Pealelend:film “Tõrjutud mälestused”

J?n Rooste

  Imbi Paju, kellele su uus film “Tõrjutud mälestused” (esilinastub Sõpruses tuleval kolmapäeval) on suunatud?

See on suunatud nii eestlastele kui ka väljapoole Eestit. Sest ma ise ju elan nii sees kui ka väljas, Eestis ja Soomes. Ma vaatan Eesti lugu seestpoolt ja väljastpoolt. Ma olen ise osake sellest loost.

Kogu aeg räägitakse, et keegi polegi huvitatud Eesti ajaloost ja meil on võimatu sellest rääkida. Selline virisemine on üsna pikka aega käinud. Ma tahan sellele vastu hakata. Esiteks proovile panna, kas on võimalik rääkida Eesti lugu, nii et ka väljaspool selle vastu huvi tuntaks. Ja ka Eestis… Muidugi oleme küüditamistest ja repressioonidest 1990. aastail rääkinud, aga see ei puuduta enam inimesi. Need on paljad ajaloofaktid, et inimesed läksid rongi jne. Ma tahan tunnet, rääkida sellest vägivallast üldinimlikus keeles, nii et inimesed hakkaksid edasi mõtlema. Ma tahan minna alateadvusse, sest see lugu on olnud peidus mu enda alateadvuses mu ema loo kaudu, tema luupainajalike unenägude kaudu.

Milliste raskustega sa seda filmi tehes kokku puutusid? Kas näiteks Soome vasakpoolsed olid vastu?

Ma läksin ise otsima rahastajat, läksin projektiga YLE TV 2 esindusse. Nad olid kohe huvitatud. Aga ma pidin asja hästi läbi mõtlema. Näiteks Soome välisministeeriumi pressiosakonnas, kus kõik välisajakirjanikud on akrediteeritud, näen ma, et idealiseeritud pilt Nõukogude Liidust elab Lääne ajakirjanduses edasi. Mul pidid kogu aeg antennid püsti olema. Olin juba varem Soome pressis Eesti ajaloost kirjutanud ja saanud väga head tagasisidet. Helsinkin Sanomat hakkas mu asja toetama, nende meelest oli see teema huvitav: kohe, kui algasid võtted, saatsid nad oma ajakirjaniku kaasa, tegid leheküljelise reportaaži.

Aga alguses pidin ma Soomes produtsenti vahetama, läksin vist liiga sügavale teemasse, selle trauma juurte juurde. Pärast sain teada, et too esimene produtsent oli nooruses olnud äärmusvasakpoolne. Äkitselt juhtus meie vahel midagi. Ma ei tea, kas see oli see. Iikka Vehkalahti YLE TV 2st oli kogu aeg toeks, nägi, et see projekt on huvitav, ütles, et otsi uus produtsent. Nii see läks.

Möödunud aastal tellis Helsinkin Sanomat mult küüditamise aastapäevaks loo. Kirjutasin, ootasin, et saan mingi rünnaku osaliseks, aga tegelikult ütlesid nad pärast mulle, et ühelegi loole pole nii palju tagasisidet tulnud ja ainult üks välismaa ajakirjanik leidis, et ma solvan kommuniste. Üks ainukene, üks noormees.

Probleeme muidugi oli. Igas perekonnas võib olla oma n-ö holokaust. Võib-olla kiskus see teema neis inimestes, kellega ma koos tööd tegin, esile mingid väga valusad asjad. Mul oli tööd tehes olukordi, mis meenutasid koolis kiusamist, aga see oli ka mu enda kasvupaik. Ma tegin endaga kohutavalt palju tööd ja mõtlesin väga palju sellele, kuidas ennast kehtestada, kuidas olukorrast välja tulla. Ma ei kasutanud jõhkraid võtteid, vaid kasvatasin ennast sisemiselt.

Me taotlesime toetust Eesti justiitsministeeriumilt, mille juures on selline represseerimisajaga tegelev fond. Natuke raha oli puudu. Komisjon pidi meie taotluse läbi vaatama, seda juhtis tollane minister Ken-Marti Vaher. Kuna seal on naiste lood (kuigi filmis pole ainult naised, seal on ka mehed), ei hakanud ta filmi läbi vaatama, vaid oli öelnud, et seda ei saa toetada, sest see pole ajalooline film, vaid feminism. Aga see on minu ema loo kaudu räägitud eesti rahva lugu.

Kas see lugu aitas sul omaenda painetega võidelda või valas soola lahtisesse haava?

Vastupidi, mul on ääretult hea tunne. Niiviisi ema loo juurde minnes, paljude eestlaste loo juurde minnes, sain ma teada, kus on mu enda juured, see on lähendanud kogu me suguvõsa ja mul on emaga praegu eriti head suhted, eriti lähedased. Sellist protsessi vajab terve Eesti ühiskond.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming