Pikk teekond Tartusse

Margot Visnap

Uuspõld väärinuks enamat, tõsisemat näitlejaülesannet.   Võib-olla ei pea filmist otsima seda, mida seal pole. Aga “Jan Uuspõld läheb Tartusse” filmi tegemise ajal ja esilinastuse eel korraldatud promorünnakuga meedias tehti sellele vist karuteene. Ootused pumbati kunstilist õhku täis. Filmist ja Uuspõllust pasundasid kõik meediaväljaanded sedavõrd pikalt-laialt, et kinno vaatama minnes tekkis juba déjà vu tunne. Olen ma seda filmi juba kuskil näinud?

Kui võtta Uuspõllu filmi kui pisut pikaleveninud estraadišõud, siis pole vahest asjale midagi ette heita. Nagu keskpärane eesti estraad ikka. Mõned naljakad sketšid, vaimukad karakterid. Aga kõik kuidagi selgrootu, kerglaselt silme eest libisev kohtlasevõitu Eesti oma napakate inimestega. Kõverpeegel, millesse vaadates hakkab sees pisut kipitama, aga ei rohkem. Filmi autorid Andres Maimik ja Rain Tolk on kuhugi kaotanud oma sotsiaalse närvi, mis nende varasemates koostööprojektides või üksiküritamistes võimsalt pulseerinud. Võib-olla püüti korraga istuda kahe tooli peale, tabamata kumbagi. Profinäitlejate ja nn amatööride, valdavalt seltskonnaelutegelaste sulam ei loo filmilikku sünergiat, teekond Tallinnast Tartusse venib hakitud sketšide reaks, millest mõned on vaimukad ja kunstiliselt õnnestunud. Nagu näiteks paljutõotav filmi algus, kus Maimiku enese vaimukalt mängitud nohikust baarmen Uuspõlluga maid jagab. Või Aigi Vahingu ja Vladislav Koržetsi kehastatud seksihulludest abielupaar, kes toovad groteskselt sisse õudusfilmi hingust, samuti Hannes Võrno küüniline ökohull, kes keldris aheldatud orja (Arvo Kukumägi) peab. Või ka kakluseks üle kasvav peielauastseen, kus säravad Dan Põldroos, Liina Tennosaar ja Viire Valdma.  

Aga lugu ennast nagu pole. Õigemini peategelase lugu, millele filmi eeltutvustustes ohtralt viidati. Jan Uuspõllust kui “meediakangelasest”, kes aknaid lõhub ja telekaid pillub, on tegijaile piisanud. Rohkemat kui juba teada kollase ajakirjanduse esikaanelugudest, pole suudetud Uuspõllule kui filmikangelasele lisada. Väliselt teeb Uuspõld 105 minuti jooksul läbi küll peadpööritava muutuse: hakkab unistuste rolli nimel Vanemuises korralikuks, loobub viinast ja muudest hullustest, mis tema teekonnal ümberringi edasi vohab. Ent sisuliselt jääb Uuspõllu tegelane monotoonseks kõrvaltvaatajaks, lihtsalt kaubamärgiks “Jan Uuspõld”. Teades Uuspõllu näitlejaannet, võib julgelt väita – ta väärinuks enamat, tõsisemat näitlejaülesannet. Uuspõld saaks hakkama nii Tammsaare “Tõe ja õiguse” teise osa Indrekuga kui ka Gailiti Toomas Nipernaadiga. Mõlema rolli dimensiooni võinuks film ja näitleja vabalt välja kanda, hoolimata tegijate lähtepunktist – kirjeldada ennast surnuks joovat-töötavat-seksivat absurdset Eestit.

Ju jäid tegijad nautima oma vaimukaid ideevälgatusi, imetlema proffide ja mitteproffide kaasamängimisinnukust ning unustasid ära peategelase, kes jäi kahjuks suhteliselt igavaks ikooniks, hoolimata Uuspõllu kui inimese värvikast seltskonnaelust, rääkimata Uuspõllu kui näitleja veel värvikamatest lavarollidest. Peategelase saateseltskonna lugude jutustamisel võib loota improvisatsioonivälgatustele. Aga peategelasele endale tuleb stsenaariumisse sisse kirjutada roll, mitte loota sellele, et vaatame, mis filmimise käigus juhtuma hakkab. Nii polnudki Uuspõllul suurt midagi mängida.  

Ent publik on osavalt tegijate seatud meedialõksu sisenenud ja film kogub kuuldavasti kümneid tuhandeid vaatajaid. Mis on iseenesest tore. Eesti film ruulib!  Ja pole hullu, kui nende kümnete tuhandete hulgas on mõni üksik viriseja, kes kurdab käestlastud võimaluse pärast.  

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming