Paul Scotti jalajälgedes

Aare Ermel

„Kroonijuveel” („Kuningattaren jalokivi”, „The Jewel in the Crown”, Suurbritannia 1984; Granada Television, 14 jagu, 777 minutit). Režissöörid Christopher Morahan ja Jim O’Brien, stsenarist Ken Taylor, operaator Ray Goode, helilooja George Fenton, kunstnikud Vic Symonds ja Alan Pickford, monteerija Edward Mansell. Osades Tim Pigott-Smith, Geraldine James, Charles Dance, Wendy Morgan, Nicholas Le Prevost, Saeed Jaffrey, Art Malik jt. Levitab FS-Film Oy/Granada International Media Ltd. „Kroonijuveel” („Kuningattaren jalokivi”, „The Jewel in the Crown”, Suurbritannia 1984; Granada Television, 14 jagu, 777 minutit). Režissöörid Christopher Morahan ja Jim O’Brien, stsenarist Ken Taylor, operaator Ray Goode, helilooja George Fenton, kunstnikud Vic Symonds ja Alan Pickford, monteerija Edward Mansell. Osades Tim Pigott-Smith, Geraldine James, Charles Dance, Wendy Morgan, Nicholas Le Prevost, Saeed Jaffrey, Art Malik jt. Levitab FS-Film Oy/Granada International Media Ltd.

 

Teleajaloo tähelepanuväärsemate draamasarjade hulka kuuluv „Kroonijuveel” kujunes 24 aastat tagasi samaväärseks kultuurisündmuseks kui enne seda valminud Krzysztof Kieślowski „Dekaloog”, Rainer Werner Fassbinderi „Berliin, Alexanderplatz” ja inglaste endi „Tagasi Bridesheadi”. Mullu viiel DVD-l üllitatud India saaga jõudis eestikeelse kinohuviliseni 1995. aasta sügiskuudel sellal tegutsenud Tipp TV vahendusel. Pärast 2005. aasta digitaalset „iluravi” paranes tublisti Briti väärtsarja pildi- ja helikvaliteet.

Inglise kirjamees Paul Mark Scott (1920-1978) olevat suhtunud minevikku kui džunglisse: on ju mõlemad salapäraselt sünged ja pakuvad piisavalt närvikõdi. Tema armeeteenistus möödus peamiselt Indias, mis andis olulise kogemuse kirjaniku loominguks. Ehk nagu Scott ise on öelnud: „Minu suur huvi India ja Briti ülemvõimu viimaste aastate vastu on suuresti seletatav veendumusega, et just nimelt Indias jõudsid britid viimaks äratundmisele, et nende senine härratsemine hakkab möödapääsmatult otsakorrale jõudma.”

Peagi pärast demobiliseerumist tegutses tulevane romaanikirjanik, dramaturg ja poeet Paul Scott mõnda aega kirjandusagendina, esindades muu hulgas toona veel võrdlemisi tundmatute autorite Muriel Sparki ja Arthur C. Clarke’i huve. Paraku tunneb ajalugu üksjagu juhtumeid, kus eluajal mitte just kõrgelt hinnatud loovisik saab kuulsaks alles postuumselt. Ka salatsev ja kinnise iseloomuga biseksuaal Scott polnud mingi erand. Tema tuntus hakkas kasvama alles siis, kui teleekraanile jõudis „Kroonijuveel”. Teistest Suurbritannias 1980. aastate esimesel poolel valminud India-ainelistest suurprojektidest on olulisemad Richard Attenborough’ „Gandhi”, James Ivory „Kuumus ja tolm” ja David Leani „Teekond Indiasse”.

Eepilises suursarjas maalitakse pano­raamne pilt India murrangulistest aastatest 1942–1947, aluseks Paul Scotti umbkaudu 2000-leheküljeline romaanitetraloogia „The Raj Quartet” (1966–1975). Teatavasti nimetati Indiat Briti impeeriumi kõrgperioodil, kuninganna Victoria valitsusajal tema krooni kõige säravamaks ja eksootilisemaks juveeliks. Enamik filmivõtteid tehti võimalikult autentsetes sündmuspaikades: Udaipuris ja Mysore’is, Simla teivasjaamas, Kashmiri pealinnas Srinagaris ning mõistagi ka Delhis, Bombays ja Bangalore’is. Seriaali valmimiseks ja viimistlemiseks kulus neli pikka aastat. Ambitsioonika projekti eelarve oli viis miljonit naelsterlingit (ehk 12 miljonit praeguses vääringus).

1942. aasta veebruaris oli keiserlik Jaapan tunginud Birmasse ja ähvardas invasiooniga selle naabermaad Indiat. Indialaste lootus peatsele koloniaalikkest vabanemisele sai uut hoogu. Mahatma Gandhi pooldas vägivallatut võitlust Briti võimu vastu, kuid kaugeltki mitte kõik allasurutud hindud ja moslemid ei jaganud samu tõekspidamisi.

Mayapore’i linna saabunud politseiohvitser Ronald Merrick (Tim Pigott-Smith) ilmub ootamatult inspekteerima vene pagulasest nunna Ljudmila juhitavat vaeste varjupaika. Koloniaalrežiimi põikpäise ametimehe tähelepanu äratab seal peatäit välja maganud Hari Kumar (Art Malik), Inglismaal korraliku hariduse saanud noor hindu, kes ilma erilise põhjuseta arestimajja taritakse. Oma emakeelt mitte mõistva Kumari alma mater’iks olnud Chillingborough’ erakool tuleb kehvematest oludest pärit poolharimatu Merricku meelehärmiks edaspidigi korduvalt jutuks, kuna seal on õppinud teisigi sarja võtmetegelasi.

Tänu mõjuka onu sekkumisele vabastatakse Hari peagi, et noormees võiks jätkata oma leivatööd Mayapore Gazette’i reporterina. Leedi Lili Chatterjee kokteiliõhtul tutvustatakse teda majaperenaise külalise, äsja Indiasse jõudnud Daphne Mannersiga (Susan Wooldridge), kes oli leidnud tööotsa Briti hospidali vabatahtliku põetajana. Noorte vahel tärkab suur sõprus. Ronald, kes on samuti Daphne’ist huvitatud, teeb neiule ühel õhtul abieluettepaneku, mille too lükkab otsustavalt tagasi. Sõgedalt armukadeda homoseksuaalist rassisti-sadisti kannatlikkus pannakse tõsiselt proovile, kuid pikisilmi oodatud revanši saab ta õige varsti. Järjekordsete rahvarahutuste segasevõitu ajal langeb Daphne Bibighar Gardensis kohalike jõhkardite grupiviisilise vägistamise ohvriks. Merrickul avaneb soodne võimalus kibekähku patuoinaks tembeldatud intelligentsele hindunoorukile oma füüsilist üleolekut demonstreerida.

Hari Kumarile ja tema seitsmele tuttavale mõistetakse alusetult vanglakaristus, „Mannersi juhtumi peakangelane” Merrick aga sunnitakse politseist lahkuma. Karjäärihimuline mees liitub armeega, tõustes kaptenist kolonelleitnandiks ning leiab pärast India iseseisvumist häbiväärse otsa. Suure alaväärsuskompleksiga intrigaan Ronald Merrick on ainus tegelaskuju, keda võib kohata kõigis telesarja 14 jaos.

Daphne Manners sureb sünnitusel ning naispeategelaseks kujuneb memsahib Sarah Layton (Geraldine James), 1945. aastal sõjavangilaagrist naasva kolonel Laytoni vanem tütar. Sarah peab samuti taluma antipaatse Merricku korduvaid lähenemiskatseid, ent naine tunneb hingelähedust pigem kapten Nigel Rowani (Nicholas Le Prevost) ja seersant Guy Perroniga (Charles Dance). Mõlemad mehed on tuttavad juba Chillingborough’ ajast ja mäletavad ka Hari Kumarit, kes oli koolis kandnud märksa inglisepärasemat nime Harry Coomer.

Stsenarist Ken Taylor on Paul Scotti nelja mahuka romaani mugandamisega edukalt hakkama saanud, jättes telesarja tosinkond teineteisega sujuvalt haakuvat kõrvalliini. „Kroonijuveelis” leidub nii põnevust, romantikat, intriige kui ka huumorit.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming