kuid ehmatama panevalt lõikab tema laulujuppi kohutav möuramine. Kuid ei, see ei ole tagantpoolt paistev surm, müra tekitab voorimehetroska, mille omanikule lööb peatselt samuti surmakell. Ent naisele leidub tolles müras pääsemine ja see on üks Puustusmaa filmi suuri paradokse. Tegemist on kunstilise vihjega Formani „Amadeusele”.

 

Lehmaigatseja kell

Kriitikat kah. Detektiivkirjanduse parimate traditsioonide kohaselt selgub mõrvar alles filmi viimase kaheteistkümne minuti jooksul. Ma ei oleks varem kuidagi aimanud, et djatka Sazonov, kes kasvatab koerakutsikat ja kogub raha, et emale lehma osta, ongi kolm naist ja kaks meest teravaks ihutud pilpaga külmavereliselt surma saatnud. Puškin kui detektiiv pole selle tõsiasja avastamiseks sugugi metoodiliselt tööd teinud, vaid on lõpliku pildi kokku pannud täiesti juhuslikult: Sazonovi kell lööb täistundi ajal, mil Sazonov oma kambrikeses poiste rahulikku und „valvab”. Kellas tunnevad nii Gortšakov kui Puškin ära sama aparaadi, mille nad on sõbramehe poolest kinkinud Tsarskoje Selo voorimehele, kes nüüd lamab läbilõigatud kõriga surnukambris. Siin oleks võinud markeerida kuriteo avastamise viisi, näiteks kujutada Puškinit ütlemas: „Kell!”

Selle asemel toimub järgmises kaadris hoopis arusaamatu asi: Puškin ja Gortšakov astuvad kooli fassaadiplatsil mõõgavõitlusse, mida mõrvar esialgu pealt vaatab. Ma ei suuda nimetada ühtegi motiivi, miks peaksid uue kuriteo potentsiaalsed ohvrid äkki duelli pidama, kui mõrvar on alles tabamata ja üks neist, Puškin, ise napilt pääsenud (ta elu säästeti, sest poisil ei olnud raha)?! Seda võitlust kujutatakse ka filmi plakatil. Motiveerimatu duell on võib-olla filmile kaasa pandud postmodernistlik jubin, kuivõrd ka vene kino ju aeg-ajalt ses suunas paratamatult liigub.

Filmi ajalooline taust on reaalne. Aastail 1812–1814 sooritas Tsarskoje Selo lütseumi teenija-järelevaataja Konstantin Sazonov seitse jõhkrat röövmõrva. Sündmuste selline kulgemine oli seda ehmatavam, et lugu toimus äärmiselt turvatud kohas, peaaegu keisri enda akende all. Jälgi Tsarskoje Selo õudusest leidub ka Puškini luules. Luulegigant on kirjutanud: „Nii kuidas Jumal meid kord loonud, / taas oli kord mul elu ant’: / mu teener oli kalk Sazonov / ja Peschel meie markitant.” Puškin pääses oma nooruses kunagi jubedaima inimese käest ja kirikupühade ajal pani ta sellepärast pühapiltidele ikka ühe küünla lisaks.

Ka ülejäänud ajaloolised atribuudid on korrektsed. Parim allikas nende sündmuste kohta on Ivan Puštšini asumisel kirjutatud artikkel „Mälestusi Puškinist”, mida kolmkümmend-nelikümmend aastat tagasi korduvalt üllitati. Kõik oli nii: lütseistide igavese sõpruse vanne, alkohoolse kogelmogeli ohjeldamatu joomine „Foma juures” ja vürstinna Volkonskaja tülitamine kuuma suudlusega. Puškin ja Puštšin elasid tõesti kõrvaltubades, esimene 14. ja teine 13. numbri all. Vahest just seepärast pidi Puštšiniga too liigutav õnnetus juhtumagi.

 

 

Ahv ja kilk

Õpilased protesteerisid ju ka pakutava toidu vastu, just nõndasama, nagu kinolindil kujutati. Kuid tegeliku ajalooga võrreldes on ka erinevusi. Pargialleel tiirutas ja õpilasi kontrollis keiser ise, mitte nii väga Araktšejev. Küchelbecker ja Puškin duelleerisid alles aastal 1819, ehkki samadel põhjustel, mis filmiski välja toodud – Puškin suvatses irvitada Kühlja luule üle. Lütseumi ajal kalduti tulevast suurvaimu hoopis rohkem hoidma. Õpilased rõhutasid, et nad kõik elavad „harmoonias”. Juri Lotman on oma Puškini-raamatus kindlaks teinud, et luuletajat ei hüütud noil aastail mitte niivõrd Ahviks kui just Kilgiks.

Puustusmaa film alles hakkab elama oma elu ja praegu ongi vara selle kõige kohta kosta. Kui kirev kujundisüsteem on sellel filmil! Kuniks midagi selgub, soovime linateosele head käekäiku.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming