Post-sõnastik XXXVIII – zombid

JANEK KRAAVI

Kui sajandivahetuse kultuuris kohtab võrdlemisi tihti ingli metafoori,1 siis viimase kümnendi kriisimeeleoludest kantud katastroofidiskursuses näib valitsevat elavate surnute või zombide kujund. Registrivahetuse näitena võib tuua ühe massikultuuris üsna tavalise apropriatsiooni ehk kujundinäppamise juhtumi. Natuke „Twin Peaksi“ ruumikujundit meenutava veebiseriaali „Vaikelu“ („Still“, autor Jonathan Holbrook, 2013–2014) põhielemendiks on teadmata põhjusel liikumatuteks kujudeks muutunud inimesed, kes ei ole küll otseselt vägivaldsed, aga kellest õhkub mingit sõnulseletamatut õudust, halvavat ning nakkavat hirmu. Sellised postament­tegelased meenutavad sel sajandil kultusseriaali „Doktor Who“ ilmunud nutvaid ingleid. Need tavamõõdus skulptuuridena ilmnevad tegelased on tegelikult ajaga manipuleerivad mõrtsukad, kes imevad inimese järk-järgult energiast ja elujõust tühjaks. Samasugusest loogikast lähtub ka „Vaikelu“ narratiivi keskne kujund: suhtlusest keelduvad ja ähvardava olekuga kujud iseloomustavad apokalüpsise äärele jõudnud maailma, kus piir elavate ja mitte-elavate vahel on hägus ja tavatunnetuse seisukohalt seletamatu.

Kristlikust eetikast ja klassikalisest ilust on saanud inetus, transgressiivsete aktide lõppematu jada, kaos. Taevas on asendunud Maa kujundiga, nii nagu on nõrgenenud ka ajatunnetus: kadunud on minevik ja tulevik, mälestused ja lootused. Kui inglid esindavad võimalikkust, maailmade omavahelist läbikäimist ja vertikaalset mõõdet, siis zombide metafoor taandab paljususe realistlikuks paratamatuseks, väljendades selle kaudu väljapääsmatust ja põhiliselt instinktidele rajatud horisontaalse eksistentsi kujundit. Kriisiaegset maailma kehastavaid zombisid ei kohta praegu üksnes afektitarbimisele rajatud meelelahutuses, vaid sellest on saanud globaalse levikuga laiendatud metafoor – allegooria, mille varal kujutatakse kriitiliselt paljusid praegusaja hirme, häirivaid teemasid ja ennustamatute tagajärgedega protsesse.

Zygmunt Baumani ja Riccardo Mazzeo raamatus „Kirjanduse kiituseks“ (2016) arutletakse mitmete tänapäeval kirjanduse staatust, mõju ja lugemist puudutavate teemade kõrval ka selle üle, milliste metafooridega võiks kokku võtta XXI sajandi tegelikkuse. Mazzeo viitab oma kaasmaalase Stefano Tani aasta eest ilmunud artiklile, kus on välja pakutud kolm suurt tänapäeva indiviidi ja tegelikkuse suhet väljendavat metafoori: ekraanid, Alzheimeri tõbi ja zombid. Kõik need kolm tänapäeva tajusid ja teadmisi koondavad märksõnad esindavad muutunud mina-perspektiivi, mis väljendub liialdatud enesekesksuses või üksnes omaenese vajadustest tõukuvas hüpnotiseerituses. Ekraanid tähistavat ennast vaatavat subjekti, Alzheimeri tõbi mina kadumist ja mälu hääbumist. Siit viib otsetee zombikujundi, subjekti transformeerumise ja muundumise, mõtlemise väljalülitumise juurde, aga ka keha üle kontrolli saavutamise probleemini, biovõimuni (nende seotuse teema on esil nt Lisa Genova romaanis „Ikka veel Alice“, 2007, ee 2016). Siinkohal kattub zombistumine sotsiaalselt uue elektroonika või nutitehnoloogia laialdase kasutamisega, see omakorda suunab ja vormib subjekti eneseimetluslikke käitumismustreid, tarbimisprofiile või kultuurilis-poliitilisi valikuid.2 Teisal väidab Jennifer Rutherford, et zombide populaarsuse ja laiahaardelise kasutuse tõttu on tegemist suure metafooriga (mass metaphor), s.o „kujundiga, mis köidab tihkeks tähenduste võrgustikuks kokku teised kujundid“.3 Toon siinkohal ära mõned sissejuhatavad mõtted, millise mustri see tähenduste võrgustik moodustab ning milliste tehniliste vahenditega see motiividest küllastunud muster kokku köidetakse.

Surnuist üles ärganud inimeste lood on lääne kultuuri madalamates kihistustes liikvel juba 1930. aastate algusest. Eraldi sissejuhatava peatüki moodustavad selles narratiivis Aafrika ja Kariibi mere piirkonnast, eriti Haitilt pärit voodoo-uskumused, mis jõudsid läänemaailma meelelahutuskultuuri ja kvaasireligioossesse mõtlemisse. Inglise kirjandusteadlane Roger Luckhurst ongi vaadelnud kogu teemat kultuuriloolisest perspektiivist, registreerinud zombikujundi kõik arengufaasid, alates Haiti folkloorikogemusest kuni tänapäevaste globaalse levikuga videomängude, koomiksite ja teleseriaalideni välja. Lukchursti järgi on „zombi mittesurnute liik, kelle naasmiseks läheb vaja mõnd üleloomulikku või pseudoteaduslikku mustkunsti. Zombid on kõnevõimetud, mõistuseta olendid, kes ei mäleta oma eelnenud elu ega suhteid, mistõttu sulanduvad nad pidevalt kasvavasse tuima massi. Nad kannavad nakkust, neid juhib täitmatu nälg hävitada viimasedki ellujäänud ja vajadus laiendada oma mõju kuni viimsepäevani. Zombides on kehastunud mädanemisega kaasnev ülestõusmine“4.

Ses kirjelduses on järgitud teadlikult tänapäeva meedias ringlevat zombiapokalüpsise joonist, mis on kõigile filmidest, seriaalidest ja mängudest tuttav. Ilmutusraamatu mõjudega hulga ja massi, silmapiirini ulatuva, inimlikest seostest vabastatud jõugu metafoor tagab nende lugude hirmutava mõju ning eepiliselt mõjuva vormi. Kui varasemate koletisega sarnanevate mitteinimeste narratiivide (muumiad, vampiirid, libahundid jt) keskmes on paljuski indiviidis endas peituv hirm, koletisena tajutav Teine – seega kõrvalekaldeline või erandlik –, siis tänapäeva globaalne zombinarratiiv toimib ümberpööratud kujul: vaid üksikud säilitavad personaalse tähenduse, rõhuvat enamust ootab sulandumine massi ja statistilise ühiku staatus.

Piiril kõndimise kujund on ka praegu kõige tuntuma postapokalüptilise zombinarratiivi „Elavad surnud“ pealkirja ja põhiidee mitmetähenduslik alus.

Kaader filmist

Victor Halperin lähtus oma elavate surnute teema ameerika popkultuurilisse teadvusse toonud klassikaks saanud „Valges zombis“ („White Zombie“, 1932) lääne marginaalsest folkloorimaterjalist, kus keskmes on pigem zombisid loov ja juhtiv maag ning elavate surnute ülesanne pigem tekitada eksootiliselt eripärane hirmuatmosfäär. Tänapäeval võib selles filmis näha koloniaalolukorra mudelit, kus zombid tähistavad valgete poolt ekspluateeritavate orjade massi. Juba märksa teravamas vormis on rassipingeid käsitletud George Romero „Elavate surnute öös“ („Night of the Living Dead“, 1968) ja ilmselgelt mängib see teema olulist rolli ka seriaalis „Elavad surnud“ („The Walking Dead“, autor Frank Darabont, USA 2010 –), kus tegevus toimub kunagi tänu orjatööjõule õitsenud Ameerika lõunaosariikides. Kui otsida veel midagi sotsiaalselt marginaalset tolles varases filmis, siis on pealkirjaga osutatud (valge zombi märk) toonasele ajastule tunnuslikult meestest sõltuvaks tehtud naise tegelaskujule. Ilmselt ei ole kokkusattumus seegi, et esimene seda sorti film tehti just suure depressiooni ajal, nõnda et kriisi, tööpuuduse ja zombide kokkukuulumise võiks algusest peale ühe žanrieeldusena arvesse võtta.

Massistumine on suurte protsesside allegooria, klassivastuoludele või piirkondlikele probleemidele tähelepanu juhtimise võte. Selle kultuurilist tähendust on nähtud veel XIX sajandi lõpuaegadel kuju võtnud industriaalse ühiskonna peegeldamises ja kujutamises, kusjuures metafoori sisuks on individuaalsuste või elanikkonna kohtlemine statistilise ühiskonna abstraktse andmeanalüüsi objektina. (Post)modernses maailmas toimunud rahvastiku plahvatuslik kasv, ülerahvastatud suurlinnades liikuvad teineteise vastu litsutud kehade hulgad, võõrandunud ja tasapinnaliseks surutud inimmass on selliste allegooriate viljakas kasvupinnas. Jaapani mängudisaineri Shinji Mikami loodud žanrinimetus „ellujäämisõudukas“ (survival horror) tõstabki protagonistiks lääne individualismi viimased esindajad, kes püüavad end anonüümse massi tähendusetusest lahti rebida.

Siiski on paljude varasemate näidete ja praeguse üleilmse diskursuse vahel ka üks põhimõtteline erinevus. Valdavalt toetub meelelahutuslik pulp– ja õudus­esteetika mitte-lääne rahvapärimusest, sageli ka kristlikust või gooti traditsioonist pärit surnute elluärkamise ideele. Praeguse kujutamisviisi alguspunktiks on aga esmajoones teadusrevolutsiooniga seotud riskid ja etteaimamatud tagajärjed. Sündmuse põhjused on ikka peidus salalaborite meditsiiniuuringutes või bioloogilist relva katsetavates sõjaväebaasides. Folkloorimaterjal on jäänud pigem oluliseks lisandiks, globaalsust arhetüüpsel tasandil selgitavaks võimaluseks.

Nende tähistamisviiside juurest ei ole muidugi pikk tee zombide jõudmiseni kapitalistliku ühiskonna kriitiliste metafooride hulka. Üleilmne tarbimis­ühiskond tähendab kõigi turgude hõlvamist, kuid ka intensiivset sissetungi minapildi kujunemisse. Postmodernset tarbimisapokalüpsist iseloomustava situatsiooni sümbolnäiteks võib pidada George Romero filmi „Surnute koidik“ („Dawn of the Dead“, 1978) stseeni, kus zombiepideemia eest põgenejad maanduvad helikopteriga kaubanduskeskuse katusele. Hetk enne seda on kaameras hiiglaslik parkimisplats ja üle jäätmaa poodide vohangu poole suunduvad nakatunud. Järgnevas dialoogikatkes sedastatakse inimliku loomuse minetanud olendite käitumises ometi järgmist: „Miks nad nii teevad? Miks nad siia tulevad?“ – „See on instinkt. Neil on mingi mälestus, et nad on kunagi midagi sellist teinud. See oli neile tähtis koht.“ Tarbijad on aga pigem möödunud sajandi teise poole zombide võrdpilt. Hilisemate hulgametafooridega on seda protsessi veel täpsemalt kujutatud, kuid tähistatud järjest enam ka tarbimisest väljaarvatuid või lääne tarbimisprotsessist kõrvale jäänud indiviidide masse. Orjadele olen eespool juba osutanud, aga nüüd lisanduvad korporatiivse süsteemi anonüümsed teenistujad, töötute hulgad ja immigrandid-põgenikud, ka haiguspuhangute ohvrid (nt aids).

Luckhurst on osutanud ka antropoloogide vanematele käsitlustele, kus zombisid nähakse läveinimestena, vahepealsete mitmetähenduslike olenditena, kes tegutsevad kultuurilistel piiridel ega allu liigituste võrgustikule, millega tavaliselt määratletakse seisund ja positsioon kultuuriruumis. Seisunditest on kõige selgemalt määratletud elu ja surma piir. Maailma eri paigus levinud mittesurnute lugude kaudu mõtestatakse nende kahe oleku vahele jäävaid ohtlikuna tunduvaid bioloogilisi, kultuurilisi ja sümboolseid üleminekuid.5 W. G. Sebaldi romaani „Austerlitz“ (2001) peategelane meenutab lapsepõlves Walesis kuuldud viimsepäevasurnutest kõnelevate kalvinistlike jutluste kõrval ka küla kingsepa lugusid „surnutest, keda saatus oli tabanud valel ajal, kes teadsid end oma osas petetuna ja püüdsid ellu tagasi pöörduda. Kellel on nende jaoks silma, ütles Evan, see võib neid tihti näha. Esmapilgul näevad nad välja nagu normaalsed inimesed, aga kui neid täpsemalt vaadata, sulavad nende näod kokku või veiklevad veidi äärtel. Samuti on nad enamasti vaksa võrra lühemad kui eluajal, sest surmaelamus, väitis Evan, lühendab meid just niisamuti, nagu tõmbub kokku linane riie, kui seda esimest korda pesta. Peaaegu alati käivad surnud üksinda, kuid mõnikord liikuvat nad ringi ka väikestes salkades.“ Külafolkloor pajatab kirevate mundritega või hallidesse pleedidesse mähkunud kääbusekasvu olendite salkadest, kes falsetihäälel rääkides ja teinekord kergelt trummi põristades mägedesse suunduvad.6

Rahvajuttudes kirjeldatud piirikogemus laieneb XX sajandi teisel poolel laiapinnaliseks meditsiinist ja bioeetikast lähtunud diskussiooniks. Kas elu lõpeb südametegevuse peatumisega või ajufunktsioonide hääbumisega? Hingamisaparaatide toel kardio- ja bronhiaalsüsteemi edasitoimimise võimalus käivitab surma definitsiooni ülevaatamise, seadusemuudatused mitmetes riikides, kuigi eutanaasia võimalikkuse üle vaieldakse praegugi edasi. Enesestmõistetavalt mõjutas elu ja surma piiride meditsiiniline kirjeldus ka elavate surnute kujutamist fiktsioonis. Kõige sümboolsem nendest mõjudest on vahest see, et paljud zombinarratiivid algavad just nimelt haiglas, kiirabiautos jt meditsiiniga seotud institutsioonides koomast või teadvusetust seisundist ärkamisega (nt „Elavate surnute“ saaga algus). Selle jutustustehnilise võttega asetatakse peategelane olukorda, kus ta hakkab muutunud maailma avastama vaatajaga üheaegselt ja täpselt samas tempos. Ühtlasi püstitatakse nõnda protagonisti suhtes kahtlus, kas ta ei ole tegelikult äkki koomast ärganuna üks nendest kasvava zombide maailma elavatest surnutest, üks nendest liminaalsetest olenditest uute surnute ajastul.7 Sisuliselt on piiril kõndimise kujund ka praegu kõige tuntuma postapokalüptilise zombinarratiivi „Elavad surnud“ pealkirja ja põhiidee mitmetähenduslik alus. Meditsiinidiskursuse kaasamine jutustamisprotsessi annab ajendi moodsa arstiteaduse tuleviku teemadel fantaseerimiseks ning liigitab need lood omakorda võimalikust globaalsest ohust jutustavasse epideemianarratiivi. Nakkuse metafoor omakorda võimendab globaalses mastaabis kehtestatud piiride ületamise tumedamat tähendust.

Paradoksaalselt võimendab piiri kujund selles kontekstis ka lokaalsuse või väljasulgemise ideed. Üks zombi­apokalüpsise kujutamise kinniselemente on eraldusjoone rõhutatud markeerimine müüri, tarade, tõkete, kindlusasulate vms abil. Müürist või barjäärist saab tsivilisatsiooni ja metsiku eraldusjoon. Kui kaasaja düstoopilist maailma kujutavates narratiivides on nt müür sotsiaalseid gruppe või klasse ning rahvuste eristust markeeriv kujund, siis antud juhul eraldutakse loodusjõuna ründava epideemilise massi survel. Samal ajal tähistab see ühiskonnasuhete ja elukorralduse muutust, uue poliitika ja uute asumite teket. Katastroofijärgset maailma kujutavas fiktsioonis tähendab see tavaliselt ebastabiilsete jõugu-, hõimu- või suguharusuhete naasmist ja totalitaarset või vägivaldset valitsusmudelit. Kohakujundi muutuste hulka kuulub ka üks spetsiifilisem registrivahetus. Katastroofinarratiivile iseloomulikult nihkub põhiline tegevuspaik suurlinnast või metropolist eemale. Mets, küla, väikelinn, saared jms isoleeritud ja eraldatud kohad on postapokalüptilise maailma viimased ellujäämiseks sobilikud ruumid, aga ka linnakeskkonna võõrandumise ja ülerahvastatuse kriitika ilming.

Uued loo jutustamise meediumid tähendavad ka nihkeid mina-teise vastanduses. Filmimeediumis eristati kunagi selgelt passiivne vaataja, kes samastus ellujääva protagonistiga ning vastandus surnutest Teisele. Viimastel kümnenditel võib märgata selle opositsiooni lagunemist. Videomängus on mängija aktiivselt narratiivi suunav osaleja, ellujääja. Seejuures sisaldavad reeglid palju ellujäämist pikendavaid võimalusi ja lõpuks võib mängu pärast surmasaamist samast kohast jätkata. Luckhurst on juhtinud tähelepanu sellele, et seetõttu on mängijast saanud subjekt, keda iseloomustab korduv suremine ja elluärkamine: „Surma lõplik tagasipööramatus on asendunud sadade väikeste surmade ebakorrapärase rütmiga.“8 Kummalisel kombel kinnitab seda ka nn zombirongkäikude populaarsus ja tõsiasi, et osalejaid huvitab ellujääjana esinemise asemel pigem ohvrirolli sisseelamine ja zombide jäljendamine.

Zombi on väga žanrikeskne nähtus, eeldades kindlate kujutamisvõtete ja traditsiooni järgimist. Tuleb möönda, et igasugused vormelid ja kujundid ka muutuvad ja teisenevad ajapikku, mõned võtted säilivad, samal ajal katsetatakse pidevalt uusi võimalusi. Žanrivanglast väljaspool, eelkõige suurstuudiote poliitikast sõltumatumas filmis, Aasia filmis, Euroopa teletoodangus ja otsingulisemas kirjanduses avaneb mosaiiksem kujutamisvõtete skaala ja metafoori avaram tõlgendamisvõimalus. Toon siinkohal esile vaid mõned originaalsemad tüübid, erinevused ja üldistused.

Möödunud kümnendil jõudis zombivaimustus ka Euroopa kino- ja teleekraanidele. Kreekas, Norras, Saksamaal jm tõusevad surnuist üles natsid, jalgpallifännid ja autoavariis hukkunud, rääkimata kohalikku traditsiooni ja ajalukku kuuluvatest olenditest. Prantsusmaal valminud „Tagasitulijad“ („Les Revenants“, rež Robin Campillo, 2004) on ebatüüpiline zombifilm kõigepealt selle poolest, et tavapärane inimliha järav ja surmast naasnud katkutud olend on asendatud väljanägemiselt täiesti tavalise tegelasega. Harjumuspäraselt tume atmosfäär on rõhutatult hele ja pastelne.

Seejuures esineb aga palju tumma ja tumedat subjektsust just elavate kujutamisel: tegutsemine on asendatud sisekõne ja emotsioonide allasurumisega. Film ongi eelkõige elavate psühholoogiline uuring, sest sisuliselt kohtutakse surmaga, kummalise ja enneolematuga. Melanhoolia kõrval töötab ka sotsiaalne tasand: vaatluse all on kapitalistliku konkurentsiühiskonna jääk – vanurid, kes moodustavad antud juhul suurema tagasipöördujate massi. Kui finaalis vilksatab allmaailma tagasimineku motiiv kanalisatsioonikäikudesse laskumisena, siis tõstetakse lugu ka korraks kõrge allegooria tasandile. Paari aasta pärast tootsid prantslased ka samanimelise menuka telesarja, kus samalaadne lugu areneb atmosfäärilise keskkonna taustal psühholoogilise realismi ja meetodinäitlemise vaimus. Tegemist on kindlasti Ameerika märatseva sinikraezombide diskursuse alternatiiviga, kuigi sellest loost on ka teispool ookeani juba oma versioon jõutud toota.

Žanri üks elemente on ka ellujääja või sündmuste tunnistajaks olnud ohvri teadvusse asetatud vaatepunkt. Kuigi kogu teema seisukohalt ei ole selge, kes on õigupoolest ohvrid ja kes võitjad, siis esitatakse sündmustik enamasti ikka tsivilisatsiooni viimastest riismetest kinni hoidva subjekti silme läbi. Üllataval kombel on üpris menukaks osutunud ka muundumise üle elanud, zombistunud subjekti jutustatud lood, nt Isaac Marioni noorteromaani vormis zombiromanss „Soojad kehad“ („Warm Bodies“, 2013). Teose motona kasutatud „Gilgameši“ kirjakoht tõstab põhimotiivina esile surematuse ja armastuse vahekorra, kuid ilmselt on siin esteetiliselt mõjusam see kummastuse efekt, mida lugeja kogeb surnud olevuse pähe sattudes ja maailma teiselt poolt piiri nähes. Nõnda mõjub see korraga nii zombiteemalise fantastilise antropoloogilise materjalina, aga ka tugeva elavate maailma ehk lääne tänapäeva elulaadi kriitilise allegooriana. Sealpoolsuse refleksioon sisaldub ka inglaste sarja „Lihast ja luust“ („In the Flesh“, autor Dominic Mitchell, 2013–14) võttestikus, samuti koondub selles fantaasias zombi kujundisse erinevuste vaenamise teema ja erinevuste ravimise võimalikkus, kuna on leitud vahend nakatunute mälu ja teadvuse taastamiseks.

Elavate surnute kujutamise klassikasse kuulub nende liikumisviis. Vaevaliselt edasi kulgev klassikaline mittesurnu mõjutab niimoodi narratiivi ajalisi suhteid ja jutustamise tempot. Naljaga pooleks võib väita, et aeglane liikumisviis kanoniseeriti lõplikult 2001. aastal Sacramentos, kus korraldati esmakordselt zombideks kostümeeritud õudusfilmi entusiastide rongkäik. Kuid ka see klišee on paljudel puhkudel edukalt lammutatud (nt Danny Boyle’i filmis „28 päeva hiljem“). Huvitavam näide on Eestiski hästi tuntud „Musta peegli“ („Black Mirror“) looja Charlie Brookeri kirjutatud sari „Surnud stuudio“ („Dead Set“, Suurbritannia 2008). Siin on nüüdisaegsesse zombimütoloogiasse lisandunud televisiooni temaatika, mis seisneb tõsielusarjade vormi naeruvääristamises ja televaataja zombilikule lihtsameelsusele osutamises. Vormiliselt muudab selle teistsuguseks kiirete või jookvate zombide idee. Jutustamisse on sellega siginenud hoopis teistsugune rütm, jutustamistempo sõltub sööstudele ja väga kiirele liikumisele orienteeritud tegevusest.

Kõigist tuntud lugudest ja metafooridest saab varem või hiljem paroodia objekt. Ka elavate surnute juhtum ei ole erand. Päris palju kohtab ka sürrealistlikus laadis või camp-huumori võtmes tehtud lugusid. Fantaasiadiskursus lubab kujutlusvõimel lennata kaugele üle žanripiiride, nõnda et võib kohata ka zombideks muutunud grislisid, zombi-imikuid, zombiseeni ja -puid (nt „Z Nation“, autor Karl Schaefer, Craig Engler, 2015–2017). Koomilise camp-esteetika omamoodi kurioosum on Saksa-Kanada väikese eelarvega ühistööna valminud „Otto ehk Surnutega üles“ („Otto; or Up with Dead People“, rež Bruce La Bruce, 2008) oma iroonilise žanriteadlikkusega ja veidrusse kalduva homozombide kujundiga. Viimast väljendatakse üpris transgressiivse poeetika vaimus (korraga seks ja soolikad graafiliselt kaadris), millega kaasneb üpris jämeda huumori vormis ühiskonnakriitiline kommentaar.

Huvitav oleks põhjalikumalt üle vaadata ka eesti kultuuri ja elavate surnute suhe, mille eripäraks on just rahvapärimusest saadud väga tugevad impulsid. Põhimuster on jälgitav M. J. Eiseni „Eesti mütoloogiast“ ja Kiviräha „Rehepappi“ jõudnud varjurahvast Mann Loperi romaanis „Algus pärast lõppu“ tegutsevate soerditeni välja: „Eks nad ole kuidagi poolelus-poolsurnud, inimkonna vigade sünnitised ja südametunnistuse mustad plekid …“9 Alternatiivsetes katsetustes on järgitud juba selgemalt popkultuuri trende, tunda on tugev filmide, video- ja rollimängude mõjuväli. Jäägu siinkohal XXI sajandi eesti zombikujundit esindama Maniakkide Tänava tumeda fantasy näide, kus on sünteesitud läänelik madalkultuurne jõugufiguur kummastava nimekujundist tuleva alternatiivse Muinas-Eestiga: „Esimesena läksid liikvele ebasurnud. Suure ja haisva karjana liikusid nad Rammulohu suunas. Nende haudkondi juhatasid surnud nekromandid – kõigused, koolnud, oma kärvuriteks kutsutud ratsudel. Tee nende jalge all oli kaetud vaklade ja mädanenud ihutükkidega, kui mitu nädalat maas haisenud kalmulised määndunud liha pudenedes end püsti ajasid ja minema loivasid.“10

„Elavad surnud“ on suure tähendusmahuga vorm, aga ka emotsionaalselt väga tugev kujund. Hirmu ja õudust sisendava metafoorina on see ligemale saja aasta vältel vorminud lääne inimese kujutlusi ja fantaasiaid ning saavutanud praeguseks konkurentsitult globaalse mõjukuse ja tuntuse. Kuigi tänapäevane zombide mõistulugu on üleilmselt tajutavate kriiside ja katastroofide ajajärgu versioon, siis ometi puudutab midagi selles kujundis ka igat piirkonda või indiviidi eraldi. Eespool mainitud Roger Luckhurst jõuab järeldusele, et tegemist ei ole vaid ühele selgitusele taandatava metafooriga: „Kuhu zombid ka ei rändaks, ikka tungivad nad kohalikesse uskumustesse, teisenedes kuulduste, ebausu ja lugude jutustamise liminaalsetes maailmades. Niimoodi, oma edasikandumise jälgi segades, laenab ta jooni kohalikest hirmudest ja imedest.“11 Ilmselt just seepärast tõlgendab igaüks neid lugusid erinevalt, ent jõuab isiklike äratundmise kaudu kollektiivse emotsionaalse kogemuse juurde.

1 Vt Janek Kraav10al History, lk 196.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht