Pereelu väikesed valud

Joachim Trier: „Mälestuste ümberhindamine võib olla väga vabastav.“

MARTA BAŁAGA

„Pommidest valjema“ keskmes on sõjafotograafi Isabelle'i (Isabelle Huppert) enesetapp. Selle tagajärgedega peab toime tulema ta pere,  ka abikaasa Gene (Gabriel Byrne).

„Pommidest valjema“ keskmes on sõjafotograafi Isabelle’i (Isabelle Huppert) enesetapp. Selle tagajärgedega peab toime tulema ta pere, ka abikaasa Gene (Gabriel Byrne).

Kaader filmist

„Olen alati olnud see veider tüüp, kes passib koolide juures ja teeb märkmeid,“ tunnistab oma esimese ingliskeelse filmi „Pommidest valjem“ („Louder than Bombs“, 2015) valmis saanud režissöör Joachim Trier. „Veetsin nii palju aega, et selgusele jõuda. Filmi tehes peab alati olema veidi ka antropoloog.“

Ilmselt ka veidi pervert.

Hoolimata küsitavast töömeetodist tundub Oslos sündinud Trier teadvat, mida ta teeb. Juba alates hea vastuvõtu saanud debüütfilmist „Kordus“ („Reprise“, 2006) on Trier olnud filmifestivalide püsikülaline. Intervjuude andmisel pole sellest aga abi. „Üsna keeruline on olla filmitegija, kes on oma teose just valmis saanud ning hakkab alles ise mõistma, mis see on. Tuuakse nutikaid võrdlusi ja küsitakse küsimusi, millele pole mul endalgi veel vastust. Miks küll peab see kõik nii raske olema?“

Häbelik, nagu norralased ikka.

Filmi ingliskeelne pealkiri „Louder then Bombs“ on sama mis ansambli The Smiths tuntud kogumikplaadil. Kokkusattumus?

Joachim Trier: See on tihti jutuks tulnud. Ilmselt korjasin pealkirja tõesti sealt üles, aga ega ma ennast kuidagi süüdi küll tunne, sest nemad võtsid selle kuulu järgi omakorda Elizabeth Smarti romaanist „Istusin raudteejaama kõrvale maha ja nutsin“ („By Grand Central Station I Sat Down and Wept“, 1945). Enne minuni jõudmist on see fraas mitmest filtrist läbi läinud, aga sellel pole viitena mulle mingit tähendust. Mulle lihtsalt tundus, et see pealkiri seostub sellega, kui võimatuna näib maailma suurte traagiliste sündmuste võrdlemine perekonnaelu pealtnäha väikeste valudega.

Näeme perekonda, kes püüab toime tulla suure kaotusega. See vaikiv kurbus võibki olla pommidest valjem.

Tegelen filmis küsimusega, kuidas peaks pereliige välja kujundama omaenese identiteedi perekonna sees. Sellesse on kätketud nii vajadus kokkukuuluvustunde kui ka eraldatuse järele – väga fundamentaalne, ent ühtlasi abstraktne teema, millega on meil kõigil mingi seos. Vaatasin lapsena Ameerika idarannikul üles võetud perekonnadraamasid, mis toimuvad eeslinnarajoonides, kus on alati sügisesed lehed maas, nagu „Kramer Krameri vastu“ („Kramer vs. Kramer“, Robert Benton, 1979) või „Tavalised inimesed“ („Ordinary People“, Robert Redford, 1980). Ja muidugi kõik need John Hughesi filmid, mis leidsid minu arvates aset New Yorgis, aga pärast selgus, et hoopis Chicagos. Tahtsin, et „Pommidest valjem“ oleks nende filmide minu kaasaegne versioon, sest ma ei olnud midagi sellist ammu kinolinal näinud.

Kas sellepärast tahtsitegi filmi USAs üles võtta? Sama hästi oleks kõik võinud ju Norras toimuda, sest midagi kohaspetsiifilist ju tegelikult pole.

Minu meelest on. Asi on ka tegelaskujudes: arendad neid, kiindud nendesse ja siis ühel hetkel nad ongi need, kes nad on. Mulle oli selge, et vanemad, keda mängivad Gabriel Byrne ja Isabelle Huppert, tulevad sellest trendikast 1980. aastate New Yorgist. Ma ei saanud seda kujutluspilti kuidagi peast. Ema on prantsuse fotograaf ja isa oli üritanud kunagi näitlejana karjääri teha. Ilmselt oleks ta oma väikese sõrme andnud rolli eest mõnes sellises filmis nagu „Meeleheitlikult Susanit otsides“ („Desperately Seeking Susan“, Susan Seidelman, 1985) Kus mujal oleksid nad võinud kohtuda? New York on kosmopoliitne paik.

Filmil on üsnagi keerukas ülesehitus. Kas loogika ilmutas end ise, õnneliku juhusena?

Mind tõmbab sedasorti elliptiline jutustusstiil. „Pommidest valjem“ on peaaegu nagu raamat, kus hüpatakse ühelt vaatenurgalt teisele. Tuleb tunnistada, et mõneti on see eksperiment. Proovisime romaanilikumat käsitlust. Mul on raske selgitada täpset idee tekkimise protsessi. Stsenarist Eskil Vogt on mu vana sõber, nii et rääkisime filmist väga vabalt. Ühel päeval ütlesime justkui iseenesele, et oleks huvitav teha film nii, et kaadritagune hääl loeb teksti ja sellest tekstist saavad ekraanil mõne tegelase mõtted. Me ei alusta kunagi selgest tegevusliinist. Seetõttu on meie filmide tutvustamine näiteks rahastuse saamiseks tõeline peavalu. Olete mu filmidega tuttav? Viimase filmi tutvustav sissejuhatus kõlab umbes nii (filmitreilerite teatraalsel sügaval häälel): „Kusagil Oslost väljas tahab end tappa endine narkomaan.“1

Kes pagan sellist filmi näha tahaks? Ma olen hiphopi ja pungi austaja – sealt ka minu isetegevusliku do-it-yourself-laadi soov. Olen püüdnud seda ka oma filmides juurutada. Mulle ei meeldi midagi ühe lausega täpselt kirjeldada, aga nii võiks iseloomustada Eskili ja minu tööprotsessi. Püüame pakkuda eri vaatenurki ja seda, kuidas need omavahel konflikti lähevad.

Valitseb arvamus, et draama keskmes peab olema üks peategelane. Te keeldusite sellest.

Sest see on igav! Kust selline harjumus üldse tuleb? Katsetasin monteerimisperioodil filmi päris paljude inimeste peal, nagu ma tavaliselt ikka teen. Sellest filmist sai omamoodi Rorschachi test: rääkisin paljudega ja igaühel olid oma eelistegelased. Ühele läks väga peale Gabrieli tegelaskuju, teised leidsid kontakti ta poegade, kolmandatele läks hinge Isabelle. Selline filmitegemine on tänapäeval väga riskantne, sest eeldatakse, et kõik on omavahel tasakaalus. Nagu ütlesin, tegu on eksperimendiga. Ma ei olnud midagi sellist varem teinud.

Mängite ka päris palju kaadritaguse häälega.

Paljude arvates on kaadritagune hääl üksnes loo jutustamise vahend. Minu meelest on see midagi väga kinematograafilist. See võimaldab kõrvale heita liigse ja annab vabaduse kujutada kaadritega midagi enamat kui lihtsalt narratiivi kokkupanemine. Kaadritagust häält ei tohiks kasutada ülejala, aga õige kasutamise puhul saab sellega väljendada väga paljut. Vaadake kas või „Barry Lyndonit“!2 Ebakõla kaadritaguse teksti ja ekraanil näidatava vahel on fantastiline.

Joachim Trieri isa, ema ja vanaisa on kõik olnud prominentsed tegijad  Norra filmitööstuses, ning ta on  Lars von Trieri kauge sugulane.

Joachim Trieri isa, ema ja vanaisa on kõik olnud prominentsed tegijad Norra filmitööstuses, ning ta on Lars von Trieri kauge sugulane.

Pressifoto

Aeg-ajalt te lihtsalt peatate süžeevoo: panete sisse aegluubis kaadri või lähiplaani, mis tundub kestvat igavesti. Kas polnud hirmu vaataja segadusse ajada?

Kas ma kartsin? See on huvitav … Mõtlen nüüd järele, miks ma nii talitasin. Sellised võtted tunduvad mulle vist lahedad. Kui Isabelle vaatab meid selles pikas liikumatus lähikaadris, siis mida me tema näost välja loeme? Hupperti näitlemise geniaalsus seisneb võimes vaataja sisse lasta ja seejärel taas välja. Ta mängib emotsioonide puudumise peale. Tema lähiplaane vaadates märkasin ülipeeni muutusi, mida oli raske täpselt tabada. Minu meelest on see huvitav. Buñuel on öelnud, et filme tehakse endale ja oma sõpradele. Jääb üle vaid loota, et neid on palju (naerab). Leian, et sellised detailid on väljendusrikkad. Kui kardetakse teha filmi vaid teatud sihtgrupile, mitte kõigile, siis on olukord probleemne. Paljud filmid põhinevad sellisel lähtepunktil ja neist suur osa pole kuigi head. Filmitegemine on riskantne asi. Mulle on see tõeliselt raske.

Kas kogenud näitlejate kaasamine aitas mingil määral?

Näitlejaga kohtumine ja püüd mõista, mis teda käivitab, on alati erijuhtum. Samuti tuleb proovida välja mõelda, mis see on, mis paneb teda end turvaliselt tundma. Loomulikult on erakordne istuda ja arutada stseeni koos Isabelle Huppertiga, kes ütleb ühel hetkel: „Ahhaa, sa kasutad 50mm objektiivi, Chabrol kasutas alati seda.“ Kogu aeg õpid midagi juurde. Palusin eraldada proovideks aega lihtsalt selleks, et õpiksime teineteist paremini tundma.

Isabelle’i tegelaskuju kaudu rõhutate, et depressioon on endiselt tabuteema. Kas pole liiga lihtne nentida, et kuna ta on filmis sõjafotograaf, siis on ta näinud igasuguseid koledusi ja on seetõttu depressioonis?

Arvate, et see on nii lihtne? Paljud lavastajad on teinud filmi politseinikust, kes peab lahendama mõrvajuhtumit ja kel on kodus probleeme. Nii mõnelgi meist on raskeloomulised ametid: me reisime palju ja see muudab meie võimet suhtes olla. Sõjafotograafid on eriti huvitavad, sest neid iseloomustab teatud rahutus. Isegi kui nende tegevus on vooruslik, on väga isekas pühendada kallim oma töösse. Paljusid neist kirjeldatakse adrenaliinisõltlastena, mis võib pikemas plaanis osutuda väga hävitavaks. Mind see intrigeerib. Olen neist mitmega ka kohtunud ja leian, et nende tegevus on imetlusväärne, ent äärmiselt komplitseeritud. Isabelle suutis seda väljendada küll ja ma ei viita siin mingile autobiograafilisele momendile. Depressioon on kohutav. Murettekitav. Paljudes kultuurides ka häbiväärne, kuigi seda tuleb nii tihti ette ja on täiesti normaalne, et me veedame mingi perioodi oma elust eraldatuses ja üksinduses.

Näiteks keskkooliaja.

Ma olin rulataja ja seetõttu suuremate ühiskondlike privileegidega, kui nii võib öelda. Täiskasvanust peast aga tekkisid mulle sõbrad, kes olid samasugused erakud nagu Conrad (Devin Druin). Keskkoolieraku staatuses on ju teatud auväärsust, eks? Paljud kõige toredamad inimesed, keda tean, tunnevad end sel eluetapil väga võõrandununa. Arusaadavatel põhjustel – see on inimese elus üks kummaline aeg. Kõik muutub väga kiiresti. Mängin mõnikord plaate – mitte et ma sellega kiidelda sooviksin, see on lihtsalt üks väike piinlik pisiasi mu elust – ja hoolin väga muusikast.

Üles kasvades oli toimetulemiseks vaja lahedat plaadikogu ja paari head nalja. Nüüd on kõik hoopis teisiti. Ei taha küll hinnanguid anda, aga olen kohanud noori, kelle sõnul pole nad mõnda oma parimat sõpra füüsiliselt kunagi kohanud. See on huvitav. Põlvkondadevahelise lõhe elav näide. Ma pole isegi Facebookis. Ma ei tee seda mõttelaadi maha, küll aga ütleb see midagi meie empaatiavõime kohta.

Varem tegite te filme identiteedist ja mälust, aga nüüd …

Nüüd tahtsin näidata, et inimolendina hindame pidevalt ümber oma hinge. Ja seda, kuidas mõnele suure sisemise väärikusega inimesele valmistab suhtlemine suuri raskusi, olla selline pereliige, nagu temalt oodatakse. Me kõik oleme tasakaalust välja viidud tõsiasja tõttu, et minevik on nii habras. Me ei tea täpselt, mida mäletame, meie mälestused muutuvad. Leinates räägitakse sellest, kui staatiline kõik tundub. Tekib tunne, et minevik on tardunud. Mälestuste ümberhindamine võib aga olla väga vabastav. Mõned on „Pommidest valjemat“ näinud kui hingesugulast mu eelmise filmiga „Oslos, 31. augustil“, aga ise tunnen, et see räägib pigem elust kui surmast. Kuigi ei saa ka väita, et film räägib elust. See kõlaks liiga pealiskaudsena. Ma ei usu, et seda perekonda ootab ees kerge järgmine nädal, aga usun, et kindlasti on neil lootust. See on ehk mu seni kõige lootusrikkam film.

Kas teie lood on muutunud elujaatavamaks sellepärast, et olete ise muutunud?

Olen avastanud lõpuks, et filmitegemisega on võimalik end ära elatada! Tunnen end küll teistmoodi kui lavastajatee alguses. Kindel see. Lõppude lõpuks püüan seda autobiograafilist aspekti üldse mitte analüüsida. Proovin olla spontaanne ja olen seetõttu väga huvitatud distantsi hoidmisest isikliku ja professionaalse mina vahel. Põhiliselt, sest esimene ei ole eriti põnev ja teisest loodan vastupidist. Esimest filmi tehes tundsin, et pean oma samme ja valikuid teistele põhjendama. Ja on tore, et nüüd on inimeste, ka ajakirjanike, poolt mulle lubatud see, et mul polegi kõiki vastuseid. Film räägib iseenda eest. Mõne filmi valmides võib tekkida teatud kooskõla ka neil omavahel. Võib ette tulla kordusi ja mustreid, milles ma ise teadlikki ei ole, ja võib kõlada veidi imalalt, aga mulle meeldib, kui püütakse mõista, mitte ainult kritiseerida. Jutuvestjana me tihti ei tea, mida teeme, aga meil on vaja neid lugusid rääkida selleks, et edasi liikuda ja ellu jääda. Ja jutustamise tulemusena muutume ka ise.

1 „Oslos, 31. augustil“ („Oslo, 31. august“, Joachim Trier, 2011).

2 „Barry Lyndon“, Stanley Kubrick, 1975.

Tõlkinud Tristan Priimägi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar