Prostitutsioonist spordis ja inimkaubandusest Eestis

Tõnu Karjatse

Film tänapäeva orjakaubandusest, suure spordi lahutamatust osast.„Mustad teemandid” („Diamantes negros”, Hispaania-Portugal-Eesti 2013, 98 min), režissöör ja stsenarist Miguel Alcantud. Osades Hamidou Samaké, Setigui Diallo, Carlos Bardem, Antonio Barroso, Carlo D’Ursi ja Taavi Eelmaa. Linastub kinos Artis.

Eesti film on rahvusvaheline, nagu armastab rõhutada armastatud kriitik Jaan Ruus. Detsembris Pimedate Ööde filmifestivalil linastunud ja nüüd kinodesse jõudnud Miguel Alcantudi „Mustad teemandid” on esimene Hispaania-Portugali-Eesti koostööfilm. Eesti osa on selles filmis väike, kuid märkimisväärne. Oluline on see eelkõige meile endile, sest film toob Eesti Euroopa kaardile selliste jalgpallimaade kõrval nagu Hispaania ja Portugal, ehkki kanname teatud perifeeria märki ning film on suure spordi suhtes pigem kriitiline. Seejuures oleme siiski pildil ja Tallinn on Lissaboni ja Madridi kõrval ilus, väike, puhas ja iidne oma päikesekiirtes küütlevate vanalinna tornidega. Taas on võimalus suurele maailmale näidata Eesti näitlejate andeid: Taavi Eelmaa osatäitmine siinse jalgpallimeeskonna agendina pole sugugi halvem filmis mängivate hispaania näitlejate tööst.
Ja FC Flora pole samuti halb võistkond, ehkki Flora episood on filmis suhteliselt lühike ega lase muu maailma vaatajal saada aimu Eesti jalgpalli tasemest. See pole muidugi selle filmi eesmärk. „Mustade teemantide” siht on avardada vaatajate maailmapilti ja paljastada suure spordi loosungi varjus tehtud kuritegusid. Tuleb tõdeda, et oleme selle temaatikaga seotud lähemalt, kui tahame võib-olla tunnistada. Seda, et jalgpallis on inimkaubandus üks süsteemi mahavaikitud saladusi, on tunnistanud nii treenerid kui ka spordiajakirjanikud. Seda, et Eesti on nagu teisedki arenenud riigid üks võimalikke inimkaubanduse vahejaamu, näitas hiljuti piiril kinni peetud 31meheline Nigeeria „jalgpallimeeskond”.
„Mustad teemandid” räägibki inimkaubanduse ühest liigist ehk kauplemisest, arengumaadelt toodud talentide, alaealiste noorukitega, kelle unistuseks on mängida mõnes jalgpalli kõrgliigas. Talendikütid toovad poisid kodunt ära. Dokumentidest ilmajäetuna seovad nad end kas halbade lepingutega või leiavad end hoopis tänavalt. Euroopa linnade kangialustes on selliseid noorukeid filmi andmetel vähemalt 20 000. Selle filmi „mustad teemandid” Amadou (Setigui Diallo) ja Moussa (Hamidou Samaké) on pärit Malist Bamakost. Nad leiab üks Hispaania talendikütt ja teeb poistele pakkumise, millest on suurest jalgpallist vaimustunud noorukitel ja vaesuses virelevatel peredel võimatu keelduda: asuda mängima Euroopa kõrgliigas koos selle juurde käiva kuulsuse ja rahaga. Vineerist sarades elavatele peredele on peamiseks argumendiks ees terendav seninägematu teenistus, mille nimel on pered valmis välja panema viimase ning nõus kas või vere hinnaga hankima raha, et lennutada poisid Euroopasse. Madridis tuleb keeleoskuseta ja kodust ära lõigatud sõpradel teha raskeid eetilisi valikuid, kusjuures koju tagasipöördumist peavad nad ise nagu kodusedki häbiasjaks.

Filmi väärtus on temaatikas
Hispaania filmilavastaja Miguel Alcantud on võtnud ajada asja, mida seni on käsitletud peamiselt dokumentaalfilmides. See film on tänapäeva orjakaubandusest, suure spordi lahutamatust osast – ja seda vaatamata kõiksuguste organisatsioonide piirangutele ning võimuinstitutsioonide kontrollile. Film viitab sellele, et kontroll on nõrk ja reeglitest saab alati mööda minna, kui on vaid tahtmist. Isikut tõendavad dokumendid võetakse vastutahtsi „spordiprostituudiks” saanud poistelt ära. Kui nad passid tagasi saavad, on nad seal tehtud palju vanemaks. Dokumentide võltsimine on ka põhjus, miks Aafrika riikidest pärit sportlased kiiresti läbi põlevad: koormus, mis neile osaks langeb, on alaealistele liiga suur ja lisaained, mida nad manustavad „spordiarstide” ja treenerite soovitusel, söövad tervise seest. Kaudselt aitab orjakaubandusele kaasa bürokraatia ja võimukandjate saamatus suurlinnade ülerahvastusega toime tulla. Nagu filmis näeme, ei tunne keegi huvi võõras linnas hättasattunud viletsa keeleoskusega mustanahalise vastu, kuni ta pole korda saatnud kuritegu. Õnnetult linnatänavail jõlkuvad endiste koloniaalmaade noored on probleem, millega Vana Euroopa pole hakkama saanud. Film osutab sellele, et ka Eesti ei jää oma kaugusele vaatamata puutumata, ehkki meil on ilm külm ja immigratsioonipoliitika range.
„Mustad teemandid” on märgiline film selleski mõttes, et Kolmanda Maailma probleemid Eesti kinolevisse enamasti ei jõua, selle temaatikaga linatööd linastuvad pigem festivalidel või ETVs. Muidugi on ka erandeid. See tähendab enamalt jaolt aga seda, et Aafrika teema on võtnud kajastada mõni Hollywoodi kompanii, mitte et Euroopa kinodes linastuksid reaseanssidel Musta Mandri riikide filmid.
Omamoodi paralleeli filmide rahvuslikkuse koha pealt võib tõmmata läinud aasta menufilmiga „Mandariinid”, mida pidasid õigusega omaks nii Eesti kui ka Gruusia. „Musti teemante” võib pidada laias laastus Euroopa ja ka Aafrika filmiks, sest seal on käsitletud mõlemale olulisi teemasid. Must Aafrika on siin kannataja rollis, Vana-Euroopa endiselt rõhujastaatuses. Nagu Ulrich Seidl „Paradiisi” triloogia teises filmis „Paradiis – armastus” näitab ka Alcantud Aafrikat kui noore ja rikkumatu jõu potentsiaali, mida ekspluateerib vananev ja manduv, oma suhtumises endiselt kolonialistlik Euroopa. Filmi liigutavad suured vastandused: Euroopa kui äri, raha ja suure spordi maailm versus Aafrika, mida filmis iseloomustavad puudus ja haigused, aga ka inimlikkus ja hoolivus. Jalgpall on Aafrikas lõbu, liikumine, elu osa, Euroopas on see aga karm teenistus, töö.

Sport on jõudnud kriisi
Kogu poliitilisele teravusele vaatamata on „Mustad teemandid” ka film sõprusest, selle reetmisest ja spordist. Filmi avakaadrites paljaste jalgadega vutti taguvad Mali poisid vastanduvad oma lõbusas ennastunustavas ja reeglitevabas liikumislustis suurlinnade staadionidel jalgpallikingadega jooksvatele noortele meestele, kes võistkonda pääsemise nimel on valmis kõiki mängureegleid rikkuma. Amadou ja Moussa saavad murrangu sümboliteks: lõbusast harrastusest saab kurnav kohustus. Mõneti on süüdi ka poisid ise, nende endi mõtestamatu, emotsionaalne, kuigi üldinimlik ambitsioon saada suuremaks, kui nad on. Amadou ja Moussa kaudu küsib Alcantud, kas spordimaailm vajab tippe ja milline on või peaks olema nende tippude sündimise hind.
Ühtlasi kritiseerib Alcantud läänemaailma suurte õppeasutuste spordi­inkubaatorite süsteemi, kus noorukid on õppurina kirjas vaid formaalselt, tegelikult teevad aga kõva trenni, et hoida õppeasutuse mainet ülemakstud spordimaailmas. See teema on meil seni õnneks võõras: pääsenud oleme riigi väiksuse ja geograafilise kauguse tõttu suurtest keskustest.
„Mustad teemandid” peegeldab kriisi, kuhu on jõudnud tänapäeva sport. Selle kriisi teised ilmingud on näiteks dopinguskandaalid või altkäemaksud profispordis. Saavutusteni jõutakse kunstlike ergutite najal ja konkurentide väljasöömiseks on kõik lubatud. Räpastes mängudes kasutatakse ära tahtmist kuhugi jõuda, midagi ära teha.
Režissööri vaatepunkt ühtib nende 15aastaste noorukite maailmaga. Me ei näe röövellike agentide motiive ega peresid, kõik filmi karakterid on lihtsapiirilised nagu Aafrikast toodud poisid isegi. Tundlik kaamera aitab vaatajal peategelaste saatusega suhestuda: tähelepanu pööratakse argistele üksikasjadele nagu sooja kraanivee või elektripliidi avastamine või Amadou esimene käik mere äärde. Noorte Mali näitlejate mäng on siiras ja veenev ning film kulgeb ladusalt. „Mustade teemantide” lihtsus peaks tagama, et film jõuab kohale ka sellele eagrupile, kellest filmis juttu, ning aitab ehk teha õige valiku enne kui hilja. Nõudmiseta pole ka pakkumist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht