Propagandafil­mist enne ja hiljem

Jaak L?s

Mõni sõna saab aja jooksul märgi külge ja siis kardetakse seda varsti nagu tuld. Nõnda läks omal ajal sõnaga „sotsiaaldemokraatia”, siis sõnaga „natsionalism” ehk maarahva keeli „rahvuslus”. Nagu paljudes hiljuti juhtunud asjades, on siingi süüdlasi kaks: Stalin ja Hitler ehk nendega koos tegutsenud jõud.

Sõna „propaganda” ajab igal eestlasel tibutagi ihule (mis hull Lenna Kuurmaa uudissõna „kananaha” asemel!). Plõks ilmuvad kolmanda silma ette Lenin, Käbin ja Ristlaan. Sõnastikust lisa kaedes pole asi üldse nii hull. „Propaganda (< ld propagāre levitama), (ideede, õpetuse, vaadete) levitamine, sihikindel selgitustöö mingi veendumuse, maailmavaate, harrastuse, kaubaartikli jne jaoks suurema poolehoidjate hulga võitmiseks,” annab VL. Pole ju midagi tapvat, nüüd on ainult kasutusel teised popimad sõnad, „pee-err” jms. „Propaganda” seostub jällegi ennekõike Hitleri (õigemini Goebbelsiga) ja Staliniga ehk kommunistliku ideoloogiaga, aga jäägu praegu see sinnapaika.

Räägime parem Eesti propagandafilmist,  tähelepanuga 1920. aastatel. Jah, Lenin oli siis juba oma lausungi kinematograafia tähtsusest kuuldavale toonud, aga Eestis aeti asju ja tehti neid endale selgeks ilma enamkuulutajatagi. Et film võib olla tähtis vahend oma riigi tutvustamiseks ja patriotismi kasvatamiseks, oli Eestis klaar juba Tartu rahu sõlmimise aastal.

 

Kino-agitatsiooni algus

1920. aasta 27. veebruari Päevalehe artiklis „Eesti kinolint” kirjutatakse kodumaise filminduse lühikese arengukokkuvõtte järel, et „kinotööstuse ühing „Estonia-Film” on loodud eesmärgiga „tõsta kinoasjandust Eestis ja õiglaselt tutvustada Eestit ja sündmusi nii kodu- kui väljamaal.” [—]: „Eila oli uue filmi-ühisuse kinoülesvõtete demonstreerimine „Kaleva” kinos. Olid kutsutud ajakirjanduseesitajad. Need sisaldasid ülesvõtteid junkrute paraadist, inglastest Tallinnas, „Kalevi” spordivõistlustest. Üks osa pakkus häid ülesvõtteid talvisest Tallinnast, mis Tallinna kõige parematel väljavaate-kohtadel tehtud. Päevasündmuste shurnaali viimane osa käsitas rahuläbirääkimisi Tartus. Oli kenu ülesvõtteid talvisest Tartust, rahuläbirääkimiste majast, siis mõned momendid rahukonverentsist enne lepingu allakirjutamist, allakirjutatud rahuleping ja meie rahudelegatsioon. Kinoülesvõtted on hästi välja tulnud. Nad seisavad samasugusel kõrgusel, nagu oleme näinud aastate jooksul Pathé ja Gaumonti päevasündmuste shurnaalisid. Kino on üks võimsamatest agitatsiooni-abinõudest. Uus filmi-ühisus, kui ta korralikult töötama pääseks, võib meie olukorda väga heade tagajärgedega väljamaale tutvustada. [- – -]Ootame sellepärast huvitusega uue filmi-ühisuse tegevuse arenemist.” (J. L. esiletõste.)

Päevaleht annab 8. aprillil 1920 teada: „Kinematograafia alalt. Eesti kinotööstuse ühing „Estoonia Film”, mille vennad Parikas ja Merska Tallinnas elule kutsusid, on sedavõrd suurenenud, et nõudis laiendamist niihästi tööjõu kui kapitaali alal. [- – -] Mitmed meie valitsuse asutused, iseäranis kaubandus- ja tööstusministeerium tunnevad uue ettevõtte vastu huvitust, niisama on ka meie näitlejad lindil esinemise võimalust harutanud. Väljamaalt on piltide kohta järelpärimisi saadud ja mõned väljamaa filmikuulsused näitlejad on soovi avaldanud endid kuulsaks saanud Eestis pildistada lasta. Tallinna kinodes näidatakse praegu „Estoonia Filmi” uuemaid ülesvõtteid Venemaalt kulla Tallinnasse jõudmisest, selle lugemisest riigipangas, ratifitseeritud rahulepingu allakirjutamisest, valitsuse liikmeist j. m. Pildid on seekord väga selged ja huvitavad.”

Lehes loetletud, 1920. aasta veebruaris ja aprillikuus vähemalt Tallinna kinoekraanil olnud Eesti elu piltidest ei ole praegu ühtegi alles, igal juhul mitte Eestis. Tartu rahu sõlmimist peegeldavad elavad pildid jäävad meil nägemata.

1919. aastal filmimeeste Theodor ja Konstantin Märska ning fotoärimeeste Peeter ja Johannes Parikase koostöös loodud filmi- ja kinoettevõte (lisaks filmide tootmisele peeti Tallinnas ka  kino ja anti aastatel 1926–1931 välja oma aja parimat filmiajakirja Filmileht) märgib oma põhikirjas (registreeriti 1920. aasta 13. septembril, vt ERA. 14.7.448): „§ 2. Osaühisuse eesmärgiks on: a/kinotööstuse loomine Eestis; b/kinematografiliste ülesvõtete tegemine, filmi väljatöötamine ja kasutamine müügi ning laenu teel; d/Eesti tutvustamine väljamaal kino abil.” (J. L. esiletõste.)

 

„Filmikaameraga läbi Eesti”

Filmistuudio Estonia Film tegevuse ja toodangu lähem uurimine seisab alles ees, loodetavasti toob eelolev aasta, mil möödub 90 aastat alustamisest, tasapisi informatsiooni Eesti 1920. aastate esimese poole tähtsaima filmiettevõtte kohta. Põgusalt, temale omases kaikamehe sõnastuses, tutvustas raamatus „Eesti kino minevikuradadelt” (1964, lk 20–26) Estonia Filmi Ivar Kosenkranius. Põhjalikumalt ja tasakaalukalt kirjutab samast Veste Paas raamatus „Ajahetked” (1987, lk 5–29). Mõlemad autorid kasutavad muide nimekuju Estonia-Film, firma põhikirja ning säilinud raamatupidamisaruannete kohaselt peaks kirjutama nime ilma sidekriipsuta, ehkki ajakirjanduses (vt ka lisatud reklaam Päevalehest) käibis teine variant.

Eesti Filmiarhiivis on hoiul veerandsada filmipala ja/või ringvaadet Estonia Filmilt, aastatest 1921–1928. Kahetsusväärselt vähe.

Küllap tuntumad neist on aastatel 1923 ja 1928 valminud filmid VIII ja IX üldlaulupeost ja aastast 1924 oma aja „Süütenöör” – kriitiline film Tallinna negatiivseist vaatamisväärsustest „Tallinna ilu” (pesu kuivamas Saksa teatri, praeguse Draamateatri hoone tagaküljel jms) ning pikk propagandafilm „Filmikaameraga läbi Eesti” (algvariandis küll „Filmkaameraga…”), millest 1926. aastal lasti välja uus, täiendatud ja ümber monteeritud versioon.

„Filmikaameraga läbi Eesti” esimene tööpealkiri oli „Eesti propaganda film”. Idee käivitas välisministeeriumi informatsiooni büroo septembris 1923, alustades kirjavahetust mitmete ministeeriumidega, et need aitaksid kaasa nii sisuliselt kui ka rahaliselt filmi eri osade valmistamisele. Oktoobri alguses on valmis „Eesti propaganda filmi” esialgne kava ja kulude eelkalkulatsioon (vt ERA.957.1.205, ka järgmised materjalid samas). Filmi pikkuseks kavandati 2400 meetrit (ca 2 tundi ekraaniaega) kuues „osakonnas”: üldosa, põllumajandus, tööstus, riikline tööstus, teed ja transiit, ühistegevus. Filmi planeeritud maksumus 170 000 marka, valmimistähtaeg 15. august 1924. Märtsikuuks 1924 on valmis uus „esialgne kava”: „Etendus umbes 2 tundi, 8 aktis, iga akt umbes 250-300 meetert, kokku 2.000-2.400 m. Pealkirju umbes 1/6 pildi pikkusest.” „Aktide” loetelus on 16 tähtsamat teemat. Filmi kohendatud maksumuseks nähakse ette 500-600 000 marka, kolm korda rohkem kui esiotsa.

Filmi pidulik esilinastus toimus 10. septembril 1924. 11. septembril, nagu teatab Tallinna ajaleht Kaja: „„Filmiaparaadiga läbi Eesti” on pika kinolindi pealkiri, mida eila õhtul kino „Rekordis” kutsutud võõrastele esimest korda näidati. See on esimene suurem film kodumaa loodusest, meie linnadest ja meie töö ja tegevuse peaaladest. Film tahab kogu kodumaad kujutada. [—] Kui ligi kaks ja pool tundi, hilja ööni ühtelugu jooksvat linti olid vaadanud, siis pidid lõpuks tunnistama – liiga vähe tunned oma kodumaad, nii vähe, et häbi hakkab. [—] Üldiselt on ülesvõtted õnnestunud, mõned maastiku-pildid kohati väga head. Ei tea, kas filmi korraga nii pikalt tahetakse demonstreerida. Siis kipuks ta igavaks minema. On vist arvata, et filmitegijad linti veel tublisti kärbivad, sest selles on õige palju korduvaid kohti. Film äratab kahtlemata suurt huvi kodumaa tundmise vastu.”

11. septembrist alanud avalike seansside reklaamide järgi otsustades filmi esialgu siiski ei lühendatud. Reklaamtekstides korduvad filmi säilinud vahepealkirjades antud tekstid. Kavandi „akte” nimetatakse tiitrites „jagudeks” , reklaamis aga „marschruutideks”: „1. marschruut. Tallinn – Eesti Vabariigi pealinn, Läänemere pärl, Põhjamaa Neapol.”; „4. marschruut. Eesti Niagaarast lõuna-Eesti moräänmaastikuni.”; „7. marschruut. Õisu põrgust Pärnu supelrannani.”; „8. marschruut. Kuressaare mudavannidest pealinna tagasi.”

Filmi pikkuseks märgivad eri allikad 2400, 4600, Estonia Filmi ajakiri Filmileht koguni 6000 m. Tahaks uskuda välisministeeriumi kirjavahetust seoses propagandafilmi levitamisega, selle lühendamisega ja uute vahetiitrite tegemisega 1925. aastast, kus märgitakse filmi lühendamise-eelseks pikkuseks 2400 m (ERA.1581.1.496, lk 25). Kui pikk oli lühendatud variant, pole andmeid. Eesti Filmiarhiivis on tänaseni säilinud  ainult üksikud fragmendid esialgsest tervikust.

Filmi tegemiseks olevat Estonia Filmi operaatorid Filmilehe andmetel läbi sõitnud üle 17 000 kilomeetri, peaoperaator oli Rudolf Unt, režissöör ja tegevprodutsent Oskar Villandi.

„Filmikaameraga läbi Eesti” leidis näitamist Lübeckis ja Berliinis, Varssavis ja Londonis. 1926. aasta versiooni kohta on andmeid selle esitamisest Ungaris, Rootsis, Soomes ja Lätis, aga eks esimese Eesti propagandafilmi reisimarsruudid tahaksid täpsustavat uurimist, ikkagi peatükk meie „kultuuriekspordi” ajaloost.

 

Hilisemad Eesti filmitutvustamise kogemused

Unustada ei tohiks Theodor Lutsu ja Armas Hirvoneni filme, vastavalt „Kas tunned maad” (1931) ja „See on see maa…” (1935). Hüpates üle 1940.-50. aastate, võib märkida, et 1960. aastate keskpaigast sai Eestit (Eesti NSV kuues) tutvustavate filmide tootmine regulaarseks, enamasti löövad nende tegemisel kaasa meie tublimad kineastid: algul näiteks Valdo Pant, siis Grigori Kromanov, Mati Põldre, Rein Maran. Muidugi oli neis filmides tulevastele põlvedele konserveeritud isamaa ilu kõrval mõjukam või vaoshoitum annus riiklikult nõutud propagandat.

1991. aastal taastatud Eesti Vabariigis ei ole seda maad tutvustavate filmide tootmine tänaseni jalgu alla saanud. Asi on jäetud üksikute eraettevõtjate juhuslikult purskuva initsiatiivi kanda. Pealegi, minge raamatu- või videopoodi, ja vaadake nimesid praegust Eestit tutvustavate DVDde tagakaantel. Kultuuriavalikkusele tuttavaid kineaste nende tegijate nimede hulgas kuigi palju ei ole.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming