Poiss, pimedus ja peen animatsioon

EVA LIISA SEPP

Animafilm „Poiss ja koletis“ („Bakemono no ko“, Jaapan 2015, 119 min). Režissöör ja stsenarist Mamoru Hosoda, helilooja Masakatsu Takagi. Osades Shōta Sometani, Aoi Miyazaki, Kōji Yakusho, Suzu Hirose jt.

Filmi „Tüdruk, kes hüppas läbi aja“ („Toki o Kakeru Shōjo“, 2006) režissööri Mamoru Hosoda uus animafilm „Poiss ja koletis“ räägib 9aastasest orvust Renist, kes põgeneb kasuperekonna eest Shibuya linna tänavatelt paralleelmaailma, koletiste loodud Jutengaisse. Müütilised ja loomalikud koletised elavad inimestega üsna sarnast elu, kuid neil on omapärased erivõimed ning neid ei kimbuta inimeste pahed. Samuti on nende linna juhil võime ja õigus taassündida jumalana, seetõttu on vaja valida linnale uus juht, kas rahvalemmik ja õiglane Iozen või põikpäine ja tülinoriv Kumatetsu. Mõlemal on võrdselt potentsiaali olla hea juht ning nad on oskuslikud võitlejad, mistõttu osutub kahe vahel valimine keeruliseks.

Koletiste rivaalitsemisse tõmmatakse ka Ren, kellest saab Kumatetsu esimene õpipoiss. Meister lubab suurustavalt muuta Reni endaga sama tugevaks ning on igati valmis poisi eest hoolitsema, teda toitma ja innustama „kasutama oma hinges peituvat mõõka“. Ren ei tea kahjuks, mida Kumatetsu sellega mõtleb, ning kaks kangekaelset tegelast satuvad ühise keele leidmise asemel hoopis kaklema. Õnneks annab film oma pikkuse ja suure maailmaga neile hingamisruumi ja aega, et aru saada, kui palju nad võiksid teineteist õpetada ja ühiselt õppida.

„Poisi ja koletise“ ilmselt kõige südamlikum osa on Reni ja Kumatetsu treeningmontaaž. Parafraseerides üht filmi kõrvaltegelast, Kumatetsu sõpra munka Momoakit: „Milline isa ei tunneks uhkust, kui ta poeg teda salaja matkida üritab?“ Reni lapseliku matkimise ja Kumatetsu avastamisrõõmu kombinatsioon annab edasi filmi idee tonaalsuse ja jääb ka kõige meeldejäävamaks stseeniks kogu filmi jooksul.

Visuaalselt väga ilusa ja selge kunstilise taotlusega „Poisi ja koletise“ traditsiooniline 2D-animatsioon seisab tugevalt 3D-stseenide ja -taustade najal. Liikumine on sujuv ja kaklusstseenid tunduvad väga loomulikud. Koletiste ja nende universumi kirev disain on heas harmoonias inimeste urbanistliku maailmaga; eredatele ja soojadele toonidele Jutengais vastanduvad Shibuya kesklinna hallid asfaltteed ja pilvelõhkujad. Ka peategelane Ren väljendab nii lapse kui teismelisena visuaalselt mõlema maailma eri külgi: ta on igati inimene, kuigi liigub, räägib ja kakleb nagu koletis. Ta sümboliseerib liigselt üle pingutamata loo keskmes olevat mittekuulumistunnet.

Sellest tundest tulenevalt on lihtne mõista, miks on „Poissi ja koletist“ võrreldud korduvalt Mowgli looga. Paralleele on palju: inimlaps loomade maailmas, parimaks sõbraks ja õpetajaks karu, kohtumine teise inimlapsega ning oma koha otsimine suures maailmas. Mowgli loos olid inimesed ohtlikud relvade tõttu, kuid „Poisis ja koletises“ võib inimeste üle võimust võtta nn pimedus, mida kujutatakse suure tühja auguna inimese südames ning mis sümboliseerib pigem kurbust, meeleheidet, allaandmist. Pimedus muudab inimesed vägivaldseks, paneb neile klapid silme ette. Pimedusega löödud inimese ainsaks eesmärgiks saab kujutletava vastase võitmine, ükskõik, mis hinnaga. Need oskavad ainult hävitada-hävitada-hävitada. Lisage stseenid filmi algusest, kus Ren näeb oma äsja kaotatud ema paaril korral vilksamisi silmanurgast ning kuuleb ta kummituslikku häält, ja märul-seiklus-anime saab juurde arvestatava õuduselemendi.

Millist sõnumit üritatakse „Poisis ja koletises“ edasi anda pimeduse metafooriga? Igaühes meist peitub pimedus, mis võib võtta meie üle võimust. Ei pruugi, aga võib. Film asetab inimkonna esmalt väga lootusetusse olukorda, kuid illustreerib seejärel, kui tugevad on need, kes suudavad pimedusele vastu seista. Reni sõbranna Kaede, ainus naistegelane, mõistab kõige paremini inimestes peituvat pimedust, kuigi ta ei olnud enne Reniga kohtumist teadlik koletistest ega kahe maailma erinevustest. Kaede on ühtlasi ainus inimene, kes on täiesti teadlik sisemuses peituvatest negatiivsetest emotsioonidest, kuid kelle südames pesitsev pimedus ei manifesteeru kordagi. Ning see on ka tema lahkus, mis aitab Renil vastu seista oma pimedusele ja annab poisile võimaluse aidata ka teisi, eelkõige oma meistri vastase Iozeni poega Ichirohikot. Ichirohiko ei suuda oma südames kasvavat pimedust alistada ja nii saab temast Reni vastane.

Meister Kumatetsu ja noor Kaede esindavad mõlemad oma maailma tugevamat külge. Nad seisavad peategelase Reni kõrval, kuigi eri külgedel. Lugu on kindlasti seiklusrikkam Reni vaatepunktist, kuid on huvitav mõelda, milline oleks „Poiss ja koletis“ olnud juhul, kui oleks mindud „Zootoopia“ jälgedes. Nimelt olid „Zootoopia“ stsenaristid vahepeal filmi looga hädas, tundus, et sõnum ei tule ilmsiks ja midagi on puudu. Seda seniks, kui nad kirjutasid terve stsenaariumi ümber filmi kõrvaltegelase Judy vaatepunktist ja muutsid hoopis tema peategelaseks. Milline oleks olnud „Poiss ja koletis“ räägituna Kaede vaatepunktist? Vaatajatel oleks tavalise inimesega lihtsam samastuda, kuid võimalik, et see oleks jäänud alternatiivversiooni ainsaks plussiks.

„Poissi ja koletist“ on nimetatud Hiroyuki Morita „Kassi tänu“ („Neko no ongaeshi“, 2002) poisteversiooniks, kuid mina nimetaksin seda pigem Mamoru Hosoda varasema filmi „Hundilapsed Ame ja Yuki“ („Ookami kodomo no Ame to Yuki“, 2012) märuliversiooniks. Mõlema filmi kesksed teemad on väga sarnased: inimesed versus koletised või loomad, mittekuulumine, eneseotsing … „Hundilapsed Ame ja Yuki“ on räägitud nende ema vaatepunktist, kuid jääb sellegipoolest ka lastele nauditavaks filmiks. „Poiss ja koletis“ on oma sihtgrupi osas veidi segaduses: esimese osa möll ja naer ning narutolik kaklus Reni ja pimeduse rüppe langenud Ichirohiko vahel istuks ideaalselt energilistele noortele, kuid keskmine osa filmist ajab nad toolil nihelema.

Raske on jälgida filmi, mis ehitab esimeses pooles üles fantastilise uue maailma, tutvustab kaasahaaravaid tegelasi, ning sümpaatset õpipoisi-meistri suhet … Ja siis viskab selle kõik kõrvale ning tirib vaataja tagasi pärismaailma Shibuyasse. Järsk katarsis Reni ja ta bioloogilise isa vahel ei tundu üldse sellisena, nagu peaks, sest vaataja jäetakse kulminatsioonist täiesti kõrvale. Koos kõikide muude „päris inimpoiste“ muredega (ülikool, suhted teiste inimestega) on selle tempomuutuse eesmärk selge: näidata Renile, millest kõigest ta on ilma jäänud. Lugu aga kannatab sellegipoolest. Põnev ja seiklusrikas film tundub ühtäkki väga pikk ning kui vaataja harjub lõpuks uue suunaga, minnakse looga tagasi koletiste maailma Jutengai linna.

Sellest hoolimata on Mamoru Hosoda oma filmidega üha enam silma paistnud, seistes varsti selliste animemaailma gigantide kõrval nagu Satoshi Kon ja Ghibli Stuudio. Võimalik, et Hosoda ise ongi „Poisi ja koletise“ kõige nõrgem osa, kuna see on tema varasemate filmidega liiga sarnane, kuigi paljude meelest paremini teostatud. Mõne teise režissööri filmina mõjuks „Poiss ja koletis“ ehk värskemana.