Poliitiline polüfoonia talvises pudupoes

JUHAN RAUD

Mängufilm „Vihane kaheksa“ („The Hateful Eight“, USA 2015, 167 min), režissöör-stsenarist Quentin Tarantino, operaator Robert Richardson. Osades Kurt Russell, Jennifer Jason Leigh, Samuel L. Jackson, Walton Goggins, Tim Roth, Michael Madsen, Bruce Dern, Channing Tatum jt.

... siis filmi teine pool leiab aset pudupoe kinnistes ruumides.

… siis filmi teine pool leiab aset pudupoe kinnistes ruumides.

2 × kaader filmist

Nagu Quentin Tarantino filmidega tihti, on ka tema uus vestern jaotatud peatükkideks. Loo sündmused leiavad aset paar aastat pärast Ameerika kodusõja lõppu. Lumises Wyomingi metsas peatub kaarik teelise ees. Ootamatult kohtuvad kaks pearahakütti: major Marquis Warren (Samuel L. Jackson) ja paranoiline John Ruth (Kurt Russell) hüüdnimega Timukas. Viimase käe külge on aheldatud metsistunud Daisy Domergue (Jennifer Jason Leigh), kes on väidetavalt toime pannud kohutavaid asju. Nad on teel Red Rocki linna, kus Daisyt ootab võllas. Kuna lumetorm ähvardab seltskonnale kohe järele jõuda, soovib major Marquis nendega kaasa tulla vähemalt Minnie’ pudupoeni, kus nad kõik mõnda aega pakase eest varjul saaksid olla. Teel liitub nendega Chris Mannix (Walton Goggins), kes väidab end olevat Red Rocki uue šerifi.

Pudupoes ootavad ees juba mitmed kahtlased ja võrdlemisi eksinud olemisega karakterid: keigarlik Oswaldo Mobray (Tim Roth), tõre kauboi Joe Gage (Michael Madsen), väsinud olemisega lõunaosariikide kindral Sanford Smithers (Bruce Dern) ja lõbus mehhiklane Bob (Demian Bichir), filmi vahvaim tegelane.

Vestern on olnud alati seotud maastikega, ent „Vihases kaheksas“ pööratakse see tava pea peale. Lõviosa filmist leiabki aset kinnises ruumis, kus tormi eest varju otsinud rändurid üritavad üksteisest sotti saada. Peagi tõusevad aga lõppenud kodusõjaga kaasnenud pinged taas pinnale.

Tarantino näeb end kahtlemata vana kooli auteur’ina, rõhutades igal võimalikul moel oma käekirja ja nime. Tema filme turundatakse ja esitatakse suures osas just isikukultuse toel. Viimasel ajal on režissöör hakanud oma filme isegi nummerdama, väites, et ta kavatseb pärast kümnendat filmitegemise lõpetada.

Mõnele vaatajale võib tema filmide puhul muidugi närvidele käia see, et need, ei räägigi oma tsitaadirohkusele vaatamata, justkui millestki. Mitte et kunsti peab saama mingi allegooria võtmes lahti muukida, aga ülejäänud maailmaga võiks ju kuidagi siiski suhestuda. Lähemal vaatlemisel selgubki, et vähemalt nürimeelsest „Kill Billist“ peale kipuvad Tarantino filmid rääkima peamiselt sellest, kuidas režissööri loodud väljamõeldud maailm ongi parem ja huvitavam kui nii-öelda filmistamata reaalsus. See hoiak tuleb ehk kõige reljeefsemalt välja „Vääritutes tõbrastes“, kus kõikvõimalikud vihjed ja allusioonid (pealkirja õigekirjast kuni loo lõppsündmusteni) osutavad järjepanu sellele, kuidas idiosünkraatiline kunstiline representatsioon ületab alati reaalsuse. Muidugi saab selles hoiakus näha ka romantilist kujutlusvõime ja (filmi)kunsti idealiseerimist, aga suurtes kogustes hakkab see mõjuma üsna solipsistlikult. Mulle on täiesti arusaadav kriitika, et ehkki Tarantino käekiri on igas tema filmis äratuntav, jäävad filmid ise alati justkui elust väljapoole ning nendega suhestuda on seetõttu keerulisem. Mis täpsemalt (peale vaimutsemise) Tarantinot päriselt huvitab? Ehk on tegemist ühe ja sama verise looga, mida ta muudkui uuesti ja uuesti eri žanrides kramplikult kordab? Kuigi ma ise seda vaadet päris lõpuni ei jaga, on selles kriitikas siiski oma iva.

Ometi on selle filmiga asi mõnevõrra keerulisem. „Vihast kaheksat“ saab vaadata ka kui poliitiliselt laetud filmi. Kui füüsiline vägivald on mängufilmides alati lavastuslik, tehislik ja võlts, siis inimest grupitunnuste või muude omaduse põhjal alavääristav või ebavõrdsena kohtlev diskursus töötab mõnevõrra teisiti, kuna toimib keelelisel väljal. „Vihane kaheksa“ paneb žanrifilmi vormis põrkuma mitutsorti ebavõrdsuse, mis lubab ühtlasi paremini näha seda, kuidas see tänapäeval ikka edasi kestab. Nii hakkab film teatud määral tahes-tahtmata resoneerima ka tänapäeva USA (ja ka Euroopa) rassipingete ja sotsiaalsete ebavõrdsusega .

Tegelikult on samas suunas vihjanud ka Tarantino ise:„Kaheksat“ reklaamides on ta juba mitmes intervjuus rääkinud, kuidas nimelt vestern on see žanr, mis peegeldab kõige paremini selle kümnendi Ameerikat, millal film on tehtud. 1950ndate vesternid annavad edasi Eisenhoweri ajastu ideid, 1970ndate omad peegeldavad Watergate’i õhustikku ja nii edasi. Nii peaks olema õigustatud ka pudupoes toimuva käsitlemine sarnastelt alustelt.

Kui uurida, mida film ise teeb, milliseid võimusuhteid see oma representatsioonide ja valikutega peegeldab, kommenteerib või põlistab, on enamasti selles näha huvitavaid kunstilisi pingeid.

Muidugi on lihtne öelda, et „Vihane kaheksa“ pole kaugeltki režissööri poliitiliselt laetuim teos. Võib ju välja tuua, et ka tema eelmine vestern „Vabastatud Django“ puudutas rassismiprobleemi, ehkki palju lapsikumalt ja lihtsamalt. „Vääritutes tõbrastes“ notiti maha suurtes kogustes natse. Ometi on mõlemad filmid siiski vaid stiilne kättemaksufantaasia, kus positiivsed ja negatiivsed tegelased on loo tasandil selgelt eristatavad ning vaataja saab rahuliku südametunnistuse (ja sadistliku rõõmuga) jälgida seda, kuidas pahad oma otsa leiavad. Mõlema puhul on (teiste) ajalooline trauma sageli vaid õigustus, millega (anti)kangelaste veretööd põhjendada.

„Vihase kaheksa“ loo üks kaunimaid aspekte on see, et filmis puudub moraalne kese. Iga fiktiivne tegelane mõjub kohati vastiku või ebausaldusväärsena ning me ei tea, kes räägib tõtt ja kes mitte. See omakorda muudab kõik nendevahelised pinged äärmiselt ambivalentseks – vaataja peab ise pead murdma. Meenub Tarantino varane looming, kus iga tegelane on võimeline räigeks vägivallaks. Selle võimalikkus ripub Damoklese mõõgana enamiku tema lugude kohal ja on ka siin suuresti narratiivi tõukejõuks. Vahe on aga selles, et selles filmis on tõesti peaaegu iga tegelane rõhutatult negatiivne, ehkki väärikust esineb filmis ka. Nii tekib kummaline olukord, kus vaataja saab vastavalt oma soovile igale tegelasele kaasa elada, ning see, kelle ta parasjagu valib, ütleb talle tema enda vaadete kohta nii mõndagi olulist. Tegelaste võimusuhetest ja vaataja sümpaatia(te)st saab omamoodi Rorschachi test: filmis esinev rassism, misogüünia ning homofoobia on komponeeritud nii, et ükski ei hakka domineerima. Vägivalla ilmnemisviisid ei tühista üksteist, kuid ükski kaheksast protagonistist pole taandatav filmi ametlikule positsioonile. Kõik nende kitsarinnalised suhtumised mõjuvad küll autentsete, ent ühtviisi ebaadekvaatsetena. Iga tegelane on korraga nii eelarvamuste kehtestaja kui ka nende ohver. See võimaldab Tarantinol oskuslikult ja pidevalt ümber jaotada tegelastega identifitseerumise potentsiaali. Ühel hetkel võib vaataja elada kaasa Domergue’i või Warreni tegemistele, järgmisel aga noogutada kaasa Mobray õigluseteemalisele monoloogile. Sääraste karakterite jälgimine mõjub seda poliitilisemalt, et võimaldab igal vaatajal analüüsida oma väärtuskategooriaid.

Nii võibki öelda, et „Vihane kaheksa“ on Tarantino sünge poliitiline vestern, kus esineb vähe tühja imiteerimist ning panused on kõrgemad kui tavaliselt. Mingis mõttes on tegu (pikaleveniva) meditatsiooniga võimu ja (eba)õigluse teemal. Siiski pole kuhugi kadunud ka Tarantino tuntud stilistilised elemendid: afektiivsus, jaburad naljad, intertekstuaalsus ning lollakas jutustajahääl. Vaatamata sellele, et filmis on keerulisi teemasid käsitletud üpriski nüansseeritult, leidub siin palju lõbusat absurdi, kirjanduslikku poosetamist, vere näkku oksendamist jne. Mind täitsa huvitab, kas või kuidas hakkab „Vihane kaheksa“ tööle praeguses Eesti poliitilises kliimas. Ühtlasi kardan ma aga, et Tarantino ei saavuta enam oma kunagist „Pulp Fiction’i“ taset. Kuigi, kes teab? Kaks filmi on veel jäänud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar