Paroodiahõnguline spioonipillerkaar

Pirjo Leek

„Möbiusel” on tahumatult kerglane rahamaiguline võlu. Mängufilm „Möbius” (Prantsusmaa-Belgia-Luksemburg 2013, 103 min), režissöör ja stsenarist Éric Rochant. Osades Jean Dujardin, Cécile de France, Tim Roth, Émilie Dequenne, John Lynch. Linastub kinos Artis. Éric Rochant’i „Möbius” on klantsitud spioonifilm, kus ei puudu armastus ja seks, aga ka kõrgklassi rahapesu ja riikide luureagentuuride kemplemine. Peategelast kehastav Jean Dujardin, kes on laiemale kinopublikule tuntud filmist „Artist”, on kasvatanud paaripäevase halliseguse habeme ja mängib Vene luureagenti Moiset. Monacos missioonil olles armub ta ootamatult börsimaaklerist amatöörspiooni Alice’isse, keda mängib väga teistsugusest filmist „Poiss jalgrattaga” meenuv Cécile de France. Salajaste spiooniidentiteetide tõttu ei kulge nende armastuslugu loomulikult lihtsalt ning kõik valed tulevad ilmsiks alles lõpus. Spioonide armulugu Armastus kahe spiooni vahel, kes püüavad üksteist üle kavaldada, rahapesuskeemid, Vene maffia ja FBI kõik koos ühes filmis karjuvad juba iseenesest põnevusest pakatavate konfliktide, ähvarduste ja kibekiiresti vahelduvate kaadrite järele. „Möbiuse” treiler toidab neid eelarvamusi, pakub vaatajatele vilksamisi ülevaate kõige verdtarretavamatest ja põnevamatest stseenidest kogu filmis, saatjaks „Alguse” treilerist tuntud läbi liha ja luu kõmisevad bassihelid, mis tekitavad vägagi kurjakuulutava tunde. Ometi saab juba paari minuti jooksul „Möbiust” vaadates selgeks, et tegelikult pole taotletud mitte põnevusfilmidele omast kiiruse- ja tegudepõhist atmosfääri, vaid pigem stiilipuhast pilgupõhist kohvikupinevust, kus põhirõhk on sõnadega ülekavaldamisel ja inimohvrid jäävad kaadri taha. Pigem „Thomas Crowni afäär” kui „Võimatu missioon”. Treiler lubab küll veidi teistmoodi elamust, kuid eks tänapäeva filmisõber on selliste vimkade viskamisega juba harjunud.

Intellektuaalse pinevusega sageli kaasneva sundimatu ja stiilipuhta ilu tabamisega on saadud „Möbiuses” mingil määral hakkama. Kaunid vaated päiksepaistelisele Monacole ning kõrgete lagedega ja omapäraste akendega ruumid loovad suurepärase õhkkonna lõpututeks ülekavaldamisteks, mille käigus ise käsi mustaks ei tehta. Ka peategelased ise on riietatud soliidselt triiksärkidesse, mille kelmikalt avatud ülemine nööp või paar viitavad teatud sotsiaalsele staatusele ja vabameelsusele, seda eelkõike võrdluses kaelani kinninööbitud ülikondadega ringi siblivatele FBI-lastega ja sigaretikonidesse uppuvate agentidega, kes elavad autodes ja pidevalt inimesi luuravad. Alice jääb silma ka baaris, sest tema pükskostüüm tõstab ta näiliselt kõrgemale ümbritsevatest eranditult lühikestesse keha embavatesse kleitidesse riietatud näitsikutest, rääkimata esinevast striptiisitarist.

Kallitel võttepaikadel ja hoolikalt valitud kostüümidel põhineva stilistilise klassivahe mängivad peategelased aga ise maha. Moise ehk Jean Dujardin oma paaripäevase habemega on kahtlemata seksapiilne mees, kuid seda ei osata või ei tahetagi millegi kaalukama huve teenima panna. Dialoog, mis talle suhu kirjutatud, on peaasjalikult praktilist laadi tulekahjude kustutamine, mis tekivad tema armuafääri tõttu Alice’iga, kellel ta koos oma tiimiga silma peal hoiab. Suur rõhk pannakse tema pilgule. Pikk piidlemisstseen, kus nad Alice’iga näost näkku tutvuvad, ja mitmed seksistseenid omistavad tema pilgule vaata et isegi naeruväärselt palju tähendust. Kuna dialoog ei lase tema karakteri kohta järeldusi teha, ei mängigi Jean Dujardin „Möbiuses” mitte Moiset, vaid suuri müstilisi silmi ja kaunist näojoont.

Samamoodi skemaatiliseks jääb ka Alice’i tegelaskuju, kes on kirjutatud ilmselt soovist jätta temast veidi vabameelsemat ja huvitavamat muljet veidi tahumatuks negatiivseks kangelaseks. Eriti kohatuna, kuid seetõttu ka üllatavana, mõjub Alice’i teravavõitu suuvärk pärast pikka lähivõtetest tulvil intiimset seksistseeni, kus ta oma mõnuallikale ütleb: „Sa oled kingitus, raisk”. Lisaks annab tema minevik tegelaskujule negatiivse hõngu, mille tagamaid aga vaatajatele mõistmiseks ei avata. Alice nimelt oli see, kes Lehman Brothersi panga põhja lasi ning tema töö, nagu ta ise seda ütleb, on „hägustamine ja riskide hajutamine” ning väljamõeldud „toote” müümine. Ühesõnaga võib tema töö kergitada teatud moraalseid küsimusi, mis ei tee tema tegelaskujule kaasaelamist vaatajale just lihtsamaks. Mitte et moraalselt halli südametunnistusega mõjuvaid filmikangelasi filmiajaloos vähe oleks, kuid igasuguste muude konksude puudumisel jääb vaid sellest väheseks, et köita ja siirast kaasaelamist välja teenida.

Agentide operett

Kaugeks jääb ka kogu „Möbiuse” lugu. Film keerleb suuresti vene ärimehe Ivan Rostovski (Tim Roth) ümber, kelle raha Alice pakub ennast pesema ning kelle vastu tunnevad huvi nii FBI kui FSB. Ivan on küll hirmuäratava turvamehega väidetavasti mõjuvõimas ärimees, kuid kahe suure organisatsiooni huvi tema vastu jääb põhjendamatuks (või siis läks muu informatsiooni keskel kaduma). Seetõttu kannab kogu filmis toimuv agentide siblimine, tõsise näoga tõsise jutu ajamine ja saunades infovahetamine omamoodi paroodia hõngu. Kõik ajavad jube tähtsat julgeolekuasja, aga keegi ei tea, mida täpselt. Eks seda võib pidada suurushullustuseks ja jandiks, aga selles võib ka näha argipäeva absurdsuse teravat kommentaari kohta, kuid igal juhul tekitab mõistmatu eesmärgi tulihingeline jahtimine teatud distantsi filmi ja vaataja vahel. See töötab filmile kaasa, sest mida vähem tõsiselt „Möbiust” võtta, seda lihtsam on filmile selle vigasid andestada.

„Möbius” on film, mille üle nalja visata pole väga keeruline. Treiler, mis lubab rohkem põnevust, kui film ära näidata jõuab, vastandub filmile ning mõjub eksitava reklaamitrikina. Stilistiliste võtetega tekitatud intellektuaalset atmosfääri murendavad üheülbalised tegelaskujud ja kohati mõistmatu stsenaarium. Moise pilgule pööratakse nii palju tähelepanu, et tuhande sõna asemel räägib see vaid mõttetühjusest, sest pilkude vahele ei jää piisavalt sisu, mille põhjal neid pilke tõlgendada. Pahalase minevikuga ropendama kippuv Alice annab ootamatu hõngu intiimstseenidele ning võib tekitada moraalseid küsimusi.

Ometi ei saa kõiki neid valikuid ka nii lihtsalt hukka mõista. Omal moel on „Möbius” seetõttu ootamatult üllatav. Distants, mis kõigi nendele valikute tõttu filmi ja vaataja vahele tekib, aitab neid üllatusi huumoriga võtta. „Möbiuses” jääb kahtlemata puudu rafineeritusest, kuid pooleldi paroodiana on sel oma tahumatult kerglane, kuigi rahamaiguline võlu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming