Poliitilised broilerid satiirilises dipikastmes

Veiko Märka

Seriaal „Riigimehed” Eesti Televisioonis        Stsenaristid Ott Sepp ja Õ-fraktsioon, lavastaja Kaaren Kaer. Osades Taavi Teplenkov, Jaak Prints, Gert Raudsep, Külliki Saldre, Allan Noormets, Märt Avandi jt. ETV eetris alates 31. oktoobrist igal pühapäeval kell 20.30.  „Riigimeeste” loovkoosseis on näiliselt lõbusalt ja ülemeelikult ära teinud kohutavalt suure töö: süüvinud elu hammasrattaid pöörlema panevate mehhanismide labürinti ja sealt eksimatult välja tulnud. Seetõttu pean ma täiesti mõttetuks lobaks kõike seda, mida eesti „meedia” kirjutab Taavi  Teplenkovi kehastatud ministri sarnasusest Hanno Pevkuriga. Esiteks on pigem Pevkur Teplenkovi nägu, sest viimane oli juba siis tuntud näitleja, kui esimene veel Ida-Virumaa käsipalli meistrivõistlustel rassis. Teiseks on seriaali stsenarist Ott Sepp olnud aastaid Reformierakonna liige ning teoreetiliselt peabki selle toimimismehhanismiga kõige rohkem kursis olema. Kolmandaks on tegu lihtsalt nii universaalse ja mitmeplaaniliselt Eesti elu valgustava seriaaliga, et igasugune „ärapanemise” otsimine ainult madaldab ja mürgitab selle esteetilist ja eetilist elamust. Nagu pole mõtet ka vastu väidelda, et päris elus ikka 12 häälega ministriks ei saa. Kunstil on oma loogika, poliitikal oma.    

   

Teplenkovi kehastatud ministri soovid on ju lihtsad, siirad ja üldinimlikud: kindel töökoht, inimväärne palk, sotsiaalne turvatunne. Naerda pole siin millegi üle, tuleb hoopis pead silitada ja kaasa tunda. Seda enam, et isegi siis, kui tema käitumine muutub vastuolulisemaks, on selle põhjuseks ju raske lapsepõlv ehk surnuna tema otsas lamanud vanatädi. Ega sotsiaalse sidususe minister selles süüdi ole, et korralik vanainimene (Ines Aru) peab oma trepikoda järsku neegriga jagama hakkama. Tõelised lurjused on näiteks hoopis need kujundusfirma mehed, kes uuele ministrile SS-logoga tassid kokku keeravad.        Teplenkovi rolli ülesehitus on väga peen, varjundirikas ning paljuütlev. Juba tema näoilme muutumine esimeses osas, kui ta üle Gert  Raudsepa õla arvuti monitorilt oma häälte arvu ja kohta pingereas otsib – õndsast lootusest koleda pettumuseni –, vääris aplausi. Seda sorti pisikesi ja paljuütlevaid stseene on rõõmustavalt palju – ka näiteks Allan Noormets jättis esimeses osas sügava mulje, ilma et ta peaaegu suud lahti teinuks. Järeldus: on, mida mängida!       

„Riigimeeste” tegijad suudavad kõike edasi anda akadeemilise soliidsusega, oma kangelasi otseselt labastamata, kuid siiski pilkealusteks muutes. Kuigi nime poolest poliitiline  pila, jagatakse seriaalis täiesti õiglaselt mükse kõikidele elualadele. Ikka võib elus ette tulla, et õnnetule tööotsijale öeldakse äraütlemise ettekäändeks: „Te olete liiga vana! Ei, liiga noor!”. Ja seda sorti jama nagu „Iidsete aegade algusest oleme täiendanud oma meistrite oskusi” võib iga päev mitu korda kuulda. Stsenaariumis on üllatavaid leide, igav pole kordagi hakanud. Viimase eest tuleb muidugi kiita ka lavastajat.       

See, et seriaali tegevus toimub Eestis, pole  üldse oluline. Usun, et näiteks soomlane või lätlane saaksid seda vaadates sama palju ja samades kohtades naerda. Poliitilised kanapojad teemana on meil nn vanade demokraatiamaadega võrreldes üsna ebaoluline. Näiteks Inglismaal algab ministrite ettevalmistamine juba kooli valikust ning kõik on hoopis rangemalt paika pandud. Meil võib ikka igaüks ministriks saada, kui väga tahab – nii inkubeeritud tingimustes kasvatatud kanapoeg kui  metsik murdja. Jama on pigem selles, et paljud väärikad kandidaadid ei tahagi. Teplenkovi poliitbroiler on väga huvitav roll. Ülejäänud tegelastest on mulle vapustavaima mulje jätnud Jaak Prints, sest ta peab kehastama nagunii täiesti mõttetu ministri veel mõttetumat nõunikku. Aga ta tuleb selle absoluutse nulli osaga mõjuvalt toime. Kolmas põhitegelane, Külliki Saldre kantslerina, on hoopis teist masti isik. Tema ülesanne on broileritele  vastukaaluks edasi anda realistlikku mõtlemist, kogemust ja eruditsiooni ning üldse süžeed ohjes hoida. Seetõttu mõjub ta „nagu päris” ja küllap tekitab äratundmisrõõmu iga ministeeriumi personali seas.

„Riigimehed” jõudis ETV ekraanile õnnelikul ajal, poliitilise stagnatsiooni perioodil. Hannes Rumm kirjutab 12. XI Õhtulehe loos „Kas Eesti raiskab järgmised neli aastat?”: „Kahjuks tumestab suure osa eestlaste rõõmu  kauaoodatud stabiilsuse üle viimastel aastatel üha tugevamalt tuntav stagneerumise oht. Seletava sõnaraamatu kohaselt on stagnatsioon „paigalseis, seisak, soikumus”. See viimane ongi Eestis juhtumas, sest stagneerub või sarnaselt mõne arvutiprogrammiga kiilub kinni meie ühine mõte.” Rummil on minu meelest õigus. Just selle stagna tõttu mõjub „Riigimeeste” poliitiline satiir eriti värskendavalt. Alles meil olid ajad,  kui poliitikud salaja teiste kõnesid lindistasid ja poolavalikult nende pildi pihta tulistasid. Nüüd on kõik igavaks muutunud ja peale poliitiliselt nagunii laibastunud Rahvaliidu perioodilise tümitamise ei juhtu midagi huvitavat. Üks suur erakond on kindlustanud võimu Tallinnas, teised kaks Toompeal ja tunnevad end üldiselt mugavalt. Enne järgmisi riigikogu valimisi mingit üldhuvitavat intriigi püsti ajada tundub üsna keeruline ülesanne. Kõige põnevam  oleks ilmselt IRL ja Reform tülli ajada. Aga sedagi saab „Riigimeestes” palju sädelevamalt edasi anda, sest ka sealne valitsus püsib ju kokkuleppel Esimese Partei ja Ühenderakonna vahel.       

Stagna oli teatavasti ka Brežnevi ajal silmapaistvalt naljakas aeg, Rumm ise osales kõrgel tasemel Pikri koolinoorte huumorivõistlustel. Nii et ajalugu kordub. Juba „Riigimeeste” esimene osa esitas tõeliselt sisuka küsimuse: kuidas saavad inimesed tahta, et poliitikud oleksid ausad, kui nad  ise valetavad? See on väga hea küsimus. Kust need topeltstandardid pärinevad? Kas see kibestumise ja kurjusega segatud õpitud abituse sündroom on mingi põlvkonna omapära või üldisem hälve? Sellele põhiküsimusele lisandub sarjas teisigi. No näiteks: kui tankist (keda sotsiaalse sidususe minister sisuliselt ju on) ümber nimetada piloodiks, mis siis muutub? Poolas on kindlasti väga suur vahe, kas olla piloot või tankist, aga mujal maailmas  minu meelest mitte. Võib-olla tõesti läheb poliitikuil neli järgmist aastat raisku, nagu ennustab Hannes Rumm. Aga poliitilise satiiri meistritele võib nüüd julgelt panustada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming