Piltilus, kuigi kahvatu

Mari Laaniste

Hukule määratud romanss on iseenesest imetore žanr, ent läbiv negativism ja positiivse perspektiivi puudumine lähevad üsna ruttu tüütuks.  

Scarlett Johanssoni mängitud teenijanna Griet paistab filmis ilusam kui Jan Vermeeri kuulsal maalil. KAADER FILMIST

“Tütarlaps pärlkõrvarõngaga” (“Girl with a Pearl Earring”, Suurbritannia/Luksenburg 2003, 100 min). Režissöör Peter Weller, stsenarist Olivis Hetreed, operaator Eduardo Serra. Osades Scarlett Johansson (Griet), Colin Firth (Jan Vermeer), Tom Wilkinson (van Ruijven), Judy Parfitt (Maria Thins), Cillian Murphy (Pieter), Essie Davis (Catherine), Alakina Mann (Cornelia). Linastub kinos Sõprus alates 5. VIII.

Ajalooline kunstiromaan on kahtlemata üks jõledamaid kirjandusžanre. Läänes tavalise kunstiajaloolaste üleproduktsiooni tagajärjel tekib igal aastal kümneid uusi intellektuaalse pretensiooniga sopakaid, mis parasiteerivad tuntud teostel ja nappidel kunstnikumüütidel – mida uhkemad pildid, mida vähem vettpidavaid fakte ja mida rohkem salapära, seda parem. Üheks žanri enim ekspluateeritud “kangelaseks” on kujunenud Jan Vermeer van Delft (1632 – 1675), kelle elukäigu kohta on säilinud vaid üksikud kuivad ametlikud dokumendid, ent kellest on teadupärast maha jäänud 36 rohkem või vähem vapustavat ja suuresti mõistatuslikku maali. 

 

Sentimentaalne spekulatsioon

 

Tracy Chevalier’ bestseller “Tütarlaps pärlkõrvarõngaga” (1999) on üldjoontes oma žanris üsna tüüpiline sentimentaalne spekulatsioon, ent tänu sellele, et keskendutud on vaid ühele maalile, on tulemus keskmisest konkreetsema ja tihedama narratiivse koega ning kompaktsema dramaturgilise ülesehitusega. Suure kunstniku ja alamast seisusest muusa “keelatud armastuse” lugu võiks eeldatavasti palju maotum olla, ent Chevalier mängib targu ajastuomaste klassivahede ja rangete kalvinistlike moraalinormidega seatud raamides ning mahutab allasurutud romansi edukalt faktide ja oletustega etteantud piiresse.

Vermeer oli tõepoolest katoliiklane valdavalt protestantidega asustatud linnas, ta elas ja töötas oma mõjuka ämma Maria Thinsi majas ja suuresti ka kulul masendavalt aeglases tempos. Ta võis müüa osa oma töid van Ruijveni nimelisele kunstikogujale ning temast jäi maha lesk üheteistkümne lapsega ning hulk võlgu. Ühtegi tema modelli pole identifitseeritud, ent ilmselgelt oli nende seas majateenijaid. Intiimse moega julge portree taustaks välja mõeldud noore teenijatüdrukuga seotud “afäär”, mille kulminatsiooniks on tolle kõrvade augustamine, on piisavalt põgus, et enam-vähem veenvalt sellisesse konteksti istuda. Vapustava hollivuudiseeringu materjali ehk ei ole, ent kammerliku ilufilmi jaoks piisab küll. 

Raamatu filmivariant omakorda järgib klišeelist kunstnikufilmi formaati selles mõttes, et kaadrist kaadrisse taastoodetakse üsna eeskujulikult niihästi Vermeeri kui mitmete tema kaasaegsete Madalmaade meistrite pildimaailmu. Detailides on ajaloo seisukohast küll rohkem pisikesi möödapanekuid kui eeldaks, ent visuaalne üldmulje, alates eeskätt naistüpaažide valikust, on võimas.

 

Õnnetud ja vastikud inimesed

 

Sisulises plaanis seevastu kisub elamus pigem rusuvaks kui meeltülendavaks. XVII sajandi Delft on kalvinistlikult kalk ja troostitu koht nii Chevalier’ raamatus kui Welleri filmis. Sõnakehvalt areneva loo kohal ripub kargelt kauni välimuse kiuste pidev halb eelaimus. Tegelased on kas õnnetud või vastikud inimesed (või mõlemat), inimsuhted perspektiivitud ning indiviidide valikuvabadus sotsiaalsetest normidest lootusetult kammitsetud, maised rõõmudki ainult pinnalised ja ajutised.

Programmilistest tagamõtetest juhinduvat tegevust Maria Thinsi klaustrofoobilises ja läbikostvate seintega majas on teatud piirini küll suhteliselt huvitav jälgida, ent majast väljapoole jäävas, rutiinses statistidega asustatud “ajalooliselt tõepärases” linnamaastikus aset leidev pole pooltki nii muljetavaldav. Hukule määratud romanss on iseenesest imetore žanr, ent antud näidet läbiv negativism ja positiivse perspektiivi puudumine lähevad üsna kiiresti tüütuks.

Filmi nõrgim osa on Vermeeri rollis silmatorkavalt ilmetult esinev Colin Firth. Ta on kujundatud väliselt liiga “romantiliseks”, et veenda töö- ja perekohustustest muserdatud keskeakriisis mehena, kuid romantikasse puutuvates osades jääb tal ikkagi karismast puudu. Kahju, et esialgu Vermeeri mängima pidanud Ralph Fiennes võtete venimise tõttu muud tööd otsis. Ilma Firthi vastas monumentaalset tööd tegeva Scarlett Johanssonita võiks sõnaaher ja kujunditeski hillitsetult väljenduv film olla lootusetult kuiv ja ilmetu. Johanssoni värskus, siirus ja siivas, ent vaieldamatu seksuaalne sugestiivsus, rääkimata perfektselt rolli istuvast näolapist, kannabki õigupoolest kogu filmi. Teistele jääb ruumi vaid väheldaste, ehkki värvikate karakterosade jaoks: Judy Parfitt elutarga Maria Thinsina, Essie Davis Vermeeri närvilise ja pidevalt raseda naisena, Tom Wilkinson oma võimu nautiva van Ruijvenina, “The Others’ist” tuntud Alakina Mann sihikindlalt õela peretütrena jne. Täiuslikult valgustatud ja kostümeeritud Johansson paistab Firthi Vermeerile poseerides nii õige ja ehe, et viimaks näidatav tõeline “Tütarlaps pärlkõrvarõngaga” tekitab lausa pettumuse – maal pole üldse nii ilus kui eelnenud kaadrid. 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming