Populismikiri Peetrile

Joonas, filmijutt.blogspot.com

Oh emad ja isad üle me maaärge kritiseerige seda, millest te aru ei saa.Bob Dylan, „Ajad need on muutumises” („The Times They Are a-Changin’”)

Tere, Peeter. Lugesin hämmeldunult su arvustust Artur Talviku ja Peeter Vihma filmile „Okupeeri oma müür”.
„Meie kõigi keelekasutusel on kindel päritolu,” ütled sa. „Teatud sõnu kasutades leiame kontakti inimestega, kellele see sõnakasutus on tuttav ja armas.” Kellega sa, Peeter, loodad kontakti leida, vehkides poliitmalakatega nagu „populism”, „riigi raha”, „virisemine” ja „väike grupp inimesi”?
Alustan autoripositsioonist. Kes räägib? Sa distantseerid end nii kodanikuaktivismi „karnevalist” ja „suure käraga” ringi aetavast „tihti tühjavõitu villaveskist” kui ka rahvast, kes „tahab leiba ja vaatemänge” ja „armastab vahvaid protestijaid”. Paistab, et kõneled avaliku intellektuaalina, kes seletab ja üldistab ühiskonnas toimuvat objektiivsusele pürgides. Ühtlasi pretendeerid sa veendunult tegelikkuse ja tõe tundmisele.

Kes meie?
Autoripositsiooni täpsustab mitmuse esimene isik. „Ei mässanud me stagnaaegses nõukogude Eestis,” ütled sa, samastades kodanikuühiskonna mässuga. Vaata, Peeter, kodanikuühiskond, kodanikuaktiivsus ja mäss ei ole sugugi mitte sünonüümid, aga las see praegu jääda. Las jääda ka araabia kevad. Räägime kodanike mässulisusest Nõukogude Eestis.
Kaks juhuslikku näidet stagnaajast: 1980. aasta noorte meeleavaldus ja neljakümne kiri. Kaks näidet hilisemast nõuka-ajast: meeleavaldus Molotovi-Ribbentropi pakti aastapäeval 1987 ja Tartu rahu aastapäeval 1988. Näiteid võiks tooma jäädagi, kuid piirdugem siinkohal sedastusega, et need ja paljud muud tolleaegse võimu silmis mässulised ettevõtmised viisid lõppkokkuvõttes riikliku iseseisvuseni. Meie vabariik on nõukogudevastase mässu laps, ehkki mõistagi oli Nõukogude Eestis lõpuni olemas ka selline „meie”, kes ei mässanud või pidas seda „lausa mõeldamatuks”. Tolle „meie” mõned esindajad olid võimu juures siis ja on ka tänapäeval.
Tänapäeva võimu „meie” hääl kõlab su järgnevas mõttekäigus: „Kas me tõesti peame alles jätma kõik pisikesed maakoolid ja neile maksumaksja raha aastate kaupa muretult peale plekkima?” Ma ei hakka siin arutlema Otepää kooli või haldusreformi üle, vaid juhin ainult tähelepanu sellele, kuidas sa, Peeter, kõneled võimu keeles, vastandudes kodanikele, kes „ei pea vaatama, et riigi rahakotis pappi ikka jätkuks”. Kui loo juurde poleks autorina märgitud sinu nimi, siis võiks arvata, et kirjutajaks on meie praegune rahandusminister.
Ja siin su autoripositsioon ongi: laidad kodanikuaktiivsust, et kiita võimu. Ligi ja Ansipi „tööpäevad on arvatavasti üsna pikad ja tihedad”. Poliitikud teevad „reaalset tööd”, ühiskondlikult aktiivsed kodanikud ainult segavad neid, korraldades „karnevale”, mis ei muuda midagi „peale auru kulutamise vile peale”.
Mõistagi tegelevad kodanikud „miitingutel lahmimise ja mudaloopimisega” selle asemel, et teha „oma põhitööd”, oma „igapäevast tööd nagu Vargamäe Andres”. Heas ühiskonnas „pole erilist kodanikuaktiivsust ühiskonna kujundamisel” ja „kõik teevad lihtsalt oma tööd ja oma tööd lastakse teha ka valitud võimul ja määratud valitsusel”. Kummalisel kombel on sellised ühiskonnad sinu arvates Soome ja Šveits, kaks riiki, mida tihti tõstetakse esile just kodanikuühiskonna eeskujudena.

Töö ja usk
Tööeestlus on kahtlemata vägev idee, Peeter, kuigi armastust see Vargamäele ei toonud. Konservatiivsusest, püüust olemasolevat säilitada ja muutusi vältida võib samuti aru saada: kui asjad on „piisavalt hästi”, siis võivad nad minna halvemuse suunas. See, et sa usud Ansipisse, Ligisse või üldse poliitikuisse ega usu kodanikuühiskonda, on kirjarahva üldist meelsust arvestades ju päris uhke ja isepäine vastuvoolu ujumine, nagu Trubetsky astumine Keskerakonda. Ent olgu uskumused kui tahes originaalsed, ikka ei ole need tähendusrikkad ega tõsiseltvõetavad, kui neis puudub sisemine loogika ja need ei haaku sellesama reaalsusega, mille manipuleerimises sa filmi süüdistad.
Mööngem, et film käib reaalsusega vähemalt kohati üsna vabalt ringi. Näiteks pannakse ühte patta „Harta 12” ning valeliku poliitika vastane demonstratsioon Tallinnas, kujutades neid ühe ja sama isiku organiseerituna ja teist esimese järjena. Demmi tegelikud korraldajad on filmi selle eest suhtlusmeedias teravalt kritiseerinud. Küllap võib filmile ette heita nõrka kodutööd, vähest süvenemist, pealiskaudsust, liigset lihtsustamist, hooletuid üldistusi ja lohakaid väiteid. „Ei jõudnud kõigel silma peal hoida,” tunnistab Talvik filmis enesekriitiliselt.
Su arvustusel, Peeter, on kõik samad hädad ja veel üht koma teist. Sulle tundub, et „dokfilmitegija teab juba ette, milline ta film tuleb”. Mulle jälle tundub, et sul oli ammu enne filmi nägemist selge, mida sa sest arvad. „Vanad tuttavad mõtted tulid meelde,” ütled sa ise. Erinevalt filmist ei vaevu sa asja mitme kandi pealt kaaluma, poolt- ja vastuargumente esitama. Sul on kõik niigi selge ja just seetõttu kipub side reaalsusega su jutus alatasa kaotsi minema.
Kas sa usud tõsimeeli, et Eestis on nii kodanikuühiskond kui vastuolud kodanike ja valitsejate vahel suuresti Talviku väljamõeldis ja eraprojekt? Selline mulje su loost jääb: „kodanikuühiskonna ilmingud” hakkasid tekkima Talviku hüüatuse peale; Talvik kirjutas teravaid artikleid „kodanike hoiakute ja riigi poliitika vastasseisust” sellepärast, et filmi rahastati „etappide kaupa ja seda oli vaja kindlustada”; filmiga manatakse esile „mingit imaginaarset, läbistamatut müüri” ja, ennäe, lõpuks otsustavad Talvik ja Vihma isegi „tuhka pähe raputada ja öelda, et … meie oleme müüri ise välja mõelnud”. Juhhei, mingit müüri pole, mingit vastuolu pole, kodanikuaktivism on mõttetu, eks ma teadnud seda juba ammu. Selle „pöörde” eest oled sa valmis kõik andestama.
Tutkit, sa said valesti aru. Film lõpeb hoopis nendinguga, et võim annab järele ainult siis, kui talt seda nõutakse, mistõttu muutuste võti on nõudjate käes. Kui Talvik ja Vihma ütlevad, et „müüri kivid on meie peas – meie olemegi see müür”, siis tähendab see, et muutus algab nõudjate, meie endi mõtlemisest. Siin ei kuulutata mitte kodanikuaktiivsust mõttetuks, vaid kutsutakse üles suuremale aktiivsusele.

Populism ja paradoksid
Kuna igatsetud pööret niisiis ei tule, pole vist midagi, mis teeks „heaks kogu manipulatsiooni ja populismi”? Nojah, raske on aru saada, mida sa, Peeter, populismi all täpsemalt silmas pead, kui sa nimetad ühtviisi populistlikeks nii miitingut, dokkfilmi kui Pink Floydi kontserti. Rahva ja eliidi vastuolu pole ju ometi Pink Floydi teema?
Küll aga paistab tööka eliidi ja sõimavate kodanike vastandamine olevat sinu teema, kuigi sa lähened sellele pigem vastandmärgilisest, elitistlikust seisukohast. Vastandus ise jääb aga samaks – ja seda ei saa kuidagi Talviku kaela ajada.
Autori isiku kottimisega võinuks filmiarvustuses üldse piiri pidada. Kas puutub dokki see, et Talvik kandideeris kunagi riigikokku, aga ei saanud sinna? Ei puutu. Kas puutub Talvikusse Rein Raua küsimus „kuidas peab tundma end ühiskond, mis on suures osas veendunud, et teda valitsevad moraalsed värdjad”? Ka ei puutu. Talviku ja Raua ühisosa on ainult selles, et mõlemad on aktiivsed kodanikud. Ja aktiivne kodanik näib sinu silmis olevat midagi sellist nagu kodanlane Pasolinile: eksib alati, tehku ta mida tahes.
Raud eksib oma sõnavõtuga ja sellega, et ei lähe poliitikute hulka „reaalset tööd” tegema. Protestijad jälle „ei taha võtta võimu”, tahavad ainult viriseda. Ometigi on ju „võimalik minna ja püüda muuta stagneerunud asja seestpoolt”. Eks ta ole, parimast ENSV kogemusest mäletame.
Aga aktivistid-luftivennad, need ei viitsi ju tööd teha. Elver Loho, näe, väsis juba väikesest demmi orgunnist ära. Tühja tost, et Loho jätkab aktiivset tegevust nii filmis kui elus, kandideeris muu hulgas ka valimistel. Tühja tost, et Tartus kasvas valeliku poliitika vastastest meeleavaldustest välja Vabakund, kelle esindajad on linnavolikokku jõudnud. Tühja ka tost, et Talvik ise oli valmis riigikokku minema. „Hea, et ta sinna ei saanud. Hea, et ta teeb oma põhitööd”. No tõesti, Peeter, „paradoks” missugune.

Rahast ja valest
Tobe on ilmselget üle korrata, aga kuna sa võtad korduvalt riigi rahast rääkida, siis ei saa seda tegemata jätta: valitsejad, keda sa austad, saavad oma pikkade tööpäevade eest maksumaksjalt kopsakat palka. Kodanikuaktivistid, need mässajad ja elukutselised anarhistid, keda sa põlgad, pingutavad ühiskonna huvides tasuta, põhitöö kõrvalt ja vabast ajast.
Nii oli see ka ACTAga. Kuni vabatahtlikud aktivistid analüüsisid lepingu vastavust inimõigustele ja Eesti seadustele, raius valitsus eesotsas peaministriga irvitades, et ACTA on väga hea asi. Sinu kategooriline jutt lepingu „tegelikust sisust” ja sellest, kuidas asjad „tegelikult” käisid, ilmutab piinlikult, et sul puudub elementaarnegi arusaamine teemast.
Kazaa on juba tubli kümme aastat surnud, aga see on muidugi tühi-tähi võrreldes muu juraga, mida sa ACTA teemal ajad. Näiteks väidad sa, et filmis „esitatakse vaid protestijate seisukoht, et ACTAga taheti takistada informatsiooni kättesaamist internetist, mis on vale”. Vale jah. Film loomulikult ei esita mingit säärast seisukohta, sest sellist seisukohta pole kunagi eksisteerinud. Küll aga esitab film Ansipi seisukohad seemnete ja fooliumi asjus.
Nagu Ansipil, nii ka sul aitaks vältida narri ossa jäämist enda teemaga kurssiviimine enne sõnavõtmist. Info on internetis saadaval. Fakte saab kontrollida. Ära töga pimesi filmi autoreid, et miks nad ACTA-vastastena oma filmi tasuta netti ei pane. Guugelda ja sa näed, et autorid olid filmi tasuta Pirate Baysse riputanud ligi nädal enne su loo ilmumist.
Tervisi Laurale.

Kes tahab saada moraalseks värdjaks?
Peeter Sauter 23. oktoober

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=19743

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming