Professor Koti ettekanne umbusukomisjonile

Paavo Matsin

Marko Kompuse luuletusi loetakse kuidagi ühesuunaliselt, sürripanemisena, tõdetakse, et autor on üks andekas sõnavembunaljanina.Kompuse luule retseptsioonist Berk Vaher kirjutab oma teedrajavas artiklis „Üle õue lendas linde: „nullindad” eesti kirjanduses” (Sirp 19. VI 2009) eesti nüüdisluules teatavast „eliitekipaažist”, kes justkui enesestmõistetavalt on välja kujunenud „auhindade nominentideks ja laureaatideks kvalifitseerumise, kirjandusmeedias figureerimise ja festivalidel käimise alusel” ja „mis koosneb küll omajagu eriilmelistest autoritest, kuid kelle  ühisosa määrab kümnendi luule „hea tooni””. Vaher mainib ka, et on üks autor, kes sinna mitte kunagi pole kuulunud – Marko Kompus. Tõepoolest, kui vaadata näiteks Sirbis ilmunud kümnendi kümne lemmiku subjektiivset gallupit (Sirp 22. I 2010), siis pole ükski küsitletutest (kaasa arvatud allakirjutanu, mea culpa!) nimetanud oma pingereas Marko Kompust.

Enamgi veel, ka ajakirja Looming 00ndate kirjanduse keskusteludes Kompus olulise autorina ei  figureeri, teda nagu polekski olemas. Kui vaadata aga ajakirja Looming aastaülevaateid, siis 2008. aasta ülevaates kirjutab Maarja Kangro temast küll veidi pikemalt (Looming 2009, nr 3), kuid 2009. aasta teoseid vaagivas käsitluses on Kompuse kohta tunnuslikult vaid üks lause: „Marko Kompuse sürrealism mõjub oma järjekindluses juba lausa kangelaslikult” (Märt Väljataga, Eesti luulepilt 2009. – Looming 2010, nr 3). Kui arvestada kas või ainult Kompuse  00ndate teisel poolel ilmunud kolme viimase luuleraamatu mahtu („Vallaliste jõgede tõkkejooksja” , „Surnud kuldnokkade märjad esmaspäevad” ja „Kapiuks jaan oksa” – kõik kokku umbes 450 lehekülge!), siis tekib küll küsimus, mis pumpernikkelolukord see on ja kas eliitekipaaži nikkel on üldse õige? „Kust tuli see tibuparv et nad nyyd nokivad porschet?” Kaldun arvama, et Kompuse luuletusi loetakse/ interpreteeritakse kuidagi ühesuunaliselt,  sürripanemisena, parimal juhul tõstetakse esile ehk huvitavamaid ja pöörasemaid liitsõnu või väljendeid ning tõdetakse, et, tõesti, autor on üks andekas sõnavembunaljanina. Nii näiteks on üks blogipidaja kirjutanud Kompuse uuest kogust välja ohtralt selliseid liitsõnu, mida siis kommentaatorid on kohe ka nimetanud grafomaaniaks (http://loterii.blogspot. com/2010/04/marko-kompus-kapiuks-jaanoksa2009.html).

Ka Maarja Kangro tõi 2008. aasta luuleülevaates esile, et „kui mõni üksik värss allubki allteksti otsinguile („enamlased suudlevad usu kajakat verepõllul”), siis juba ühe luuletuse piires on värsse mõttetervikuks siduda kahtlane”. Ja edasi: „Pean aga tunnistama, et Kompust lugedes mõtlen ma sageli, kui paljud luuletajad saaksid sealt ressursse ammutada, kogu seda kihisevat latentsust ära kasutada. Teisaldaks või ise Kompuselt mõne  kujundi ja harutaks lahti sealt hargnevad võimalikud mõtteseosed, näiteks teemal „pardel marcus aureliusele”, „orpheusroheline valgusfoor” või „messiasööt”.”       

Professor Kott uurib asja!

Käitudes nüüd nagu Andrus Kiviräha legendaarne järjejutu-tegelane professor Kott, kes läks maainimesi uurima ja pidas (kui mu mälu mind ei peta) mingit naturaalset sitakuhja põllul pärismaalaste algeliseks legoks, riskiksin siiski sellised üldistused Kompuse loomingu puhul kaheldavaks kuulutada. Loomulikult on Kompusel ka mõttetervikuks sidumata luuletusi, sest neid on tal ikkagi väga palju, aga päris  paljus „kihisevas latentsuses” saab ka avastada selgelt ja legolikult jälgitavaid ning professorkotilikult analüüsitavaid jooni. Uues kogus on Kompusel palju luuletusi, mis on väga loomulikult mõtteterviklikud, näiteks luuletus „tort tuules” (lk 74), mis on ilus kolmesalmiline kevadluuletus („kärbses talvituv muusika / kevadel kylla sul tuleb / ryypab aprilli kui varast / taskus varjul uudismaa muusad”), mille viimases salmis seotakse huvitavalt  algus ja lõpp („siis sa eksimust nuiad / küpsetad taevast karistad patja / kyll kevad nopib omnibusspealsed / koos te sõidate tordiga tuules”).

Võib-olla natuke keerukam on öelda, millest (või õieti kellest?) on luuletus „somnambuulses karbis” (lk 78), mille toon siinkohal tervikuna: „noor koeraugust / magab metsikute / linade vahel / tema nahkaabits lekib / oma väävelsuuskadega / pyhas riisis / sumpab ja astub / ta mõte kui muskel”. Braavo ja  aplaus, see on meistritöö! Kui ma kunagi õppisin abstraktset maali, ütles mulle õppejõud, et pildile vaadates peab olema kohe kõik selge ja haaratav, kuigi ehk ei oskakski nimetada mingit konkreetset objekti. Me võime arutleda, kes on „koeraugust”, aga olulisem on see, et kõik on paigas, usutav ja samas omapärane ning mõtteterviklik. Minu üheks lemmikuks selles kogus on luuletus „suupistesufi” (lk 77): „põhjanaelaga läbi / torgatud jalgrattakumm /  kähedalt sõidad / kalaladvul ja köhapaguneist mööda / macchiavellipiduritega pidurdad / kui pidurdada on vaja / ikka käsi igatseb et / nõupidamine täidakski kindad / leistangid hoiavad kinni / su silmadest / ja need kes pöörlevad all / on tantsijad / kaks ja kaks / teekonnast järgi / jääb sufi / pistab su / suhu ta suu / et õpiksid / õieti sõitma”. Kui küsida toomasliivilikult, mis seal juhtub (alles pärast seda oli tema seminaris lubatud hakata arutlema selle üle, mis see  võiks kõik tähendada!), siis on selge, et sõidetakse jalgrattaga või „jalgrattaga”, millega on probleeme. Jalgrattasõit (pöörlevad rattad!) aga seotakse pöörlevate sufidega, islami müstikutega, kes on suutelised maagilist sõna korrates väga kiiresti kümneid minuteid silmad kinni keerlema. Vahetult enne Iraagi sõda suhtlesin Kairos ühe sellise meistriga. Tema ülikond oli nii plekiline, et minu hotelli teda sisse ei lastud ja vestlesime mitu korda Khan al Khalili  turu kohvikus. Kairos muidugi jalgrattaga keegi ei sõida, kuna ei ole valgusfoore, sest 1970ndatel korraldatud eksperiment valgusfooride paigaldamiseks kukkus selles metropolis läbi! Nägin ainult ühe korra liikluskaoses jalgratturit, selgus, et oli vene turist …

Minu jaoks on sufi ja jalgratta sidumine geniaalne. Luuletuses on ka mingi intiimne üllatuslik lõpplahendus, milles on didaktiline ja müstiline iva. Kõige kõrgem tase ongi mingite müstiliste  objektide söömise (piiblis nägemuslik rullraamat, mis maitseb magus jne) kaudu teadmiste omandamine. Seegi on ekstraklassi luuletus, väikene nihe kuulub asja juurde. Terviklikku mõtet kandvate luuletuste hulka kuulub ka näiteks tekst sellest, kuidas ülased leiavad metsast poodu („ylasemuusikat”, lk 82): „jooksvast metsast / ylased leiavad poodu / ta rippu keha / nuuksatus küsib / lahingu määret / kuid mis on / ylaseil anda / see on antud – /  lõhnava messia sokid”. Kogu luuletuse vältel süvendatakse seda olukorda ja meeleolu, kirjutatakse nöörist, kärbestest ning lõpetatakse heroiliselt: „siiski oma palgega / hoiab ta kinni / kodumaa sangast – /ega lahku”. Siit jõuamegi juba ka suuremate teemadeni Kompuse loomingus. Kompuse hamba- ja isamaaluule Kompus ei ole pelgalt latentse kihistuse ja üksikluuletuste meister, tal on ka omad korduvad suuremad teemad ja kujundid. Mõned  neist on väga kummalised, nagu näiteks hamba/hambaharja- ja isamaaluule. Hambad, hambutus, hambahari jne moodustavad ühe kindla metafooriahela: viimases kogus on isegi kahes luuletuses sõna-sõnalt sama tähenduslik kirjakoht: „neitsilik hambahari põgeneb / hambutuse poole” (lk 72, lk 80). Või siis teisal: „tõmmude hammastega / ma hoiatasin / omaenese naeru” (lk 76) jne.

Kuskil Kompuse loomingus on ka luuletus sellest, kuidas mingit hammast  näidatakse puuris. Otsisin seda kohta, aga enam ei leidnud. Kui Kompust lugedes kohe huvitavat kohta üles ei märgi, võib see kaduda lõpuks latentsemasse kihistusse. Unenäomaailmas on hammas üks levinumaid sümboleid, üldiselt seotakse seda seksuaalsusega ja see on võrdlemisi ambivalentne – võib tähendada nii head kui ka halba. Kui vaadata televiisorist eesti luuletajate igaõhtuseid luulelugemisi, siis võib tähele panna, et päris paljudel neist  on probleeme hammastega või siis puuduvad need üldse. See on küll teema, mida professor Kott võiks ka sügavamalt uurida. Küll olin aga tõsiselt üllatunud, et Kompusel on palju kasutatud isamaa kujundit. Seda võib muidugi leida juba varem, näiteks kogus „Surnud kuldnokkade märjad esmaspäevad”, kus on küllaltki mõtteterviklik luuletus „stipendiumi nägu on kalašnikov” (kogu on pagineerimata): „kaks seent teevad surmale välja  / mitmuse viskit. / samas laulus ma isamaad kammin, / samal isamaal vesi roostetab järves, / samasse järve kristus on armund”. Luuletuses on ka juttu heeringatest, laulupeost, orjamisest ja muust („mööda ajana silduvat rege / väreleb õrnuse kindlus”). Oma intensiivsuselt on tekst täiesti võrreldav näiteks Jürgen Rooste isamaad käsitlevate värssidega. Ka uues kogus on palju vihjeid isamaale. Kas või juba ülalkirjeldatud „ylasemuusikat”, aga ka  luuletus „topeltvõi” (lk 75), mis on nii terviklik, et seda on raske tsiteerida osadena: „autoapteegis õitseb / boreaalne peegel / ma vaatan / kuidas palgapäev / tuleb kui õhtune / udu järvelt / ma vaatan / seda peeglit / minu kobarduv uluk / vaatab minuga koos / ja topeltvõid me / isamaale määrime / ja seda sööme koos”. Isamaaga seotud troope esineb ka latentses kihistuses. Ega ei oskagi Kompust nii väga millegi eest  hurjutada. Korraks jäid mulle silma mõned kohad, millega ma polnud isegi latentses kihistuses justkui nõus. Kui tulistatakse kujundeid ja kutsutakse/sunnitakse esile assotsiatsioone, siis hoiduksin oksüümoronlikest variantidest, mis nagu tühistavad juba tehtut, öeldut. Minu arust ei ole Kompusel selliseid vaieldavaid või ebamugavust tekitavaid kohti eriti palju.

Tahtsin näiteks tuua „hõige jäi lakkuma treppi kui kreissaeorkester” (lk 6) või ühe koha luuletuses „romu prometheus”, kus kasutatakse korraks sulge. Need näited nagu signaliseeriksid isegi latentse kihi juures liigsusest ja mõttetusest … aga siis tabasin end mõttelt, et isegi Berk Vaheri sõnastatud eliitekipaaži liikmete hulgas on autoreid, kelle loomingust enamik on minu jaoks ebausutav ega tööta.       

Kompus TÜ vabade kunstide professoriks!

Diipi pannes võib leida Kompuselt huvitava metakihistuse, kus ta kõneleb kirjutamisest, poeet olemisest, sõnadest. Mul on kahtlus, et nii mõnigi luuletus on teistega võrreldes pigem metaluuletus ja räägib kirjutamisest enesest. Ilmselt on Kompus oma loomingu suhtes ka tugev ja praktiline teoreetik. Näiteks  luuletus „esmatarbenauding” oleks nagu üleni kirjutamisest, poeet olemisest, luuletus lõpeb sõnadega: „umbusukomisjon vaatab / selle pyhaku poeetlikku suhu”. Seda kohati otseütlevat ja samas läbitunnetatult, hämarapiirselt kihisevat, ometi prohvetliku selgusega esitatud teksti võib vaadata ka ERR arhiivist (http:// etv.err.ee/arhiiv.php?id=102089). Ilmselt on luuletaja ka ise või valiku tegijad-toimetajad pidanud seda üheks oluliseks statement’iks.  Nii on näiteks ühes salmis koos raha, myrkseenemootor ja reetur, mõjus on korduv kujund „keele mustas hakklihas”. Teistes tekstides räägib Kompus „luule alusest koopast” (lk 47) või sellest, et „oma lemmikkeevitajat kirjeldada / oma lemmikkeevitajale kirjutada / on liiga somnambuulne” (lk 21) või sõna lahinguväljast (sealsamas). Metatasandiga seoksin ka kohad, kus luuletaja räägib paberist: on paberjaanuar (lk 16), „ühes paberlinna hambaaugus öö  paberhambad kortsutasid / yhe paberlinnu” (lk 8) või kärbsest saab märkmik (lk 14). Sarnaste kujundiahelate jälgimise kaudu võib soovi korral ajada Kompuse puhul päris lõputult jälgi, ja see võib olla sama nauditav kui tema lugemine üksiktekstide kaupa või lihtsalt kihisevas kujundijões ujumine. Kujundijões ujumise alal on Kompus kindlasti Eesti koondises.     

Lõpetuseks

Kompuse puhul võiks kirjutada veel paljustki – ja just see ongi eesti poeesiamaastikul haruldane! Näiteks võiks võrrelda tema ja Andres Ehini loomingut. Ehin arendab valitud kujundi kindlamalt lõpuni välja, kindlasti on ta terviklikumate tekstide kirjutaja kui Kompus, kes on  ehk jällegi omakorda polüfoonilisem. Lühemad tekstid raamatu lõpus jäävad Kompusel selgelt alla tema pikematele. Kummal autoril on aga rohkem „sõrm keele aluspesus” (lk 20), see jäägu juba grantidega uurijate arutada. Professor Kott on rääkinud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming