Plekktrummide kõrvulukustav vaikimine

Joonas Hellerma: „Televisioon meediumina on kummalisel vahealal. Ühtpidi oodatakse televisioonilt, et ta teostaks (kultuuri)kriitikat, (kultuuri)ajakirjandust, teiselt poolt on ta ise ka (kultuuri)kriitika objekt.“

MEELIS OIDSALU

Joonas Hellerma on leidnud ETV saates „Plekktrumm“ toimiva tasakaalu torkiva poleemilisuse ja empaatilise süvenemise vahel.

Joonas Hellerma on leidnud ETV saates „Plekktrumm“ toimiva tasakaalu torkiva poleemilisuse ja empaatilise süvenemise vahel.

Ülo Josing / ERR

Eesti avaõiguslikus inforuumis puudub kultuuriajakirjandus. Rahvusringhääling on teinud tänuväärselt palju, et eesti kultuuri edendada ja tutvustada, aga see on just nimelt olnud edendamise ja tutvustamise töö, kus puudub peaaegu igasugune ajakirjanduslik distants ja kriitika kajastatava objekti suhtes. Kohtleme oma kultuuri vanemlikult, patroneerides seda kui mingit kidurat imelast. Seda tegelikult ka erameedias, kus eestikeelse kultuuri apologees, lojaalsus etnilisele kultuurikogukonnale, on tihti ka käredamate kriitikute vaikne eelsättumus.

Küsimus ei ole telespetsiifikas, selles, et eetriruumi on ahtalt ja kultuurile jääb seda lihtsalt vähe. ETV-l ei ole mingi probleem eraldada reedeõhtusest programmist poolteist tundi nt Tallinna Linnateatri näitlejaid mahedal-muhedal moel esitleva vestlussaate tarvis. Ühe teatri turundusosakond jalutas rahvusringhäälingusse ja küsis endale põhikanalisse sisuturunduslikuks saatesarjaks aega – ning sai ringhäälingu tänuliku vastuvõtu osaliseks.

Ainsa veidikegi poleemilise ja ajakirjanduslikke kvaliteete eviva kultuurisaate „Plekktrumm“ täita on aga ETV teise kanali esmaspäeva õhtu. Tõsi, ka „Plekktrummilt“ ootasin veidi enam käredust. Günter Grassi teoselt laenatud pealkirja väärib saade, mis plekktrummi kimedusega veidi stagneerunud rahvuskultuurilisel roidumusel põristaks. Joonas Hellerma – minu hinnangul rahvusringhäälingu praegu parim saatejuht ja haruldane talent, kelle juhtida võiks vabalt anda ka üha lämisemavad poliitikadebatid – on aga leidnud toimiva tasakaalu torkiva poleemilisuse ja empaatilise süvenemise vahel. Väike, ent siiski edasiminekut tähistav samm seegi.

Kas ja millisel moel erineb sinu arvates kultuuriajakirjandus ülejäänud, näiteks poliitika- või majandusajakirjandusest? Mulle endale tundub, et kultuuriajakirjanik ei käi vähemalt Eestis ühte jalga ülejäänud ajakirjandusega, on märksa enam kajastatava valdkonna teenistuses ja poolt. Kas kultuuriajakirjandus peaks olema kultuurist distantseerunud samal kombel kui poliitikaajakirjanik poliitikast?

Joonas Hellerma: Ma ei tea, kas saan pakutud jaotusega päriselt kaasa tulla. Mulle tundub, et uuriv ajakirjanik, kes on keskendunud poliitikale või majandusele, võib sattuda olenevalt olukorrast ka kultuurivaldkonda. Majandusajakirjanikule võib kultuurivaldkond pakkuda huvi, kui mõni siinne institutsioon satub majandusprobleemidega üldsuse huviorbiiti. Samuti võib poliitikale spetsialiseerunud ajakirjanik sattuda kultuuri juurde seoses võimalike üldisemat huvi ergutavate poliitiliste seikade tõttu. Nii et need piirid ei ole alati paigas. Saan aru, et vihjad küsimuses ka sellele, et ajakirjanike liigne seotus oma valdkonna institutsioonide, seal kehtivate kokkulepete ja inimsuhetega võib kahjustada tema sõltumatust ja tekitada varjatud huvide konflikti.

Ma tegelikult ei usu, et ajakirjaniku töö kvaliteedi määrab tema kaugus või lähedus oma valdkonnaga. Mida paremini ta tunneb oma valdkonna toimimisviise, ajalugu, sotsioloogiat, inimesi jne, seda enam on tal potentsiaali teha head tööd. Määrav on paljuski isiksus, võime hoida piire, neid piire endale kehtestada ja vajadusel ka üle vaadata. Tähtis on hariduslik kompetents, kogemus ja teadmine sellest, mida tähendab ühe valdkonna süvitsi tundmine. Kultuuriajakirjanduse puhul on ilmselt lisaks üldajakirjanduslikule oskustööle tähtis mingi lisanduv süvakompetents, mis ajakirjaniku töös annab parema võimaluse empaatiliseks ja kriitiliseks suhteks teistega, aga ka endaga. Kultuuriajakirjanik ei ole klassikalises mõttes uuriv ajakirjanik, kes püüablja selgitada mingit tõde, mida teadlikult ja tahtlikult varjatakse ning mille ilmsikstoomine vastab ühiskonna õiglustundele.

Kas kultuuriajakirjanikul on oma missioon ja kui on, siis kuidas sa sõnastad oma missiooni? Kas rahvusringhäälingus töötaval kultuuriajakirjanikul peaks olema töökohast tulenevalt mingi sättumus?

Ma pole sellist missiooni ühegi moto või printsiibi kujul päriselt sõnastanud, aga mingi missioon kindlasti on. Olen tajunud kultuuriväljaga mingit tunnetuslikku ühendust. Seda on isegi raske öelda, kuidas ja mismoodi täpselt. Klassikaline kultuuriteooria pakub aegumatu eristuse kultuuri ja looduse vahel. Kultuur on kõik see, mis lähtub inimese tegevusest, inimesest, aga see pole siiski mitte igasugune inimtegevus. Kultuur algab pigem hetkest, kui inimene asub ennast mõtestama või end väljendama, kui ta vastab kuidagi sellele situatsioonile, kust ta ennast leiab. Võiks isegi kujundlikumalt öelda, et kultuur algab hetkest, kui inimene läheb endast välja. See inimesele iseloomulik püüdlemine väljenduslikkuse ja mingit sorti tähenduslikkuse poole on midagi universaalset. Kultuur vahendab ja talletab selle inimliku pürgimuse, kuidas tahes see ka ei võta kuju erisugustes kunstiliikides, vormides või žanrides.

Missioon, kui seda kuidagi mõtestada, võikski olla kultuuri aktuaalsuse kinnitamine ja avamine. Tähtsustades ehk tavapärasest enam universaale, on kultuurimeedial võimalik ehitada omamoodi peegleid, mis aitaksid ühiskonnal või inimesel ennast leida selles ajas ja ruumis, kus elatakse. Televisiooni puhul on ka terve rida telespetsiifikat, mille tundmine on sageli möödapääsmatu. Siin on vaja ka mõningast tehnilist ettevalmistust, et oludega kohaneda. Ma tegelikult ei pea ennast päriselt kultuuriajakirjanikuks, mul ei ole ka klassikalist ajakirjaniku ettevalmistust. Reporter, toimetaja, saatejuht – need on vahest täpsemad nimetused.

Miks on kujunenud nii, et rahvusringhäälingu eetris pole ühtki kultuurikriitilist saadet, vaid pigem sellist laadi kultuurikajastus, mille kohta erameedias öeldaks „sisuturundus“? On see üldse probleem?

Hea küsimus. Televisioon meediumina on kummalisel vahealal. Ühtpidi oodatakse televisioonilt, et ta teostaks (kultuuri)kriitikat, (kultuuri)ajakirjandust. Teiselt poolt on ta ise ka (kultuuri)kriitika objekt. Mitte ainult mõne saate retsensioonides, aga ka laiemalt, massikommunikatsioonivahendina ja sotsioloogilise fenomenina (kas või vana hea Bourdieu’ kriitika). Kui me vaatleme televisiooni kui kriitika objekti, siis on näha, et tema võimalust teha väga head kultuuriajakirjandust just liiga kõrgeks ei hinnata. Kogu tehniline pool, aja­limiidid, režiist tulenevad tingimused jpm, ei võimalda televisioonil asendada klassikalist teksti, mis on kriitika põhimeedium.

Kuna televisioon on massimeedium, siis on valdkondliku kriitika esitamine televisioonis seotud ka proportsionaalsuse probleemiga: ühe teatrilavastuse või kunstinäituse väga suure auditooriumi ees kas positiivselt või negatiivselt kajastamine võib olla mõneti ebaproportsionaalne ja ebaloomulik sekkumine teose või sündmuse käekäiku. Või on siis spetsiifilise formaadi puhul küll auditoorium väga täpselt välja rihitud, aga auditoorium on televisiooni tarvis kriitilisel piiril. See ei tähenda, et televisioon ei peaks kultuurikriitikat tegema. Selle edukaks viljelemiseks on aga vaja jällegi kompetentsi ja motiveeritust.

Mulle näib, et praegu pole päriselt leitud niisugust vormi ega isiksuste kooslust, kes oleks huvitatud, motiveeritud ja piisavalt atraktiivsed, et luua püsiv ja järjekindel kultuurikriitika formaat, mis rahuldaks ka intellektuaalselt nõudlikku publikut. Seepärast on valik tehtud kultuuri populariseerivate ja tutvustavate formaatide kasuks. Loomulikult on siin mõttekoht!

Praegu satub kultuur kriitilisema või poleemilisema nurga alt televisiooni pigem ühiskonnasaadete kaudu, kui neid mõni kultuuriga seotud teema juhtub huvitama. Kirjandussaadete puhul olen vaadanud Saksa televisioonist kirjanduskohtumisi ja vestlusi kirjandusest. Seal saavad kõlada väga erisugused hääled ja sünnib ka emotsionaalne debatt. Miks ei võiks Eestiski selliseid vestlusi ja debatte teha? Seejuures on televisioon meediumina ise ka parajas eneseotsingus. Aina enam ilmub veebi põhiprogrammist väljaspool seisvaid saateid ja platvorme, kus on vabamad käed vormide katsetamiseks.

Sinu juhitava saate nimi on „Plekktrumm“. On teil õnnestunud Grassi „Plekktrummi“ vaimsust oma saates kuidagi tabada?

Eks see oli üks valulik otsing. „Plekktrumm“ on muidugi viide tuntud romaanile kui ühele kultuurimajakale. See peaks samuti sisendama teatud poleemilisust, mis on suunatud kultuuri mõtestamisele ja avamisele konkreetsete teemade ja inimeste kaudu. Mäletatavasti oli Grassi „Plekktrummi“ peategelane üks väikene poiss, kes keeldus protestiks suureks kasvamast, sest ei tahtnud maailmaga leppida. Mõtlesime, et sellises küsivas vaimus võiks oma külaliste poole pöörduda – miks nad sellised on, miks nad teevad seda, mida teevad?

On selge, et reaalse saatetegemise käigus on tulnud palju tööd teha endale võetud ülesannete väljakandmisega, kohaneda otse-eetri intensiivse õhkkonnaga, otsida intervjueerimise tehnikaid, luua kontakte jne. See on olnud hea kool! Sestap on esialgsed visioonid ja plaanid praktika käigus ka natuke muutunud. Seda enam, et dialoogi ei saa ega tohigi päriselt ette valmis plaanida (kuigi ilma plaanita ei ole ka erilist võimalust midagi luua). Nii et pealkiri võiks viidata küll kõige laiemalt kultuurile ja poleemilise kallakuga vestlustele, aga midagi ei juhtu, kui seda pealkirja ka päriselt ei dešifreerita. Ka ilma kujundlikkuseta võiks see tähelepanu äratada. Iga saade võiks teha natuke imet – ühe plekktrummi päris instrumendina kõlama panna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar