Presidendi vastuvõtt

Jüri Laulik

Spielberg on teinud psühholoogilis-poliitilise draama, kus suurem osa tegevusest leiab aset senatis, kabinettides või kodus. Mängufilm „Lincoln” (USA 2012, 150 min), režissöör Steven Spielberg, stsenarist Tony Kushner Doris Kearns Goodwini raamatu ainetel. Osades Daniel Day-Lewis, Sally Field, Tommy Lee Jones, David Strathairn, Joseph Gordon-Levitt, James Spader, Hal Holbrook, John Hawkes jt. Linastub Tallinna ja Tartu kobarkinodes ning Narva kinos Astri. Kui otsida režissöör Steven Spielbergi juba paljudele auhindadele konkureerinud ning mõnedki võitnud ja veel ka tervet portsu Oscareid jahtivast järjekordsest suurfilmist „Lincoln” midagi üllatavat, siis nõuab see üksjagu nuputamist. Jah, Ameeerika Ühendriikide pinnal peetud viimase verise sõja viimastest kuudest rääkivas filmis ei sõdita. „Lincoln” pakub vaid päris filmi alguses väikese teatraalse lahingu­stseeni, rohkem sõda otse ei näidata, korra ratsutab president veel üle laipu täis lahinguvälja. Ei näidata ka tema tapmist mõni päev pärast võitu – vaid julm uudis ja selle peegeldus lähedaste näol. Hoolimata vähemalt ameeriklastele väga õrnast ja heroilisest ajalooteemast, hoitakse filmis emotsioonid pigem vaka all. Film nagu traditsionaal Üllatav on film eelkõige selles mõttes, et Spiel­berg oskab ju lavastada väga suurejoonelisi stseene, suuri emotsioone ekraanile tuua, kuid „Lincoln” on vägagi vaoshoitud. Spielberg on valinud mõistusliku psühholoogilis-poliitilise draama vormi: suurem osa tegevust leiab aset senatis, kabinettides või kodus. Peetakse verbaalset ja küllap ka tõesti põhimõttelist heitlust orjanduse kaotamise või jätmise eest, film on täis poliitilist lehmakauplemist ja otsest korruptsiooni. Kired on poliitilised, mitte sugulised. Lincoln olevat öelnud: „Kui sa tahad ühe inimese iseloomu tundma õppida, siis anna talle võim.” Ega see lihtne ei ole – manada monumendist ekraanile elav inimene.

Filmi tulemus on teada: orjapidamine USAs kaotatakse, Põhi võidab kodusõjas Lõuna, president Lincoln lastakse teatris maha. Seega pidi  režissöör keskenduma protsessile, kuidas jõuti selliste tulemusteni. Ja loomulikult on keskpunktis üks ja ainuke tegelane – president Lincoln. Vähe on stseene, isegi kaadreid, kus teda reaalselt kohal poleks. Kuigi on keskendutud peakangelase neljale viimasele elukuule, on režissöör teinud üsna klassikalise eluloopildi. Ülejäänud tegelased suhestuvad vaid presidendi kaudu, tiirlevad üksnes tema ümber, välja arvatud üks erand, aga selleni me veel jõuame.

Lincoln saavutas presidendina Ameerika kodusõjas võidu, 1865. aasta 9. aprillil alistusid konföderatsiooni väed kindral Granti juhitud ühendriikide vägedele. Pidustused ei jõudnud veel õieti alatagi, kui president Lincoln otsustas 14. aprilli õhtul lõõgastuda teatris, kus teda tulistati. Järgmisel varahommikul ta suri. Pärast neli aastat kestnud julma kodusõda ei jõudnudki äsja uuesti valitud president nautida võitu ja rahuaega. Tegelikult oli ju Euroopas peaaegu kõikjal, ka asumaadel orjus juba lõpetatud, lausa keelustatud. Ameerika Ühendriigid oli XIX sajandil mahajäänud, arenenud Euroopaga võrreldes kauge provints. Huvitav fakt, millel küll filmiga suurt pistmist pole, on see, et viimase riigina maailmas keelustas ametlikult orjapidamise 1981. aastal Mauritaania.

Steven Spielbergil oli soov ja plaan teha film USA 16. presidendist Abraham Lincolnist juba tükk aega tagasi. Ta rääkis sellest 1999. aastal ka Doris Kearns Goodwinile, kogenud ajaloo(aja)kirjanikule, kes kirjutas just sel ajal raamatut Lincolnist. 2005. aastal saatis ta oma raamatu, mis pälvis Pulitzeri auhinna, Spielbergile lugeda ning režissöör otsustas, et just raamatu „Võistlev meeskond. Geniaalne poliitik Abraham Lincoln” („Team of Rivals: The Political Genius of Abraham Lincoln”) ta filmi stsenaariumi aluseks võtabki. Stsenaristiks sai lõpuks Tony Kushner, kes kirjutas stenaariumi juba filmile „München” ja Spielberg tundis teda hästi. Läks küll veel aega, enne kui „Lincolnist” asja hakkas saama.

Kaua tehtud kaunikene?

Alguses pidi peaosa mängima Liam Neeson, aga lõpuks siiski loobus, põhjendades seda oma liigse vanusega nii raskeks võtteperioodiks. Võib-olla tüdis ta lihtsalt ära, sest ta valiti Lincolni ossa juba 2005. aastal, Spielberg aga võttis selle linateose tõsiselt käsile alles aastal 2010. Igal juhul on Spielberg selle filmi kallal tasapisi kogu XXI sajandi nokitsenud.

Nagu juba öeldud ja pealkirigi näitab, on selle filmi a ja o, b ja u president Abraham Lincoln. See roll on näitlejale suur väljakutse ja Daniel Day-Lewis on tõestanud veel kord oma ekstraklassi. See pikk, veidi kühmus mees, kelle õlgadele oleks laotud justkui kogu Ameerika Ühendriikide olukorra raskus, mis ta kõndides kõikuma paneb, mõjub väga veenvalt ja haaravalt. Seda nii mõnd anekdootlikku lugu jutustades kui ka lõpuks rusikaga lauale lüües, teras silmades. Selline mees võis küll olla USA ajalukku nii sügava jälje jätnud Lincoln. Kuigi näitlejate meeskond koosneb suurelt jaolt headest, varemgi tähelepanu äratanud näitlejatest, on fookuses vaid nimiosaline. Ka ainuke kandvas rollis naisnäitleja Sally Field proua Lincolni osas, kes toob filmi kenasti natuke üldinimlikku emotsiooni, ei pääse domineerima.

Ainukesena õnnestub Lincolni võluringist kõrvale jääda ja ennast suureks mängida Tommy Lee Jonesil radikaalsete vabariiklaste liidri Thaddeus Stevensina. Ta kujutab sellist vana panetunud jõhkrat ülbet lonkavat poliitikahunti, et lihtsalt lust. Stevens on nii kõva mees parteis ja kongressis, et tema küll ei viitsi kellegagi arvestada või kellelegi naeratada. Peale käratada ja mõnitada, seda küll. Sellisena kujutaks ette vanaks saanud Jürgen Ligi. Väliselt, ma mõtlen, sisuliselt on ta kõik saavutanud.  

Ehk tuleb mõnele filmiajaloolasele või friigile meelde, et D. W. Griffith tegi 1930. aastal filmi „Abraham Lincoln” Walter Hustoniga peaosas, 1940. aastal tuli välja ka mõningast tähelepanu pälvinud film „Abe Lincoln Illinoisis” noorest tulevasest presidendist. Ilmselt Spielberg tunnetas, et sellest Ameerika tõelisest suurkujust ja legendist pole ikkagi tehtud ühtegi vähegi arvestatavat filmi. Möödunud aastal tehti ju USAs ka sellised filmid nagu „Abraham Lincoln zombide vastu” ja „Abraham Lincoln, vampiirikütt”, millel küljes vaid ajalootundidest tuntud nimi, millega teismelisi kollifilmi vaatama meelitada. Järelikult oli meistril täiesti vaba plats, kuhu ehitada meistriteos. Pealegi teades, et vähemalt USAs tõstetakse tema film igal juhul pjedestaalile, sest nii on Spielbergi puhul aastakümneid juba kombeks olnud. Ta ei eksinud.

Kindlasti järgib kõiki traditsioonilisi žanrikaanoneid ka John Williamsi filmimuusika. Selle filmi puuduseks ongi ehk liigne konservatiivsus, hoolimata näiteseltskonna kõrgest tasemest. Siiski, nüüdisajal, kui ajaloolistest tegelastest saavad koomiksikangelased ja vampiirikütid, tuleb sellist suhtumist positiivselt hinnata.

Ilus ülemaalitud ajalugu

Ajaloohuvilisele filmis üllatusi ei pakuta, kõigil olulistel tegelastel on prototüübid ja püütakse soliidselt järgida üldtunnustatud ajaloolisi fakte. Loomulikult tiirleb ameeriklaste seas nende ühe kõige sümboolsema ja tuntuma presidendi vägivaldse surma kohta tänaseni mitmesuguseid vandenõuteooriaid, aga film käib ajalooga ümber diskreetselt. Pole kasutatud eriti ka seda võimalust, et tegevus rullub ajal, kui mustanahaliste või ka nahavärvist hoolimata naiste valimisõigusest rääkimine ajas soliidsed valged mehed hirmsasti naerma – nagu tänapäeval mõni tulnukaanekdoot. Filmi kestel paneb küll muigama see, kuidas demokraatliku partei esindajad kõigest hingest võitlevad vabariiklaste ettepaneku vastu kaotada Ameerika Ühendriikides orjus. Praegu on ju teist perioodi USA presidendiks esimene tumedanahaline, demokraat Barack Obama. Küllap ameeriklastele on veel ainest, mille üle selles filmis naerda saab kõhistada. Muu maailma silmis võib üks igavikku kadunud USA president võrduda Egiptuse vaaraoga, kellest tehti muumia, sedapuhku siis moodsal kombel.

Mõned USA ajaloolased on „Lincolni” puhul juba jõudnud nuriseda, et ajalooliselt autentsele skeletile on väga vabalt liha ja karva ümber kasvatatud, aga – kuna siis ajaloolased ei nuriseks mõne ajalooteemalise kunstiteose üle? Seega võiks seda filmi siiski Eesti ajalooõpetajatele soovitada. Viige oma gümnasistid „Lincolni” vaatama! Kui nad ükskord USAsse emigreeruvad, on sellest kogemusest kindlasti kasu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming