Poliitiline animatsioon

Heilika V?

ehk “Tere tulemast Eestisse, mr. Bush!”  

Animafilmide festival “Animated Dreams” 23. – 26. XI  kinos Sõprus.

Eriprogramm “Poliitiline animatsioon” 25. XI kl 22 kinos Sõprus.

 

 

“Terror on vaid kuradi kaugusel”, režissöör Koen Delbroek, Belgia 2005.

 

“Lihax”, režissöör Louis Fox, USA 2003.

2x netifoto

 

Enne seda, kui teatud novembrikuu päeval kogu Tallinna kesklinn betoonblokkide, metallpiirete ja raskeveokitega suletakse, parkimine tänavatel ja parkimismajades keelatakse ning isegi Politseimuuseumi külastada ei saa (sest ka muuseumitöötajad on valvesse saadetud), tasuks 25. novembri õhtul ära vaadata PÖFFi animafilmide festivali “Animated Dreams” eriprogramm “Poliitiline animatsioon”. Neljateistkümnest lühianimafilmist koosneva filmiprogrammi nii mõneski teoses saab näha sedasama persooni, kelle liikumistrajektoorilt teid kiivalt eemal püütakse hoida. Luban, et saate kauge külalise harjumustest, mõttekäikudest, kodumaast ja kultuurist teada piisaval hulgal huvitavaid üksikasju, nii et ehk kaotab see “silmi avav” kogemus viimasegi väikese salasoovi minna Raekoja platsile Eesti või Ameerika lippu lehvitama.  

Animatsiooni peetakse tihtipeale kinokunsti kojanarriks, kelle ülesandeks on meelt lahutada ja nalja visata. Seda, et animafilmides võidakse käsitleda teravaid sotsiaalseid või isegi globaalpoliitilisi teemasid, teatakse harvem. Internetis leidub tänapäeval tõesti loendamatul hulgal animeeritud lühiklippe, mille eesmärgiks on tuntud poliitikute kulul lihtsalt nalja visata (à la “Bushi aeroobika” – vali ise, milliseid venitusi hr President täna teeb!).

Kuid neist filmidest, millest on sel aastal komplekteeritud spetsiaalselt poliitilise animatsiooni eriprogramm, kiirgab tahet maailma muuta. Teemad varieeruvad kompromissitust USA välispoliitika kriitikast kuni tööstusliku loomapidamise ja masstoidutootmise tegelikkuse paljastamiseni välja. Sinna vahele jäävad veel episoodid, kus Saddam Hussein laulab “Imagine’it”, bin Laden õpib ameerika inglise keelt ja üks väike laborihiir kannatab igasuguste eksperimentide all… On filme, mis on silmanähtavalt tehtud väga praktilistel kaalutlustel ja püüavad vaatajaid informeerida, nagu näiteks korporatiivse toidutootmise vastane animaseeria “Lihax” (“The Meatrix”, rež Louis Fox), mis on valminud koostöös orgaanilist toitu propageerivate organisatsioonidega. Samas on seal kõrval traditsioonilised autorifilmid, mis lahkavad ühiskonna kitsaskohti pigem režissööri isikliku kunstilis-graafilise nägemusena. Näiteks prantsuse kollektiivi Kactus Hunters muusikavideo “The Def Song” pakub sürreaalse kollaaži sõjast ja viimase sajandi konfliktidest.  

Huvitav on see, et animafilm suudab oma atraktiivse ning mängulise visuaaliga suuri ja justkui hoomamatuid probleeme kontsentreerida ning anda edasi sõnumit isegi paremini kui näiteks mõni pikk ja põhjalik dokumentaalfilm. Miks siis muidu Ameerika valitsus juba 1940. aastatel lasi teha animafilme, kus Bugs Bunny rõõmsalt sõda propageerib? Eesti animarežissöörid tegid terve nõukaaja filme, kus “keegi punane astus alati kaadrisse vasakult” ja iroonia valitseva korra vastu oli peenelt ridade vahele peidetud. Kaasaegne poliitiline animafilm aga lajatab pigem otse ja ausalt. Erandiks ehk vaid animafestivalil linastuv Iraani lühifilm “Nullkraad” (“Sefr Darajeh”, rež Omid Khoshnazar), kus on püütud kolme metafoorse tegelasega mingit laiemat teemat avada: vang lastakse maha ja sõdurit, kes selle mõrva sooritas, jälgib kõikenägev kaamerasilm, kes/mis hakkab sõdurit ”nähtamatu” julmusega karistama. Selle arvutianimatsiooni režissöör Khoshnazar ei vastanud muide mitte ühelegi PÖFFi animafestivali kirjale, kuid ühel päeval oli filmikoopia lihtsalt kohal. Taas nähtamatud jõud?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming