Põhjamaade uues filmis jääb vajaka raksakast

Helmut Jänes

25. jaanuarist kuni 4. veebruarini peetud Põhjamaade suurima külastatavusega filmifestival Göteborgis meenutab statistiliste näitajate ja sundimatu atmosfääri poolest paljuski meie PÖFFi. Tõsi, publiku, õigemini ostetud piletite arv küündib selles Tallinnast umbes poole suuremas Rootsi linnas üle 130 000 (PÖFFil on see 70 000 ringis) ja üritus näikse iga aastaga üha populaarsemaks minevat. Festival ei tõmba foorumi ajaks linna mitte ainult rootsi noori, vaid ka hordide viisi taani filmihuvilisi, kellele Göteborg on alternatiiviks kevadisele Kopenhaageni festivalile. Nagu PÖFFil korraldatakse ka Göteborgis filmitööstusele suunatud seminare ja üritusi, millest ühel, Põhjamaade filmiturul (Nordic Film Market) õnnestus mul ka festivali kutsel käia. Rootsis käigu eesmärk oli eelkõige tutvuda Põhjamaade selle aasta esimese poole filmivalikuga, mida oli näha maailma või rahvusvahelise esilinastustega festivali põhiprogrammis. Õhus oli särinat, sest loomulikult ootasid filmitegijad kohaletulnud filmiprofessionaalidelt positiivset vastukaja, mis annaks rohelise tee värske linatöö edasisele levikule. Reaktsiooni oli igasugust, aplausist vihaste väljaütlemisteni. Ütlen kohe, et Lukas Moodyssoni või Lars von Trieri suguste Skandinaavia filmihiidude töid turul ei näidatud, põhjuseks Cannes’i või veel mõne A-klassi filmifestivali reglement filme enne neid mitte kusagil näidata. Tooni andsid peamiselt debüüdid ja vahest liigagi palju ainult kodumaise publikuga arvestavaid komöödiaid. Keskendun lühidalt siinkohal mõnele neist.

Norra uutest filmidest rääkides ei saa muidugi üle ega ümber nende suurfilmi „Kon-Tiki” (rež Joachim Rønning ja Espen Sandberg) mainimisest. See püüab tänavu ka parima võõrkeelse filmi Oscarit ning seda on tänaseks vaadanud peaaegu iga viies Norra elanik ehk üle 900 000 inimese. Kuna mitme Euroopa riigi koostöös sündinud monumentaalse seiklusfilmi esilinastus oli juba mullu Torontos, siis mõistetavalt seda turul enam ei näidatud, sestap alustan Põhjamaade filmiauhinnaga (Dragon Award) pärjatud ning sellega kaasnenud miljoni Rootsi kroonise (üle 115 000 euro!) stipendiumiga koju sõitnud norra draamaga „Enne lumesadu” („Før snøen faller”, rež Hishan Zaman). Tegu on publiku- ja festivalisõbraliku kaasahaarava jutustusega kurdi noormehest, kes pereau päästmise nimel ületab illegaalselt riigipiire, et tappa kokkuleppeabielu eest põgenenud õde ja tolle salaarmastatu. Omamoodi road-movie’s on keskendutud noore mehe odüsseia kaudu eelkõige üldinimlike väärtuste nagu au, kättemaks ja leppimine mõtestamisele. Seega, ei midagi uut siin päikese all, kui meenutada kas või paar aastat tagasi PÖFFilgi linastunud saksa immigrandidraamat „Võõras” („Die Fremde”, rež Feo Aladaq), kus samuti oldi kogukonna au nimel valmis tapma veresugulast. Teos on hästi produtseeritud ja tehtud publikule söödavaks. Lihtne ja liigutav. Olen veendunud, et Hisham Zamani debüütmängufilmi ootab ees edukas kinoaasta. Miks mitte ennustada sellele ka rahvusvahelist läbimurret. Kinopublik armastab emotsioone, mida selles filmis jagub igale maitsele.

Vastupidiselt selgepiirilise jutustuslaadiga norra filmile pakkus rootsi lavastaja Frederik Edfeldti eksistentsialismiängiga laetud „Faro” mulle suurema elamuse. Režissööri esimese filmi „Tüdruk” („Flickan”) mõttelise järjena vändatud linateos on lugu metsa elama läinud tütrest ja isast, kellest viimast süüdistatakse mõrvas. Kantud Sartre’i romaanide ja Bergmani filmide vaimust, annab see võõrandumislugu ruumi ja aega mõtisklemisele elu ja surma üle. Tervikuks seob filmi nii selle märkimisväärne operaatoritöö Hoyte van Hoytemalt („Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk”), aga eelkõige muidugi ka kaks peaosalist: Thomas Vinterbergi „Submarinost” tuttav näitleja Jakob Cedergren isa rollis ning esimest korda filmis tütart mänginud Clara Christiansson, kellest veel lähitulevikus kindlasti kuuleme.

Enim tekitasid küsitavusi taani filmid. Kindlasti tasub publikul oodata Lars von Trieri ja Nicolas Windingi mais esilinastuvaid uusi linateoseid, kuid turul demonstreeritud filmide põhjal ei saa tänavuaastasest taani filmist rääkida kui suurepärasest. Palju räägiti ja kõige rohkem oodati ehk kodumaistest staaridest kubisevast ja mitmeid menukeid vändanud Annette K. Oleseni poliitpõnevikust „Laskja” („Skytte”). Lausega „Jätke Arktikaga jamamine või ma võtan teilt elu” reklaamitud thriller’i sisu taga on õlgu kehitama panev ja žanri klišeederägastikus uitlev ökodraama kliimapoliitikas pettunud mehe ja tema motiividesse süüvima hakanud ajakirjaniku suhtest. Hinnatud naislavastaja, kelle 2008. aasta mängufilmi „Väike sõdur” peaks hästi mäletama ka PÖFFi publik, neljas täispikk film pingutab olla Hollywoodi võtmes tehtud hoogne krimka, jääb aga kahjuks Eesti telekanalitest nähtud sarjade „Kuritegu” ja „Võimu kants” varju.

Kuidagimoodi ei saanud ma ühele joonele ka teise Taani sisepoliitika mängumaale viiva teosega „Seks, droogid ja maksud” („Sex, Drugs & Taxation”), mille lavastajatoolil istub üks taani noorema generatsiooni lootustandvamaid tegijaid Christoffer Boe („Rekonstruktsioon”, „Allegro”). See on täis raskesti tabatavat satiiri kohaliku poliitikamaastiku teemal ja pakub rahulolu arvatavasti asjast teadlikumale kodumaisele publikule.

Kahtlemata oli nähtuist tugevaim taani film 2009. aastal vangladraamaga „R” debüteerinud Michael Noeri teine töö „Loodekaar” („Nordvest”), olelusvõitlusdraama 18aastasest noormehest, kes murrab Kopenhaageni räpasest äärelinnast läbi ja kerkib kardetava jõugu liikmeks ning võtab sinna ka oma noorema venna. Teos pälvis ka festivalil kriitikute FIPRESCI preemia. Kõigest heast ja halvast hoolimata, mis teoses silma torkab, imestan ma ikka ja jälle Skandinaavia filminduse osavuse üle teha ennekõike väga häid noortefilme, mida ka vanemal generatsioonil on põnev jälgida. Siin on, mida meie filmitegijatel õppida.

Mitmete keskpäraste soome romantiliste draamade kõrval mõjus Aku Louhimiehe värske film „8-ball” muidugi maavärinana, mis raputas tõsiselt. Juba korra Põhjamaade parima filmi auhinnaga pärjatud („Paha maa”) tandem Louhimies ja Jari Rantala (filmi stsenarist) publikut helge tulevikuga ei peibuta ja pakub toorest solgiaugusümbolismi, mille lõpp on siiski üllatavalt õnnelik. Kuid kõik see on tänavu oma 45. sünnipäeva tähistaval soomlasel juba kunagi öeldud ja vajalikust raksakast jäi puudu. Väga suurt publikumenu ei julge filmile ennustada, pigem peaks teos tähelepanu köitma välismaistel festivalidel, kus säärased üldistused sotsiaalsetel teemadel on alati teretulnud. Eks oma osa filmi realistlikus väljanägemises mängib ka jõhkra narkoärimehe rolli teinud Eero Aho silmatorkav sooritus, üha rohkem näitlemise poole piidlevalt Lenna Kuurmaalt oleks oodanuks küll nüansirikkamat esitust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming